pidu peetud. meie kliimas ei saa kunagi kindel olla, mis ilm on, ma ei julgenud jälle jätta mingi õuepeo peale. lihtsalt et kui siis ei ole ilma, on pea võimatu kohta leida, kus seda pidu siis pidada. ah et kodus? mul lööb siin vahel kaks poissigi juhtme kokku (sõltub), nii et kui siin peaks neid olema neli-viis, siis ilmselgelt ma tahaksin olla kusagil mujal. ei ole minus sellist tugevat ürgema.
aga lapsed jäid rahule, suurt orgunnimist ei olnud (paar näksi ja tort ja hulgaliselt juua), kingid vahvad (ei olnud ainult ümbrikud).
minul on peavalu.
meenus, neljapäeval oli kontsert. ma ei tea, mismoodi on võimalik, et kirjas on, et kestab 1h40min ja siis kestab tund kauem. aga nii oli.
ehk siis lapsele küll suur osa kontserti meeldis, kuid lõpuks oli väsinud.
ning pidin ühe Põhjala saarte häälte plaadi talle telefoni tõmbama ning Pink Floydi nõuab ka. vat kontserdil juhtus selline asi, et kanti ette PF-it Time, vahvas seades kahe saksofoniga, Artur Talvik tegi häält; ning ma muidugi mängitasin lapsele originaali ette. kui ta siis seda ka omale nõudis, jäin ma mõtlema, et kui eetiline on ikka kümnesele lapsele sellist musa ette sööta. võinoh, tegelikult pole siin midagi eetikaga pistmist. lihtsalt äkki peaks vahel kuulama mõnda kodumaist päris-raadiot.. skaieffemmi või midagi? äkki laps peaks ikka teadma ka tänapäeva popmuusikat? või et jõuab ta selleni ehk ise kuidagi?
saatsin poisi lõunast sõbra juurde Kalamajja. et on mõnda aega seal ja siis lähevad kinno Ivan Tsareevitsit vaatama. viis minutit enne seansi algust heliseb telefon ja poeg kurdab, et nad alles ootavad trammi ja kas nad ikka jõuavad. et ta unustas käekella koju ja siis oli keeruline kella jälgida. oeh.
igatahes leidsin jooksult, et 20 minutit hiljem algab Alvini ja koopaoravate seanss, see oli neil ka nägemata, suunasin nad siis sujuvalt sinna. no et nad ikka midagi näeksid ja ühisürituses ei pettuks. see sobis neile väga hästi.
kui laps siis lõpuks koju jõudis, oli tal mulle väike üllatus: pisike martsipansüda 🙂 nii armas.
aga et asi liiga ilus ei tunduks, selgus just hetk tagasi, et tal on homseks suur hulk õppimist tegemata veel (sest hommikul ega eile ei viitsinud), nii et piraadifilmi vaatamise asemel toimub nüüd hoopis õppimine.
ma küll olen talle kogu aeg rääkinud, et see pühapäevaõhtune õppimine niimoodi on jama, aga no seljas elada ei ole ka mõtet.
üritan end kätte võtta ja olla asjalik. juba lausa võtsin telefoni kätte, et mõni asi liikuma saada, aga hetkel veel siiski ei saanud.
sest kui ma jään niimoodi istuma ja mittemidagi tegema, siis ei viitsigi varsti liigutada. ma tean seda liiga hästi.
poiss käis eile noortekas ja muidugi mängisid nad muuhulgas õues lumesõda. selle käigus kadusid ühel klassivennal aga võtmed. minu poisi suureks üllatuseks läksid teised minema, kui nad võtmeid otsima hakkasid, nii et lõpuks olidki seal see poiss, kes võtmed kaotas, minu poiss ja ka üks noortekeskuse töötaja. kusjuures võtmeid nad selle lume seest ei leidnudki ja poisi ema olla väga kuri olnud. minu oma laenas emale helistamiseks veel telefoni (‘ma valisin ise numbri ja see oli pikk number, nagu sa ütlesid, et peab olema’).
igatahes jah, oli lapsel kaks imestamisobjekti: sõbrad, kes ära kadusid, kui nö lõbu läbi sai; ning ema, kes oli niigi õnnetu lapse peale võtmete kaotamise pärast karjunud. esimese kohta leidis ta lihtsalt, et miks teised ei võinuks ka appi jääda otsima; teise kohta ta sai aru, et emale ei meeldi jah, kui laps midagi ära kaotab, aga et miks peab selle pärast nii kuri olema?
muidugi oli ta mul koju jõudes läbimärg ja üsna hilja tuli ka – aga mina ei hakanud teemat üles tõstma üldse, sest noh, õppida väga ei olnud ja riided kuivavad ära ja lõpuks tegustses ta oma parima südametunnistuse järgi.
muuhulgas rääkis ta veel, et selle poisi ema teenib päris vähe ja nad elavad üsna vaeselt. somehow on mul töökohta kuuldes siiski tunne, et ma ei teeni just rohkem. kus on vaesuse kriteerium laste jaoks? sest poeg vist ei taju, et ega meiegi rikkalt ei ela. aga midagi muud peab olema, sest mulle tunduv, et see vaesuse tajumine ei sõltu puhtalt sissetulekutest.
aga ma ei lähe selle teemaga edasi, sest ma lihtsalt väldin rahale mõtlemist. ma ei taha seda hullu lootusetusetundelist stressi, mis võiks vaesuse lahkamisel tekkida, pigem püüan päevhaaval vaikselt toime tulla.
ahjaa, muuhulgas on mu laps juba mitu korda ‘Stiilipäeviku’ reklaami peale mulle naeratades öelnud, et ma peaksin sinna minema. peaks teda pinnima, et miks ikka – sest ma nüüd päris stiilitu ei ole ometi, samuti pole mul mingit kihku lasta Saagimit oma riidekappi tuulama.
lumi-lumi-lumi!
ma olen täiega rahul, sest lõpuks ometi on väljas see, mida saab talveks nimetada. ja kuigi on oht, et see mõne päeva pärast sulab, on vähemalt praegu hea. hoobilt on mingit energiat juures.
eile oli vahva hispaania-õhtu. seekordne sofasurfar oli nimelt hispaaniast ja lahkelt nõus hispaania tortillat ja pan tumacat (umbes nagu singikattega bruchetta – ja ma ei pea bruchetta all silmas suvalist kattega saia-leiba, nagu paljud eesti toidukohad viimasel ajal) tegema. paar surfajat sai veel kutsutud ja oli vahva väike rahvusvaheline seltskond. söögi vahele improviseerisime muusikat ka.
täna käisime mingis kohalikus suvalises kohvikus, mina ja poeg. mingi vene pere pidas seal parajasti vist väikest pidu, muuhulgas olid seltskonnas ka kolm last, neist pisem selline natuke üle aastane preili. ning muidugi oli tal igav ning traageldas seal ringi, nihutas toole ning väga ei hoolinud (ilmselt) vanaema keelamisest. minu poiss vaatas seda ja tõdes, et ta mõistab nüüd küll, miks väikeseid lapsi väga peenetesse kohtadesse sööma ei võeta. ühtlasi uuris, et kuidas temaga see asi oli. ütlesin, nagu oli: et me ei käinud jah kuskil peenetes kohtades (ei käi nüüdki), aga üldiselt ta väga ringi ei ole mööbeldanud. muidugi, ma oma mälu järgi sellises vanuses veel ei käinud kohvikute temaga; hiljem oli ta juba suurem ja siis oli natuke lihtsam. ka pole ma lapsega olnud söögikohas kauem, kui vaja. ja üldse on mul kohati selline mõistlik ja iseenesest vaikne lapsuke, kes ei kipu suvaliselt ringi sibelema.
kaltsukast leidis poiss omale parajad suusasaapad, aga me ei julgenud osta, sest samas oli müügil ainult kaks paari suuski täiesti teistsuguste klambritega ja mul pole aimugi, kas sellele saapale leiaks midagi.
aasta algas kultuuriliselt. esmaspäev oli kahe kino päev. lõunal käisime lapse soovil ‘Väike nõid Lilli’ teist osa vaatamas (‘aga emme, ükski sõber ei taha tulla seda vaatama’.. et on tibikas või?) ja õhtul käisin Sõpruses ‘Päris koopiat’ kaemas.
no Lilli oli selline kena lastekas, sobib hästi ka neile, kes veel koolis ei käi, sest ükski selline kole koht ei olnud liiga kole. poisile ka meeldis täitsa.
‘Päris koopia’ – ma ei teagi, selline kummaline film, kus on nagu algus, aga ei ole lõppu. filmi käigus selgub muidugi, et see algus ei ole ka mingi algus. kummaline oli see, et rahvas naeris mingite kohtade peale, kus mu meelest ei olnudki midagi naerda. aga võib-olla olen mina ise mingi tuhm. ning jah, mulle on hakanud meeldima filmid, kus ei ole mingit hullu mürglit kogu aeg; seal oli veel kaunis keskkond ka – aga kuidagi venis. lausa mitu korda vaatasin kella.
eile tööl lugesin mingi naisteka horoskoobist välja, et lõvid, kes sel aastal oma suhtesse ei panusta, võivadki üksinda jääda – ja leidsin, et oo, minu võimalus. ehk et ma ei tohi mingite meessuhete liinil pingutada, muidu võib veel tont teab mida juhtuda.
kui poeg jõululaupäeva hommikul kuuse alla vaatas, tuli ta mulle kurtma, et väga ebaaus – temal on kolm pakki ja minul ainult üks. arvas, et äkki saab peale avamist ühe oma kingi mulle anda, et mul ka ikka rohkem kinke oleks. no ei saanud, väga talle suunatud kingid olid. nii et uuris siis mult, ega ma ometi väga kurb selle üle ei ole. ma ei olnud.
peale vanaema juures kinkide kättesaatmist saadab mulle smsi, et ta sai uue elektrilise hambaharja, aga sellel on ainult üks ots (st see hari). kirjutan vastu, et väga vahva ju ja ühest otsikust piisab ju talle. mispeale ta kirjutab vastu, et ‘sulle ei piisa ju’. helistame siis ka peale seda ja lapsel on tõsine mure, et kuidas me nüüd saame (vana elektrihari oli vahetatavate otsikutega, nii et sai juurde osta). ma küll lohutan, et ma saan tavalise harjaga ka. lõpuks siis lepime kokku, et kui koju tuleb, vaatan täpselt üle, ehk on selline, millele saab ka otsikuid juurde osta.
täna helistab vanaema juurest, et mulle öelda, et tädi ostis talle lastešampuse uusaastaööks ära. et ma ei peaks sellele enam mõtlema ja muretsema. ja et ta unustas seda juba siis öelda, kui me hambaharjast rääkisime. kuigi ma ei saa öelda, et ma oleksin selle pärast muretsenud, on see siiski nii armas.
samas on tunne, et kas see laps ei ole veel liiga noor, et selliste asjade peale mõelda ja omale nö vastustust võtta? aga ilmselt siis ei ole, kui ta seda teeb.
mingi hall aeg, aru ma ei saa. kuigi vahepeal on õnneks päikest ka olnud. kus on sel talvel lumi? ei, seda ei pea olema mingi ilgelt palju, aga võiks ju olla ja selline, mis vahepeal väga ära ei sula. sest lörts ja löga on väga ilge. linnas eriti, siin on niigi nats soojem kui väljaspool, siin on rohkem autosid ja inimesi ja sellevõrra lögasem.
nii et mina nõuan igatahes lund.
piparkoogitaigna tegin valmis, ütlesin juba jah? aga kookideni ikka ei jõudnud veel. see-eest tegin ikka oma kohupiimaküpsiseid. paneks kogused 500g kohupiima kohta ka kirja? sest 300g on totter kogus.. 500g kohupiima, 500g margariini, ca 800g jahu.. kergitusasju pane nats alla teelusika, vett umbes poolteist spl. tuhksuhkrukogus on nagunii umbes, seda ei lähe päris nii palju ära.
natuke olen heegeldanud, aga peaks veel. jõuluteemalisi asju. kas peaks aknale mõne suurema lumehelbe ka tekitama? et kui õues ei ole, siis oleks vähemalt aknal? laps nagunii arvab, et mingi kaunistused võiks olla juba, aga mul ei ole midagi kuskile panna. see oleks ehk lahendus?
kurja, sünnajärgselt on kõht täis ja mõte ei liigu.
muuhulgas liikus pisike pill täna meie koju, kui see nüüd üle vaadata ja taaskord paar vajalikku lisavidinat osta, siis läheb mõni asi natuke kergemaks 🙂
kui poeg väiksem oli, sai temaga rohkem linna peal jalutatud-käidud, viimasel ajal on aega vähem.. või olen ma vähem aega võtnud selleks. eks need asjad, mida nii nelja-aastaselt nähtud said, pole enam ju meeles ka.
igatahes, mõni aeg tagasi ostetud Citytouri bussi soodusvautšerid läksid täna käiku ja sõitsime kahes suunas ringid läbi. et siis Pirita ja Vabaõhumuuseumi suunad. buss oli üllatavalt täis ja imelik oli vaadata, kuidas osa inimesi üsna suvaliselt sisse tormas, põmst järjekorrast mööda.. ja no ma ei tea, kas neil kõigil olid mingid etteostetud piletid või miskit, tegelikult ju bussijuht väljastas ka mingi paberikese. enamik neist istus pärast ilma kõrvaklappideta (mh, ma võin ju niisama ka mööda linna sõita või mis, eriti kui ma kohalik olen?), sest need olid ka juhi juures..
igatahes sõitsime tuttavates kohtades ja kuulasime juttu juurde. eks see audio oli ka selline kohati üsna juhuslik: mõnest, üldse mitte väga lähedale jäävast asjast oli küllalt palju juttu, aga mõnigi objekt, millest mööda sõitsime, jäi tähelepanuta. osa olia ka aegunud, osa oli siiski jupiti uuendatud. aga sellest hoolimata sain minagi mõne asja teada, lapsest rääkimata.
kahe sõidutunni järel koogipaus (tänud sünnipäevaks saadud vautšeri eest!), see magus maitse on mul suus siiani 😛 ehk siis ma väga ei naudi ülimagusaid asju, endiselt.
Viru keskuse Laseringist astusime läbi, et vaadata natuke saksofoniplaate. mida, noh, väga ei ole. on jazzu jms, aga väga raske on valida. lasen lapsele vahel youtube’st midagi, aga ma ju ka ei oska otsida.
poes aga sattusime väga sõbraliku teenindajaõpilase otsa, noormehe nimi ei jäänud meelde. igatahes tundus, et ta täitsa jagab muusikat, otsis paar plaati välja ja mainis veel mõned nimed (kelle plaate küll kohapeal ei olnud). kuni laps plaate üle kuulas, uuris teenindaja natuke tausta ka ja leidis, et see on väga lahe, et selline pisike jõmm ise saksi õppida soovib.
ost jäi küll kahjuks sooritamata, sest konkreetselt nendel plaatidel olev muusika pojale väga ei istunud, selline swingilikum jazz oli, ta tahab hetkel midagi rahulikumat. väga meeldiv teeninduskogemus jäi sellest hoolimata. (ja ma leidsin nüüd wikipediast terve mingi ülipika listi maailmas tuntud saksofonistidest, Veskis ja Tafenaud see küll ei sisalda 😉
kuna juba hakkasime linnaga tutvuma, siis viis tee läbi vanalinna Linnamuuseumisse, mis on ilmselgelt hea võimalus tutvuda Tallinn ajalooga. jälle kiidan sealseid teenindajaid: nii piletimüüja kui ülakorruse vana giidi-onu olid väga toredad ja sõbralikud, suunasid ja seletasid. ja näiteks kui ma uurisin midagi id-kaardiga piletiostu 10% soodustuse kohta, mis, nagu selgus, ei tööta, lubati mul tasuta pildistada (selle eest tuleb muidu maksta). ma küll väga seda võimalust ei kasutanud.
muuseumi ja bussijuttu sai kohati päris kenasti seostada, sest eks linna ajalugu olegi ju sama mõlemal pool 😛
poeg ostis seal omale veel cd, kus on nelja linna (Tallinn, Helsinki, Stockholm, Peterburg) elu ja ajaloo tutvustus 17. saj lõpul – 18. saj algul, nähtuna läbi ühe tegelase. lisaks on seal veel mängud ja läbijooksev viktoriin. ehk siis annab mõnekümneaastasest perioodist (kuhu mahub ka nt Peterburi ehitamine) üsna hea ülevaate.
päev andis päris mitu ideed, kuhu võiks lapsega veel minna ja mida vaadata ja (üle) rääkida.
Katariina käigu klaasitöökojas vaatasime veel natuke klaasitöö tegemist, Pika jala otsas vaatasime üle Pika jala torni (sest laps ei olnudki seda varem ära fikseerinud) ning jalutasime läbi veel siit-sealt.
kui ma täna järjekordseid vorstikesi tööl fuajees üle andsin ja natuke seltskondlikku juttu juurde ajasin (no nagu ikka, kui kellegagi üle tüki aja kokku saad), jäin mõtlema, et see valvelauaametniku töö on selles suhtes ikka huvitav küll, nad kuulevad seal igasuguseid asju ilmselgelt. midagi olulist küll vaevalt, aga nii põhimõtteliselt.
aga tegelikult tahtsin rääkida sellest, et eile olid väga huvitavad koosolekud koolis, klassi ja kooli omad siis. laiendasid nimelt taas mu silmaringi. igal sammul on ikka midagi õppida. et mida ollakse valmis tegema, et olla uues koolis popp ja et ilmselgelt suur osa vanemaid ei oma ülevaadet oma lapse ajast ega asjadest ning seda juba kolmandas klassis. detailidesse laskumata (sest ma ei tea neid väga täpselt nagunii), see oli ikka täiesti karpilahtivõtvalt üllatav. aga eks ma teangi, et elu võib selline olla. üllatav siis ikka. ning et kohati jääb mu fantaasia väikeseks, et aimata, mis kõik toimuda võib.
üldkoosoleku põhiteemaks oli hoolekogu.
ning jah, mida me tahame lastest, kui vanemad ei suuda saalis olla piisavalt vaikselt, et ei segaks koosolekut, kui uks käib kogu aeg, telefonid helisevad.. ?
ma tunnen end vahel dinosaurusena. vana autokraatlik ja konservatiivne ema. ja seetõttu on mu pojal käitumune ja hoolsus endiselt ebapoisilikult ‘eeskujulik’.
ahjaa, hoolekogus olen ka. võiks öelda, et peaaegu ise trügisin (loll või aktivist?), kuigi ma ikka ei esitanud oma kandidatuuri ise. tore oli, et ka päris reaalselt oli oma toetajaskond olemas. nüüd olen umbes nagu rahvaasemik 😛
oh seda last. aasta tagasi kiitis ta pea igat mu tehtud sööki ja lisaks teadsin, mida talle poest osta, et oleks võiku peale panna ja näksida. no enam ei tea midagi. näiteks sööb ta vähem (ehk jääb kasv mõneks ajaks kinni?) ja väidab, et Mõmmi ehk minu ema teeb paremini süüa. jah, mulle on oma ema söögid ka alati maitsenud, aga ma ise katsetan rohkem lihtsalt. ilmselgelt pean lihtsate põhiroogade juurde tagasi pöörduma.
poest ei oska ma talle ka tuua. asjad, mida ta varem meelsasti sõi, no näiteks makra, nüüd teatab, et talle ei maitse see enam. vähemalt sööb nüüd jälle suitsuvorsti, mida enne väga palju ei söönud. no ja see praemuna-peekon on ka mingi teema, praktiliselt kevadeni oli vähimgi valge (peki)riba liha küljes õudustäratav ja praemuna oli asi, mida ema (minu) pealekäimisel hädapärast üks ära söödi. aga siis korraga läks ta silm selle peale särama ja, enese kiituseks, võin öelda, et sedapuhku küsis minu ema minult, mismoodi ma seda teen, sest poiss oli talle öelnud, et talle meeldib emme tehtud rohkem 😛
või jälle mahlad. aastaid jõi ta punasest mahlast morssi. mustsõstart ja vaarikat kulus meil kõige rohkem, punast sõstart ta niiväga ei fännanud, aga sai hakkama. õuna-pirnimahlad olid sellised pika hamba omad. nüüd aga tegin talle trenni juua (kõne tund aega tagasi bussist: ‘ema, ma unustasin tossud maha!’ ‘ ole siis seekord sokkis, teinekod jääb meelde’ ‘kas õuetossudega ei tohi olla?’ no olgu, tee korralikult alt puhtaks, äkki siis kuidagi tohib..’) ja küsisin, kas õun või pampel (ka punane mahl) ja vastuseks sain, et ‘õun muidugi, õunamahl on parim!’.
suppe on ta ka alati isukalt söönud, aga nüüd ei taha. ütleb, et koolis on kaks korda nädalas – ja ma ei ole kindel, kas need koolisupid on ikka parimad. no sellest hoolimata on mul lähiajal jälle supp plaanis. tegelikult on see ju tal mugav soojendada neil päevil, kui ma õhtuti tööl olen. ning lisaks on supid lihtsalt head.
eile hambaarstil oli poisi peamine mure, et kuskilt hambast on tükke ära tulnud. arst vaatas suhu ja teatas, et rohkem oleks võinud tulla. et on mingi umbes neli hammast, millel on kõigil uued hambad all, aga vanad veel ka peal. ning eemaldas kõik need vanad. ühtlasi täheldas, et sellises vanuses tavaliselt nii tagumised hambad ei vahetu. seepeale meenutasime, et tal hakkasidki üsna vara vahetuma üldse.
ja siis käis ta esimest korda juuksuris, tavaliselt olen mina püganud. nojah, ma ei tea, kas sai nüüd nii palju parem, ise ta on rahul.
avastasin, et mu šokolaadivarud on väga väikeseks jäänud – ja talv alles ees.
veinivarud see-eest ei kipu kahanema.
