palava päeva hommikuvälgatused

käisime lapsega hommikul arstil, tal laagitõendit vaja. astume kabinetti, arst teatab, et oi, ilma emata poleks ta seda last küll ära tundnud, nii palju kasvanud ja muutunud.
saame oma paberi korda, astume välja ja ukse taga teatab poeg, et tema ei tundnud ka arsti enam ära 😛
me pole seal ammu käinud jah. aga kuuekümne ringis arst nüüd muutunud küll ei olnud.

mingi päev käisin kusagil Prismas ja külmlettide vahel hakkas brr, külm. täna Rimis oli nii mõnus, et lihad-vorstid on kenasti klaasuste taga. pood ei ole liiga jahe ja ilmselgelt kulutavad külmutusseadmed ka vähem energiat, kui nad poolt poodi ei jahuta.

kes hädaldas talvel, et külm on?
nüüd on igatahes palav. mõtlen, kas ma ikka tahan lastele Stromkale seltsi minna või loeks parem toas rahulikult.

mittemidagitegemistüüt

teine nädal mittemidagitegemist. olgu, eks ma natuke ikka midagi teen, aga no siiski. et kõik asjad on ebameeldivad, kui neid peab tegema. mittemidagitegemisega sama.
ma ei tea, kas see on nüüd lihtsalt sellestsamast mittemillegitegemisest või üle ligi 20 aasta taasloetavast Kristiina Lauritsatütrest (oma lapsepõlvekodus lugesin ma seda noore neiuna korduvalt, täiesti imelik, et nüüd nii kaua seisnud on) või mõlemast pluss veel mõnest x-tegurist kokku, aga tänane päev on kuidagi tüütu. ausõna, mittemillegitegemine on kohutavalt väsitav.
duši all olles meenus miskipärast see aeg, kui poeg oli imetilluke, ma ei saanud veel aru, et ta magab poole tunni kaupa ja siis läksin duši alla, kui ta magas ning keerasin vett kogu aeg kuumemaks ja lihtsalt seisin seal.

no ja raamat. muidugi noorena seda lugedes oli kõik jube romantiline ja kena ja ma elasin Kristiinale hullult kaasa. nüüd aga mõtlen, et ta on ikka noor ja sinisilmne ja usub ühte ebausaldusväärset meest nii hullult. mees ise usub ka algul. noh, nagu paljudel neist kombeks ongi.
aga põhiolemus ju ei muutu. vassija jääb vassijaks – sest lisaks usus tingitud jamadele on seal taga ka päris palju vassimist ja varjamist.
kuid selge ka, et üks noor neiu ei oska seda ju näha ega uskuda. vähemalt seni, kuni tal omal neid kogemusi ei teki. ja üldse on kõrvalt seda kõike lihtsam tabada, kui ise sees olles – sõltumata vanusest.
ah.

poeg sai täna oma kiituskirja-preemia kätte. paberil kiituskiri tuleb küll alles homme, aga e-koolis on juba olemas. lastekaitsepäevarõõm.
ja õues on suvi.

esimene esmaspäev

see on peaaegu nagu puhkus, ainult et ei ole ka. sest tegemised on ikka jube piiratud.
pühapäeval tirisin end sõbra abiga korraks õue ka. tõesti ei jaksa kaua olla, selg väsib ära ja hakkab tuikama. aga vaikselt peab harjutama.
muidugi võimlen kodus ka iga päev, teen iga päev harjutusi mõne korra rohkem, kui eelmisel päeval. eile õhtul üritasin telekast pikemat filmi vaadata, ei kannatanud. st istuda väga kaua ei saa ja niimoodi poolpüsti külili jaksan umbes seriaalitunnikese ära vaadata. mis siin ikka, jätsin filmi pooleli, tervis on olulisem.
siin blogis on pildipõud. mul on tegelikult näiteks päris mitu retsepti, mis on proovitud ja pildid tehtud ja võiks üles panna – aga see nõuab jälle süvenemist. hetkel on raske korraga süveneda istumisele ja muule tegevusele, nii et kannatan sellega natuke. eks peab hakkama harjutama, ma pean siin ühe projekti jaoks hakkama ikka asju liigutama. pluss paar opieelset jupikest on vaja lõpetada, et ühele poole saada.

pojal pidi täna spordipäev olema, jäi ära. nüüd on tal sõber külas. natuke häirib, et minuga teise lapse vanemad ei kooskõlasta, kaua mulle sobib, et külaline on. eks ma pean sellest rääkima ilmselt. õnneks on tegu sellise poisiga, kes väga ei mölla, nagu mõni. et asjad püsivad ikka omal kohal ja lärm ei ole ka oluline.

laupäev, eelviimane kodupäev

vabad päevad ON väsitavad, ausõna! kuigi peale haiglat ilmselt mitte – sest siis on mu tegutsemisvabadus oluliselt väiksem.

hommikul põrutasime pojaga Paavli kaltsukasse. viimati tõin talle ühed oma meelest toredad püksid suveks, aga tema kirtsutas nina. mis siis ikka – peab ise valima. ega ta mõttest väga ei vaimustunud, aga lõpuks sai siiski hulga asju. ilmselgelt peab ta neid siis kandma ka, sest ise valis.
mina sain ka natuke midagi, muuhulgas ühe kena suvise villase jakikese, mille kohta poeg teatas, et tal oleks hea meel, kui ma seda tema tunnistuste kätteandmisel kannaksin. ma usun, et see on üks suurimaid komplimente ta poolt 🙂
tagasi tulles haarasime toidupoest ka miskit kaasa. katsetan täna ühte lihtsat retseptikest, kui õnnestub, jagan siiagi.

kuna poja vana nari minu magamistoast kolis eile õhtul lõpuks meie juurest ära, on mul nüüd seal palju ruumi. vaatasin ja arvutasin ja tekitan sinna paar kummutit olemasolevate asemele. olemasolevad on nagu on, kaks tükki tulid selle elutoamonstrumiga kaasa, mis ma kunagi ajutiseks asjade ärapanemiseks ostsin ja mis siin nüüd oma 8a olnud on 😛 teine on mingi odavvärk minu esimese üürika ajast, no ligi 20a vana siis. need uued on muidugi vanakraamipoest -aga ma ei saa neid mõlemaid täna kätte, jäävad hilisemaks. ehk ongi head liikumisharjutused magamistoa piires asju sahtlist sahtlisse ümber tõsta? 🙂

no ja siis muidugi tuli veel see mõte, et äkki peaks magamistuppa omale ka laealuse voodi tekitama (nagu lapsel oma toas on)? seal oleks ruumi korraliku trepi moodi asi ülesronimiseks teha ja see tekitaks võimaluse kirjutuslaud suurest toast ära viia. vot päris magamistuppa seda nagu ei taha – aga kui voodi on üleval, siis see on kuidagi teistmoodi.
ma pean seda nüüd muidugi nuputama, et kas see ikka on minusugusele vanakesele hea mõte. äkki ikka tekitaks mingeid riiuleid lae alla ja elaks üle, et kirjutuslaud-arvutid on suures toas? et lihtsalt koristaks veel natuke ja viskaks veel mõttetut träni ära? ja selle elutoamonstrumi asemele ehitaks hoopis mingi kõrge korralikuma kapi?
valikud-valikud, ma ütlen.
lisaks muule tuleb iga asja juures ka finantsarvestused teha 😛 et mis üleüldse on võimalik ja mis mitte. siinkohal meeldetuletus iseendale, et tuleb ikka KIKi ka üks projektike kirjutada.

seoses haiglaga avastasin umbes täna, vidinafänn nagu ma olen, et ma tahaksin ilgelt Dell Streak Mini, et seda haiglasse kaasa võtta. sest mu telefon on küll päris hea, aga siiski natuke pisike kõikide netietegevuste jaoks; ja läpakas on jälle natuke suur, et haiglasse kaasa tirida. et mingi selline vahepealne asi võiks olla ning see tundub just sobiv, oma Androidiga ja puha. just selline, mida hiljem ka mugav igal pool kasutada on. aga no see hind muidugi välistab selle, et ma nüüd lihtsalt lähen ja ostan.
unistada muidugi ei keela keegi.

tuligi pikk loba jälle, kaon edasi tegutsema.
aaa, poeg valis Grossi poest juustupulgad, nende omatoodang, ja need on täitsa mõnusad: pehmed, aga ei pudise ja maitse on hea. laps on rahul 🙂

elu on kirju nagu see postitus

jube unekas on. plaanisin natuke tukkuda, kuni laps oma õhtuseid multikaid vaatab, aga sattusin väga ootamatult hoopis Jazzkaarele. noh, saab selleks korraks jälle linnukese kirja vähemalt.

enne seda olin lapsega linnas. ma olin ühest neist sooduskupongiportaalidest või kuidas neid nimetama peaks, ostnud voutšeri, kaks pitsat ühe hinnaga. pojal oli vahepeal jube pitsaperiood, siis hankisin. jõudsime poole viie ajal kohale, kahes lauas inimesed. selline koht, mis kutsub end restoraniks, ma nimetaksin, hm.. ma ei teagi. midagi söökla ja baari vahepealset äkki? et restorani mõõtu välja ei anna küll. kougin oma voutšeri välja ja hakkame pojaga valima, et mis pitsad siis võtta – kui teenindaja teatab puises eesti keeles, et 45 minutit peab ootama. mähh?? viitan, et inimesi ju peaaegu ei ole, vastab, et telefonitellimusi on palju. nojah, voutšeri eelviimane päev.. igal juhul arvasin, et sellise teenindusega nad ei saavuta eesmärki: tuua voutšeritega uusi kliente. ja nüüd mõtlen, et peaks ka helistama ja tellima ära, kuigi laps siis ilmselt nendest osa ei saa.
nii umbes kuu tagasi kasutasime seal esimese voutšeri ära, siis saime küll kiirelt, aga muljet koht ei jätnud. et me olene nüüd saanud siis täishinnaga pitsad hetkel, hea seegi, pole vähemalt päris peale maksnud.
no kuna laps oli nälgas, tahtis välja süüa ja mul ei olnud kodus ka midagi ette valmistatud, läksime mujale sööma. vahel ju võib.

ning sealt tiritgi otse Anna Buturlina kontserdile.
ma olen muidugi see, kes eelistab pigem moodsamat jazzu, aga vahel on selline klassikalisem ka väga hea kuulata.
kuigi vahepeal lõi jalg tuld.
nagu kahel viimasel ööl kella nelja paiku – mis on ka üks põhjus, miks ma loppis olen. täna ööseks panen kõik ravimid ja veetassi voodi kõrvale, et esimeste valuaitingute ilmudes ei mõtleks, et küll jääb järgi ja üritada edasi magada, vaid kohe midagi sisse võtta.

ahjaa, tasuline ravi. sõbranna täna ka torkis mind sellel teemal, kuni leidis, et kogu keha MRT maksab 1000. eurot. samas, nõus, mulle tuleks kümmekond kuud nälgimist kasuks küll, siis äkki kraabiks enamuse sellest rahast kokku. laps saab siis mingit odavat kräppi ka. hah.

no ja postkastis on taas eitav vastust potentsiaalsest töökohast. koht, kuhu väga tahtsin: see oleks olnud ilmselt küll üsna pingeline ja vähemalt algul keeruline töö, aga oma olemuselt mulle sobiv. nojah, mis sealt ikka oodata oli. eks ma teen mingi suure risti seinale, kui keegi mind tööle tahab.
samas olemasolevad tööparnerid hindavad mind endiselt ja see on hea. nädala jooksul olen saanud paar positiivset vastukaja.

sinine sinine esmaspäev

mul olid jumala vinged mõtted, millest esmaspäeval blogida. no ja tulemus on see, et ma olen kohutavalt loppis ja unistan ainult padjast-tekist ning midagi asjalikku kirjutada ei suuda.
kui mul peaks mingi ime läbi tekkima mingi lõunauinaku-võimalus, siis võib-olla olen ma pärast natuke inimesem ja mõte hakkab jooksma. aga see on kõik ehk.

siiski, paar lapsesuu-rubriigi asja jaksan kirja panna. minu meelest paneb RM hetkel väga häid kilde ja täitsa teadlikult, pole selline pisilapse rumalus.

poeb mulle külje alla: ‘emme, sa lõhnad nii hästi.. nagu üks maitsev pasteedisai!’

joob limpsi-mahlasegu ja teeb ühe vägeva krooksu ning teatab mõtlikult: ‘mina olen küll üks suurkonnake – mitte keskkonnake’

kõrvaltvaatajana koolikatsetest

vist mingis eilses, aga võimalik, et hoopis üleeilses lehes oli lugu koolikatsetest. üks ema oli täitsa hädas, et katsed on nüüd lühema aja peale pandud ja väga raske on igale poole jõudma, nõuab vanemalt palju pingutusi. ning et mõnele katsele ei saagi minna, sest katsed on ühel ajal. kodulähedane täiesti normaalne kool on viimane varuvariant.
ning ma usun, et selliseid vanemaid-lapsi on palju. ja ausalt, mina ei saa nendest aru.

minu laps käis ka katsetel. kahtedel. esimene oli nn eliitkool, aga kallaku poolest oleks talle väga hästi sobinud. kuna ma muidugi ei olnud teda selleks drillinud ja konkurss oli päris suur, siis sai ta minu meelest päris hea tulemuse – aga sisse said ainult need, kes said maksimumi. st ta ei saanud.
teised katsed olid elukohajärgsesse kooli ja seal jagati lapsed katsete tulemusel kahte klassi. sisse oleks ta saanud sinna igal juhul, konkurssi kui sellist ei olnud ja tore, et üldse kaks klassi moodustati – sest lapsi oli umbes ühe jagu.

ma saan aru ka, et kui sa eladki kesklinna piirkonnas, kus lihtsalt kõik koolid ongi katsetega, et siis käid mõnedel katsetel. juba seepärast, et kodulähedasse kooli saada. kuigi ma olen aru saanud, et pole see Liivalaia või nt Kalamaja põhikool ka midagi nii hullu. nende maine on ilmselgelt hullem, kui asi väärt on (vrdl Kopli tramm).

aga väga õõvastavalt mõjuvad mulle just sellised olukorrad, nagu esimeses lõigus: et lihtsalt on ikka vaja iga hinna eest kõik katsed läbi käia ja üritada laps kusagile ‘eliit’kooli sisse saada. kummaline on see, et selle juures proovitakse nt nii TIKi kui Reaali – ja ometi ühele sobib matemaatika ja teisele keeled ning tihtipeale need ei käi koos! ning oh häda, kui laps peaks kogemata kunstiandega olema: nende jaoks ei olegi ju eliitkooli olemas. seega – suva ju, millisesse eliiti läheb, ikka parem kui mõni Tallinna kunstikallakuga koolidest? sest tavaliselt on sellised lapsed kenasti ettedrillitud ka (muidugi jälle mitte alati, ongi neid, kes on loomupäraselt andekad, taiplikud jms) ja tõenäosus, et ta mõnda eliiti sisse saab, on üsna suur. karta on, et tihtipeale suurem, kui koolile kohase andega, aga drillimata laps. no et kui ongi nt matemaatiliselt andekas, aga ei loe väga hästi, siis ta ei suuda reaali katseid ära teha ning sealse massi juures ei kooru kuidagi välja, et materjali oleks maa ja ilm. samas saab kool muidugi valida need, kelle tase on neile sobiv ja algklasside õpetaja ei pea vaeva nägema sellise tühise asjaga, nagu lugema õpetamine. mid tavakoolide ülitublid õpetajad aastaid veel teevad.

ma ei viitsi pikalt kirjutada, pole just superhea olemine ja mõttelend hetkel, aga selle õpetajate teema juures ei saa ma üle ega ümber mõttest, et tegelikult näitab õpetaja tublidust just tavakooli tavaklass. kui nendele suudetakse midagi õpetada, on see ilmselt suurem töö, kui õpetada klassitäit loomult andekaid või vanemate poolt tagasunnitud lapsi.

püüan nüüd jälle liikuda ja mõelda, mis võimalusi on veel seda valu likvideerida.

kohtumispaik

ma ootan juba seda kevadet, võilillede ja kullerkuppude aega. seda, kui saab juba lühikeste pükstega olla. ma tean ka, kus see hästi ilus on – aga ma ei tea, kas ma sinna saan.

leidsin selle pildi oma eelmise kevade piltide seast (see on vist siin ka juba olnud?). midagi väga raevukalt sümboolset on siin minu jaoks. aga et igaühele jääks pildist oma nägemus, ei hakka ma siin oma oma lahti seletama.

rattahooaeg avatud

nagu öeldud, valutab jalg vähem, kui ma midagi teen. niisiis otsustasin tänagi seda tagaplaanil olevat väiksemat valu ignoreerida ja avasime rattahooaja. olime ära kauem, kui mõtlesime – pole veel kevadega harjunud.