Rubriik: lapsed

meie teeme plaane, aga..

Posted on by PilleRiin

kui ma eile õhtul sain teada, et me ‘oma’ mustikametsa sel aastal teatavatel (meist mittesõltuvatel) põhjustel pikalt viibida ei saa, siis oli see mulle täiesti üllatav hoop. selles mõttes, et ma pidin selle uudise edastama ka oma lapsele, kelle jaoks suvi ilma mustikametsata ei olegi nagu suvi. seal männimetsa all on ta teinud väga palju samme oma iseseisvuse teel, näiteks siis, kui ta linnas veel mu sabas rippus, lasi ta seal hoovi peal ise ringi, ma ei pidanud kogu aeg silma allgi olema. või siis, ma mäletan, mõni aasta tagasi, kui õhtul sinna jõudsime, siis ta lihtsalt jooksis paar ringi ümber hoovi suurest rõõmust. ning nüüdki uuris juba kevadel, et lähme ju suvel ometi. sest me oleme käinud seal absoluutselt igal suvel kogu tema eluea jooksul, kasvõi öö-paar kohal olnud.
ning ma olin tõsiselt kurb, et ma pean nüüd lapsele teatama, et kahjuks sel suvel mitte. et me võime ehk käia sealt mingil päeval läbi, aga me ei saa seal mõnda aega kohal olla, nagu tavaliselt.
ta ütles mulle, et saab aru, aga pettumus kõlas läbi.

peab ütlema, et ka mulle on olnud need suved seal olulised. õhtused istumised peretütrest sõbrannaga, või see eemalolu kõigest kodusest. kusjuures, kummalisel kombel, on mulle rohkem meeldinud see, kui ma olen saanud seal rohkem toimetada, köögis. jah, eksole, mis puhkus see on, mis koosneb suuresti söögitegemisest ja nõudepesust? aga näe, kuidagi on.
viimasel ajal aga on seda (jälle, minust mittesõltuvatel põhjustel) vähem olnud ja see on ka imelik, et moraalses mõttes on mul siis seal ka raskem pikemalt olla. et kui ma olin vajalik ja tegin vajalikke asju, siis oli mu sealolek nagu põhjendatud. niisama suvitamine on ka tore – aga samas natuke ebamugavam. ma nagu tunnen ise, et ma jään võlgu neile.

muidugi, nendest asjadest laps ei tea. ja ei peagi teadma.
tema jaoks on see üks suvemaa, kuhu ta tahab minna ja kus peab alati suvi olema (‘ema, ma loodan, et sel aastal ei tule eriti vihma, kui me seal oleme’).
eks siis järgmisel aastal jälle 🙂

kesksuvi

Posted on by PilleRiin

jah, see juuli, kesksuvine juuli. kui päike käib kõrgelt, päevad on pikad, aga enam mitte värsked, taevas on pleekinudisinine ning teemaks on kirsid ja vaarikad. august oma pimedate, tähti täis öödega tundub veel kuidagi kaugel olevat ja aega on lõputult.
juuli.
kesksuvi.

***
olen lapse just ära viinud ja koju tagasi jõudnud (pfff, jalutada pole viga, aga maa on natuke liiga pikk ja trollis läheb palavaks ära), kui laps helistab ja teatab, et unustas telefoni koju, et kas ma saan selle talle ära tuua. ütlen, et mõtlen natuke.
enne, kui ma väga sügavalt mõtlema jõuan hakata, helistab lape uuesti ja küsib, et kas jalgratast ei saaks siis ka tuua. et teisel lapsevanemal on mingi plaan sellega.
mul lööb juhtme kokku selle peale (mina oma taastuva seljaga pean logitseerima, püüdku olla!) ja teatan lapsele kenasti, et mul ei ole midagi selle vastu, et ratas tema juurde saab, aga püüdku nad ise lahendus leida, kuidas just. et mina nüüd ei hakak küll trolliga, ratas näpus, sõitma veel ühte ringi.
laps ohkab õnnetult ja lepib olukorraga.

mina, tubli ema, muidugi leian lahenduse (haa, kasutan selleks ühte logistikut – ei, mitte lahenduse leidmiseks, logistik ongi lahendus ise, auto ja hea sõbranna näol!) ja õhtul saab ratas lapsele viidud. kiiver ja telefon ka.

***
rattast. laps on rääkinud, et talle on vist suuremat vaja.
on vist jah, kasvab ju. laps siis. ratas mitte. ma siiski ei ole veel suuremat otsimist ette võtnud, sadulat saab veel natuke kergitada. tubli ratas, sai kasutatuna odavalt ostetud ja poolteist aastat kenasti teeninud. kindlasti teenib järgmist omanikku edasi.
aga olgu.

täna, teine sõbranna, vanakraamipood. jalgratas. õigemini on neid seal neli tükki, aga üks on väike, üks suur ja ühe praagin raami-värvi tõttu välja. jääb sõelale üks. mudel sobib, käiguvahetused näivad töötavat (vajalikud junnid seal hammasrataste juures liikusid küll), pidurid ka. lükkan ratast, aga midagi on nagu imelik. hm.
hakkan pedaali ringi ajama – ja see käib ülestulles vastu tagaratta kahvlit, seda, mis sealt keti kohalt tuleb. st, mitte ei käi lihtsalt vastu, vaid jääb kahvli taha kinni.
jõllitan ratast veel, tagumine poritiib on mingi mõlgiga ja kui nii vaadata, ongi raam nagu natuke viltu. samas mitte kohearusaadavalt.
igaks juhuks küsin müüjalt hinda ja, saanud üllatava vastuse, teavitan teda ratta olukorrast. müüja noogutab ja ütleb, et jah, need kõik on sellised, mis tahavad natuke nokitsemist.
võinii. kas kõver raam ikka kuulub kategooriasse ‘natuke nokitsemist’? selle puhul pole ju kindel, et selle üldse kunagi korda saab, nii palju, kui ma teemat adun? ehk siis, kui peaaegu niisama saaks, võiks ju võtta ja proovida, aga selle (mitte küll soolase, kuid mitte ka just odava) hinna eest ei hakka ma ostma asja, mis võibolla jääbki kasutuna ripakile.

***
tuleme sõbrannaga, logistikuga, ratast viimast ja mulle tuleb mõte, et hüppaks läbi teelolevast ehitustarvete poest. magamistoas peaks tapeeti vahetama, kümne aastaga tüdib ära.
jalutame ringi, vaatame tapeete, arutan, mis võiks sobida ja kuidas. mõni on igav, mõnel on hind kõrge (jajah, paari tapeedirulli hinnaga oleksin selle jalgratta saanud ostetud!) – no üldse, ma ju tean, remonditegemine on väga kohutav, ma ei leia kunagi seda, mis mulle meeldiks. et mul on nagu enamvähem mingi tunne, mis võiks olla, ja tavaliselt seda muidugi ei ole. lasen kuude kaupa mööda poode ringi, enne kui midagigi sobivat leian. jaa, ma olen seda oma elus kogenud korduvalt.

aga siis, korraga, mingite allahinnatud ja jääkide kastide juures torkab silma üks rull. õigemini üks rull ja kaks jääki. muster selline, mida eespool sai arutatud, et see oleks hea – aga värv veel parem, kui ennenähtud!
otsimise peale leiame sobiva teise tapeedi ka, sest esmaleitu on seda tüüpi, millega kogu tuba ilmselgelt ei kata, vähemalt mitte sellist pisemat tuba. ka allahinnatute kastist.
siiski jääb me mõte kinni selle kahe pooliku, ilmselt näidiseks olnud rulli juures, mis ei ole kiles (ja millest üks tundub mahu järgi küll peaaegu täisrull olevat). püüame kinni ühe müüja, kes lahkelt ütleb, et lahtised rullid saab tasuta kaasa, maksma peame ainult selle kilesoleva eest. tasuta?!? tänapäeva poes?
esimene mõte on, et ‘ei saa olla’; aga tädi võtab taskust markeri, kirjutab rulliotsale ‘tasuta’ ja nii me, rullid näpus, kassasse lähemegi. võtan teist tapeeti ka mingi suvalise arvu rulle (pigem rohkem kui vähem), sest ma ei mõelnud ju üldse, et ostmiseks läheb, ja tuba on üle mõõtmata (no enamvähem ma siiski panen seinte pikkused paika, voodiga suhtarvus, eksole :P) ning maksan ära. hinnaks umbes ühe rulli normaalne letihind. st, kogu selle hunniku hinnaks. korralik, kvaliteetne, ilus. selline, mida oleksin muidu pidanud kuude kaupa otsima.
rõõmustame koos sõbrannaga.
vahel võib mul ka vedada.

***
sulgemiseelselt turult odavalt ostetud pool kilo kirsse (head ja plekivabad) on tänase päeva boonus.

merepäevad ja kohtumine tundmatuga

Posted on by PilleRiin

nagu ikka – kui mõni aasta tagasi oli selline natuke rahulikum üritus, siis nüüd on hullud massid koos. sel aastal olid sabad isegi nendele laevadele, kus neid tavaliselt olnud ei ole, no näiteks Suurele Tõllule ja Tarmole tabasin sabad. Krusensterni pea Rimini ulatuvast sabast ei tasu rääkidagi (laps vahtis saba lõppu, laeva kaugust ja teatas, et ei, me ei lähe sinna. pole parata, ma olin ta otsusega nõus).
lastealal Rannarahva muuseumi telgis sain teada, et mu laps oskab puutüki ja noaga täitsa ise täitsa kenasti ringi käia ja välja tuli sealt tillukese kahemastilise isetehtud purjekaga. see juhendaja aitas seal natuke teda, aga suurema töö tegi poiss ise. leidis, et see on tõesti lahedam, kui mingi mõne euro eest oleksime osta saanud – ilmselge hiina masstoodangu.
Vana-Torokse peremees vabandas, et kaelakarbonaad on otsas ja palus helistada, mis päevaks turule jõuab. turu juures aga gruusia šašlõkki ei olnudki. ma nii lootsin.
kuna eile käisime juba merel, siis kahe sadama vahel kulgesime mööda kultuurikilomeetrit. laps ikka uuris mult, et miks see kultuurikilomeeter on, et pole ju eriti mingit kultuuriasja seal, ajasin talle siis häma sellest, et kunagi tuleb. võijah, kas see just häma on muidugi. ja siis oli tal küsimus ka selle kohta, et miks asja nimi on kultuurikilomeeter, kui tegelikult on pikem (ma pakuksin, et kui nüüd võtta reisisadamast kuni Tööstuse tänavani, siis pigem 2km jah) – ma pakkusin variandi, et see on mugavam nimi kui kakskilomeeter. või siis et äkki kultuuri tuleb kilomeetri jagu 😛
Lennusadamas turnis laps enamiku laevu läbi (ma hoidsin end ja roninud nii palju) ning suundus selle basseini poole, kus laevukesi sai ujutada. eelmisel aastal lasi puldilaevaga seal ringi. vaatame: puldikad on, aga mitte vees. leidsime asjaga tegeleva tüübi ka, see vabandas, et laevad tahavad vahepeal kuivama, et seal neid pritsitakse jms ja osa elektroonikat saab märjemaks, kui vaja oleks. proovis ühte, sai käes mootori tööle, aga vees jäi kohe seisma.
käisime siis veel ringi, vaatasime natuke jahtide võistlust, poeg proovis kuival maal meresüsta, veel mõnel laeval sai käidud ja suundusime tagasi. seekord sai ikka ühe paadi tööle ja laps sai mõned ringid ja manöövrid sellega vees tehtud. õigel ajal taipasin hoiatada, et liiga serva ligi ärgu sõidutagu – sest kohe oli mitu paari käsi, mis tahtsid paati haarata.
mängualal tuli ta mu juurde küsima, et äkki teeks näomaalingu – ja siis tõdes ise, et tegelikult on ta selle jaoks vist natuke liiga vana juba.

jalutasime läbi Kalamaja pargi bussile, kui nägin, kuidas buss ära sõitis. peatusesse jõudes oli seal üks papi, kes ka graafikut vaatas ja kui ma läksin ka ligi, teatas, et ’58 peaks tulema’. kuna kell oli enamvähem täistund, siis tõdesin, et 58ne buss oli see, mis just ära läks ja teatasin seda papile ka. mõtles natuke ja hakkas jalutama. me mõtlesime ja hakkasime ka. trammile.
trammipeatuses (kuhu papi ka oli jõudnud) poeg proovis oma merepäevadelt soetatud osavusmängu (puidust varrega topsike, mille küljes on nööriga puidust kuul, mis tuleb siis õhku visata ja topsikesse püüda) ja tegi seda natuke liiga mu nina all (leida, et su nina suunas lendab puidust kuulike, mis sellest, et nööri otsas kinni, aga siiski päris lähedale) ning ma võtsin sõna, et seda asja peab pisut kaugemal tulema.
selle peale astus papi ligi ja küsis pojalt, kas ta tsirkuses on käinud ja näinud, et klounil on nina otsas punane pallike. laps muidugi sai jaatavalt vastata. papi teatas seepeale kavala näoga, et see ongi selleks, et nina haiget ei saaks igasuguste loopimiste ja trikkide käigus 😛
igatahe poiss harjutas edasi (aegajalt edukalt) ja me jäime kuidagi rääkima. selgus, et papil on Põhja-Tallinnaga erinevaid seoseid ja andis edasi mõningaid värvikaid seiku ajaloost, nii üldisemaid kui isiklikumaid. sõitsime trammis ka koos ja alles peale trammi läksid me teed lahku.
ja siis, paar minutit hiljem, oli mul kuidagi kahju, et ma tema kontakte mingeid ei küsinud. ma ei oska isegi täpselt põhjendada, miks. ilmselt olen jõudnud sellesse ikka, kus tahadki rohkem teada ajaloost, mis minu praegust elu natuke puudutab.
et julgelt ütlen, et minu tänane päevaelamus ei olnud mitte merepäevadel, vaid see meeldiv vestlus trammipeatusest trammipeatuseni.

viimane pilt, mille sain seebikaga tehtud enne, kui see teatas, et ‘lens error’ ja keeldus objektiivi sulgemast. tavaliselt aitab sel puhul aku välja-sisse ja uuesti sisselülitamisnupp, aga minu ponnistused ei kandnud seekord vilja. kodus nüüd sain korda.

väsitav, aga huvitav, nädalavahetus on olnud.

Prangli

Posted on by PilleRiin

vihma hakkas sadama just siis, kui kõik ujujad olid omale riided selga saanud. laevalemineku ajaks olid aga enam-vähem kuivad ka.
läbi mere veoautokastis sõita oli elamus.
RM ja teised lapsed jäid väga rahule. isegi kalasuppi sõid enamik (sh need, kes kala muidu ei kipu sööma).
jube väsimus on muidugi.

söögikoht Must Luuk Prangli peatänaval

tsirkust, peamiselt tsirkust

Posted on by PilleRiin

tegelikult oli eile muuseume ka natuke, ja linna.
aga rongileminek algas sellega, et kohalikud lapsed unustasid oma joped rongijaama. no et läksime rongi, kõik kena, kuni küsin poistelt, et kus joped on. vaatavad üksteisele otsa ja tõdevad, et ei ole jopesid. ei mingit paanikat ega midagi, nagu mu lapsel sellisel puhul kindlasti oleks. minul oli see-eest paanikat mitme eest. võtsin tükk aega hoogu, et laste emale helistada ja teatada. eksole, alles saime liikuma ja juba on midagi täiesti valesti. aga no pole oma lapsed ju, kellest tead, mida oodata, mida mitte. minu asju mitteunustava lapsega ei tule mul ammu pähe üle küsida, kas kõik on kaasas.
lühidalt lahenes asi siiski sellega, et peale mitut telefonikõnet õnnestus sõbrannal saada kontakt jaamahoones asuva infopunktiga, mille töötaja leidis joped üles ja hoiustas oma juurde, kust need hiljem kätte saime.
sellega vedas ka, et linnas oli soe ning vihma ei tulnud ehk saime jopedeta hakkama.

linnas käisime sõjamuuseumis, Peetri kiriku tornis ja mänguasjamuuseumis. tegelikult oli algselt okupatsioonimuuseum plaanis, aga nähes, kui väike oli sõjamuuseumis huvi reaalselt ajaloo vastu (peamiselt joosti ühe relva juurest teise juurde), ei tundnud see mulle enam väga hea mõte. nii jäigi teiseks mänguasjamuuseum – mis oli küll väike, aga päris armsake.
Peetri kiriku torn meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. vaade üle linna noh 🙂

esmamulje Riia tsirkusest oli peaaegu eemaletõukav. selline nõuka-aegne niiske inetu inetrjööriga maja. absoluutselt mittemidagiütlev. soojenduseks lastele ponisõit ning võimalus end riietatud ahvi või taltsa maoga pildistada. tädi, suur kast käes, käib ringi ja pakub popkorni ning pulgakomme, teine suhkruvatti.
kuna kohad ei ole konkreetsed, vaid hinna järgi jagatud (kallimad keskemal, odavamad mitte nii keskel), siis meil vedas, et olime avamiseks kohal ja saime esimesse ritta. ega seal suurt tähtsust ei olnud, kas olid keskmise kümne koha peal või kohe seal kõrval.
aga kui publikutuled kustutati ära, prožektorid süttisid ja laval algas tegevus, toimus metamorfoos ja see ilmetu ruum muutus ligi kaheks tunniks maailma kõige säravamaks, müstilisemaks, põnevamaks paigaks. ei mingit koledat vana maja, kõik oli korraga vapustav ja suurejooneline.
kloun ja tema abiline haarasid lavale järjest esimese rea lapsi, nii said ka paljud pealtvaatajad (minuga kaasasolnud kolmest kaks samuti) olla osaks etendusest. lastele väga oluline muidugi.
õhuakrobaat, kelle pärast ma vahepeal hirmul olin, kaks mustkunstnikku (kellet ühe trikid olid natuke tabatavad ja teise omad kohe üldse mitte – kus ta küll neid viite tuvi hoidis, ah?), õpetatud taksid, hiiglaslikud seebimullid.. ja need mootorratturid, mismoodi nad küll kolmekesi sinna kera sisse ära mahtusid? ette nad muide ei vaadanud, jälgisid kogu aeg teineteist..
igatahes jäime täiesti ja väga rahule. ülevaate saab tsirkuse kodukalt.

õhtune rong oli väga täis. tegelikult on kõik need rongid, millega sõitnud oleme, on üsna rahvarikkad olnud. rongil ongi mõte siis, kui see käib piisavalt tihedalt. siin näiteks umbes tunni aja tagant ja see tundub olevat piisav, et rahvas saaks oma liikumisi rongiga planeerida. lisaks näiteks Riia kesklinna ei saa autoga siit kiiremini – ja rong lähebki täitsa kesklinna, kust on mugav muule transpordile ümber istuda.

Riia katused

Posted on by PilleRiin

täna hulkusime pojaga Riia linna peal ringi. leidsime ühe mõnusa vaikse hoovi, kus hommikukohvi juua (seal on mingid kallid butiigid ja aegajalt maheturg nt, aga kella 11 ajal oli täpselt hommikukohvi tunne – kahjuks ei olnud seda vaja), rääkisin lapsele juugendstiilist ja arutasime, kas Läti on rikkam maa kui Eesti, või mitte (sest tänavapildis ei saa küll aru). võrdlesime vanalinnu (et Tallinnas on rohkem vanu maju, aga Riias rohkem tänavakohvikuid), arutasime, miks Riias on vanem vabadussammas, hulkusime Riia turul ja parkides..

põige kaubanduskeskusesse, sest lapsele on jalanõusid vaja. Eestis teatavasti poisslaste jalad ei tohi olla suuruses 36-40, vähemalt kaubanduse arvates. erandiks ainult mõned kallid firmad, mille puhul ma jälle lihtsalt ei ole suuteline ostma pooleaastaseks kandmiseks 60-70eur maksvaid sandaale. Riiast, ütleb mu kogemus, võib midagi siiski leida. peaaegu et leidsime ka.
siis astus ligi tütarlaps, kes pakkus proovida mingit kreemi. üleeile ma otsisin kohalikus apteegis kreemi, mis sisaldab kakaovõid (tulemusteta), nüüd aga sobiv pakkumine käepärast. sellega läks halvasti, ostsingi kreemi ja seepi ja vannisoola ka. pisike Läti firma mingi, kui poleks proovida-nuusutada saanud kõike, siis oleks ilmselt vabalt mööda jalutanud.

aga päeva leid oli terrassikohvik selle kaubanduskeskuse katusel. viiimane korrus oligi söögikorrus, aga mingid nooled näitasid, et terrass ja kuskilt aknast paistis ka. lõpuks leidsime õige koha, kust sinna sai ning jäimegi sinna lõunatama. nagu arvata, ei ole tegu mitte väga odava kohaga, kõige kallimaga õnneks ka mitte. ning toidud, mis saime, olid kõik väga head. laps jäi ka rahule (kuigi seal eraldi mingit lastemenüüd pole ja menüü ei ole üldse väga pikk; caesari salat peekoniga oli seekord poja valik. sushimenüü on pikem).
ja toit toiduks, mulle meeldib selline linnaülene istumine (avastasin selle, kui töötasin kõrgemal korrusel ja veetsin tunde Tallinna katuseid vahtides). selline linnamelust väljas, keset õhku, samas ometi linn täiesti tajutavalt ümberringi. ilm ka soosis, ei olnud liiga palav ega külm ega tuuline, selline mõnus suvine rahulik lõuna.
päeva parim tund, kahju oli ära tulla lausa. ja soovitan läbi käia, kel võimalik 🙂

kodust eemal

Posted on by PilleRiin

nojah, ilmselt peaks siinkohal muidugi Legolandi ja muid Billundi muljeid jagama, aga takkajärgi muljetamine on ikka täiesti teine asi, kui jooksvalt. no mis teha, sellist vaba netti ei ole väga saada. kämpingus isegi aegajalt oli mingi signaal, aga niipea, kui moblaga ühenduse loodud sain, kadus signaal ära. nii et ei mingeid õigeaegseid muljeid Taanist. aga ma püüan siiski mingil hetkel päev-päevalt mingeid hetki taastada.

aga täna oli hoopis selline päev, et käisime Saulkrastis, avasime lastega (ja terve hulga muude laste, ametnike ja karuks kostümeeritud tädiga) ühe mänguväljaku, käisime jalgrattamuuseumis (väike, aga lahe) ja siis olime sunnitud mere ääres aega viitma. kahjuks ei olnud mitteüht raamatut vms kaasas (suurtel); kõigi õnneks ei säranud päike vahetpidamata, vaid pilved käisid ka ikka üle. lapsed pidasid oma poolteist tundi kenasti vastu.

Saulkrastis oli igal pool üsna palju reklaame Saulkrasti Jazzile, mu laps muidugi oigas, et miks see ei võiks nüüd olla ja tema jääb sellest nüüd ilma. vaeseke 🙂

tagasisõites otsustasime piiluda Carnikava vana kirikut. puukirik, nagu allolevalt pildilt näha:

taastamine pidi aegamööda käima.
kiriku juures kõige olulisem oli aga see, et seal ümber oli hirmpalju metsmaasikaid. esimesed, mis nägime, olind tillud, aga siis leidsime suured ka. mõned mustikamammud saime vahele. nämm-nämm!

postitus 3001

Posted on by PilleRiin

jah, eelmine postitus oli kolmetuhandes postitus siin. uue kuuga saab sel blogil kaheksa aastat täis. kusjuures kui ma oma vana staatilist lehte ümber tõstma tookord hakkasin, ei olnud blogimine üldse mingi mõte või eesmärk, tahtsin lihtsalt mugavamat moodust oma lehte uuendada. ja nii see läks siis.

aga homme on ärasõit ja seega tuleb täna veel raha vahetada (kuidas mulle küll ei meeldi sularahaga reisida, aga väidetavalt Legolandis on kaardimakse lisatasu, hetkel ma nende kodukalt infot selle kohta ei leidnud), poest veel mõned asjad kaasavõtmiseks tuua (et kämpingus süüa ja lapsi sööta), katsuda oma asjad olemasolevasse ratastega kohvrisse ära mahutada.. ilmateade õnneks midagi koledat ei luba, pigem vastupidi, üsna kena ja soe tundub olevat.
kõikidele kaasasolevatele lastele on see esimene lennureis.

tänasesse mahutame veel vanaema koduaia maasikad. et poeg neid ka ikka saaks 🙂

pühapäev (et nädalapäevad sassi ei läheks)

Posted on by PilleRiin

endiselt roiutav palavus (oh uudist!). nagu eile üks tuttav soovitas, otsigu ma omale konditsioneeriga mees. mhmh, mõte on hea – ma võtaksin ainult konditisioneeri, mees ei pea kartma, et ma ta kallal näägutama jään 😛

peale seda, kui laps sai siis üleeile õhtul laagri poole teele saadetud, helistas ta eile päeval ja küsis, et kas ma talle järele ei saaks tulla. mh? nimelt ta hakkas nahka vahetama, nagu ta ise ütles (see teisipäevane neli rannatundi, eksole, ma ütlesin, et vana punane nahk koorub maha) ja öösel sääsed pinisevad, ta ei saa magada (teda häirib pinin, mitte niivõrd hammustused).
aga mina olen teadaolevalt kuri ema ja arvasin, et need nüüd küll põhjused pole. käskisin sääsetõrjet tekile natuke pihustada.
kui ma ta täna telefonis kätte sain, ei olnud tal väga aega rääkida. ‘jah, ema, kõik on hästi. jah, ma magasin hästi. me lähme nüüd metsa komme otsima’.
ahah. no hea, et niigi läks.

tänane paanikaosakond

Posted on by PilleRiin

selles seisus, kus mul on nädalapäevad ka juba sassis (laps ei käi enam koolis ju ka, et nädalavahetus kuidagi välja joonistuks), olin ma kindel, et ma ei kirjuta ka täna midagi. sest no mul ei toimu midagi erilist ja selle palavaga ei jookse mõtted ka mitte.

ja viimane ongi ilmselgelt põhjus, miks ma ikkagi kirjutan.
sest, küll mitte sellest palavast, vaid ma ei teagi millest, ajasin ma Väga Totaalselt lapse laagriaja sassi. ma teadsin kogu aeg, et selleni on veel umbes nädal aega – kuni täna lõunal mulle helistati ja väga imestunult küsiti, et miks mu laps ei tulnud.
mispeale mina oskasin ainult kökkmökk teha. ehk et jäin sõnatuks (mida minuga tihti vist ei juhtu) ja siis kokutasin midagi vastu.
sest täiesti idioodi tunne oli.
muidugi, kõik sõitu puudutavad mailid rääkisid transpordi orgunnimisest ja kellaaegadest, aga mitte kuupäevast 😛 kuid ikkagi, peale mõningast sobramist asjassepuutuvate mailide hulgs leidsin ma selle manuse üles, kus kuupäevad kenasti kirjas. ja nagu ma siin haiglajärgselt olen oma tühja kalendriga (ehk et ei ole vaja miljonit asja meeles pidada, et need ei kattuks), ei pannud ma seda kirja. sest no üks asjake püsib ju ikka meeles.
hah!
selle ainsa olulise asja koolilõpetamise ja jaanipäeva vahel suutsin ära puterdada. tubli ema, pole midagi öelda.

positiivne on see, et õnneks-õnneks on keegi veel õhtupoole sinna kulgemas ja mu laps haaratakse kaasa. muidu oleks pidanud ise selle maa maha kihutama. või mis nüüd mina, minust ei ole kihutajat, oleksin pidanud sugulasi-sõpru sebima. kuigi neid pakkumisi tuli ka kohe – ehk siis ka see oleks võimalik olnud.
nii et laps saab, küll hilinemisega, siiski kenasti laagrisse ja olukord on selles mõttes lahendatud. peale väikest mõtlemist (ja sõprade ning vanemate abi) said isegi laagrisse vajalikud asjad välja mõeldud. sest ma ju teadsin, et sellega on aega tegeleda maa ja ilm ja ma ei olnud veel hakanud üldse mõtlema.

aga mina olen sellest täitsa läbi, ikkagi selline ehmatus ja enesesüüdistus ja pinge.
jälle, õnneks mu vanemad, kelle juures poeg on, võtsid ka asja väga rahulikult ja suuresti tänu neile asjad ju kokku saidki.

ehk siis – ka tühja kalendri ajastul tuleb ikka vajalikud asjad kirja panna.
kuigi sellest ehmatusest võiks nüüd mõneks ajaks jaguda.