Rubriik: lapsed

muusikakeskusest, ajast lapsega ja sarkasmist

Posted on by PilleRiin

ma ei saa aru, kas sellel vinüülimängijal on midagi viga või mitte, sest eile, kui hakati üle vaatama, töötas see vist suht kohe. aga täna ma jälle jamasin tükk aega, kuni sain teada, et eile töötas ka nii, et ma pidin nõela ise plaadi kohale viima.. ometi käis see automaatselt viimati. niimoodi töötab jah. täiesti arusaamatu ja ärritav ja ma tahan seda ju korda saada ometi.
cd-mängija sai ka puhastatud ja loeb nüüd edukalt plaate välja. tüütaski juba ära, et sai ainult ühe plaadi kaupa ja läbi arvuti kuulatud. olgugi arvuti ühendatud muusikakeskusega. aga ehk peab nüüd veel ligi 20a vastu.

eile rääkisin lapsele, et keskmiselt pidi lapsevanem oma lapsega päevas rääkima, st nagu rääkima, umbes 10 minti päevas. mu laps oli päris veendunud, et ma nii vähesega ei piirdu.
igatahes igasugused väljas käimised on väga hea võimalus lapsega rääkida. aga eks koduski arutame aina rohkem kõike.
suur laps sobib mulle 🙂


You’re Totally Sarcastic


You sarcastic? Never! You’re as sweet as a baby bunny.

Seriously, though, you have a sharp tongue – and you aren’t afraid to use it.

And if people are too wimpy to deal with your attitude, then too bad. So sad.

nädalalõpp jazzi ja inspiratsiooniga

Posted on by PilleRiin

kahel päeval juttis muusikaüritust oleks vist palju ka olnud. ehk ühest oleks vist pidanud nii ehk naa loobuma.
Tudengijazz oli meeldivalt lähedal ja meeldivalt odav.
Antonio oli juba kodus mures, et kas ta on ainus laps seal. kuna üritus algas siiski normaalsel õhtusel kellaajal, siis tükk aega tegelikult ei olnud. küll aga olin veidi hiljem, kui F-hoone paksult rahvast täis oli, veidi mures, et ta mul ära ei kao. teisalt on ta juba piisavalt suur, et mitte kaduda.

ma ei ole mingi muusikateadlik inimene, aga siinkohal siiski mõne sõnaga muljetest.
The 251s Viljandist esitas sellist üsna klassikalist instrumentaalset jazzi. noored poisid, erineva lavatäitmisoskusega. kui juhtuvad veel ette, kuulan kindlasti.
Jam Gangsters tundus algul ühe-mehe-ambitsioonide bänd. veidi hiljem mõistsin siiski, et päris nii see ei ole. aga siiski mingi pidev sahmimine kitarriefektidega tõmbas tähelepanu muusikalt kõrvale. äkki oleks pidanud neid silmad kinni ‘vaatma’, et rohkem kuulata? sest tegelikult tundusid nad siiski üsna huvitavad olevat.
Peterburi konservatooriumi bänd (pildil, noormehest ülikonnastatud trummar ei mahtunud pildile) oli kuidagi väga positiivne. repertuaaris rohkem ja vähem tuntud palasid, mis originaalis polegi ehk jazzilikud olnud. aga need noored inimesed lihtsalt täiesti teadlikult särasid laval. naeratasid ja olid rõõmsad. ning nende klahvpillimängija jättis klahvitibidest küll kõige tugevama mulje, ta lihtsalt niivõrd elas sisse ja kaasa.
Laura Põldvere ja 3/4.. noh, kuna seal on Mingo Rajandi ja Teet Raik, siis kohati oli helikeel üsna Ajavareselik, kohati katebushilik. ehk siis tegu oli vast kõige ‘keerulisema’ muusikaga sellel üritusel. aga nende Blackbirdi tahan ma kohe kindlasti veel kuulda.
Veikki trio Sibeliusest tõi lavale peamiselt soome autorite jazzi. niimoodi laval heljuvat kitarristi ma ei mäletagi näinud olevat, aga see ei häirinud mitte. mingitmoodi oli see minu jaoks väga mõistetav muusika.
Group conFusion Otsa-koolist oli väga energiline, värskendav ja lahe. väga oskuslikult kasutati ära viiulit. kõige tantsulisem esineja, kahtlemata, jalg ikka väga kiskus kaasa tatsuma.
IHM Tartust oli küll pigem rock ja üsna raju rock. siin-seal oli mingeid jazzilike elemente küll sees, aga..

ja siis väsis laps lõpuks ära ning teatas, et lähme nüüd koju. MaiGroup jäi nägemata-kuulmata seekord.

laps oli väga rahul ja ütles, et väga hea ja huvitav oli ning ükski esineja ei olnud liiiiiga raske.

neljapäeva õhtul KMAst taodeldud dokument oli reede õhtuks olemas.

laupäev sisaldas viite tundi puhast inspiratsiooni. kui nüüd selle tulemusel midagi sünniks ka, oleks põhjust natuke uhke olla. üheks märksõnaks Hispaania. rohkem ei ütle.
ahjaa, Kukeke on taaskord asi, millest ma aru ei saa. esimene korrus oli ülerahvastatud söökla ja teine lihtsalt ülerahvastatud. aga ka selline, et ei tekkinud tunnetki, et tahaks sinna jääda.
selle peale läks kõht tühjaks hoopis..

reede

Posted on by PilleRiin

lapsed on elu õied. minu õieke oli igatahes väga nördinud, et homme Laitsesse kontserdile minna ei saa. aga lisaks piletile peab sinna mingi logistika välja mõtlema ja puha ning seekord ma keeldun. kõike ja alati lihtsalt ei saa.
matemaatikakängurul osales ta ka. vaatasin seda ülesannete lehte ja pole üldse kindel, et ma ise selle kõik etteantud ajaga ära teeksin. pealegi väidetavalt on igal ülesandel üks õige vastus, aga mingil tundus mulle, et on kaks õiget. ah, polnud mul aega süveneda ka. hinnet selle eest nagunii ei saa.

vanainimese rõõmud. tavaanalüüsid olid korras. veresuhkrud-kolesteroolid ja see mu iga-aastane ka. mittekorras oligi see, millest arvata oli. ohjah.

ärkasin keset unenägu, nii et siiani on ebamääraselt loppis olla.

koolivaheaeg.

iga päev on salatipäev

Posted on by PilleRiin

ma pole sellist massi KMA-s veel näinudki. täiesti hullumeelne. kusjuures kui 20-minutilise järjekorra järel pilt tehtud sai, läks oluliselt kiiremini. nojah, eelnevalt suutsin lapsele mingi startreki soengu pähe lõigata, umbes. kogemata. vähemalt on ta blond.

kui ma (külmikus olevat külma kana silmas pidades) oma järeltulijalt küsisin, kas õhtusöögiks mingi salatiline kanaga sobib, oli ta rõõmuga nõus. ma räägin, kui ma keedan meile toidu juurde rohkem kui kaks kartulit (st üks kummalegi), siis kõik, mis on üle, jääbki tavaliselt järgi. ehk siis igasugune kartul, riis, makaron jms on meie jaoks nö täiteaine. olgu, erandina, makaronid ketšupi ja juustuga on lapse jaoks ka täistoit muidugi 😛
aga nii üldiselt pigem olgugi liha-kala kõrvale mingi muu aedviljaline, salati, woki, hautisena. no ja selle liha-kala osa jätan ma oma portsust ka vahel täiega välja.
sööklamoodi söögikohtades, kus ikka lajatatakse pool taldrikutäit kartulit, üritan ma ka alati õigel ajal sõna sekka öelda, mille peale mind reeglina suhteliselt veidra näoga jõllitatakse. no aga ma ei saa, peale kartulisöömist on jõle raske tunne kõhus ikka.

igatahes-igatahes. tomatid jätsin omale söömiseks, sest selle koha pealt on meil väike eriarvamus. aga mulle see sobib muidugi 😉
jääsalat, hiina kapsas, porru, värske kurk, avokaado, redis, viinamari. kanatükid pannil õlis kuumaks, sool, pipar. soustiks õli, äädikas (vähe, enamik salatikastmeid väljaspool kodu on mu jaoks liiga happelised, suhu jääbki lõpuks ainult hapu maik), majonees, rõõsk koor, küüslauk, kuivatatud tomatihelbed, sool, petersellilehed, suhkur.

P.S. päris iga päev ei ole kindlasti salatipäev.

esmaspäev

Posted on by PilleRiin

uus nädal.

laps tuli reedel koolist kerge palaviku ja külmetustunnustega. üle kogu nädalavahetuse oli sama seis. algul kibeles ta hirmsasti täna kooli, sest üks tunnikontroll või midagi pidi olema, järgitegemiseks tuleb minna kooli ühel teise-tunni-päeval esimeseks tunniks. lõpuks aga sai ise ka aru, et pooltõbisena ei ole hea minna.
kuna meie koolis streigitakse kolm päeva, teeb see ainul kaks päeva puudumist.
muusikakool jääb ka muidugi vahele.

mu selg on viimastel päevadel öödel imelik olnud. kõrgemalt, kui see opikoht. ja ma ei saa aru, kus ja mis on probleem. vahepeal on tunne, et hoopis mingites siseelundites, aga no ma ei tea. olen neerud viimase aja ohtra veejoomisega ära koormanud või?
sirutan, venitan ja painutan. küll läheb mööda.
aga kui olen pikalt ühe külje peal ja pööran, siis on ikka väga ebameeldiv valulik tunne.

lapse muusikakasvatus..

Posted on by PilleRiin

sel aatal peab vist Jazzkaarele teadlikult lähenema ja paar konkreetset kontserti välja valima, mida koos lapsega külastada. esmaspäevane Tafenau-Aimla Teatri Puhvetis läks talle igatahes väga hästi peale. muuhulgas oskas ta olla üllatunud, et oli ainus laps seal. nojah, mina ei olnud üllatunud.
aga tegelikult on mul tõsine probleem, et peaks teda ka muu muusikaga kurssi viima. Pärti ta muide teab juba 😛 terve hulk erinevat filmimuusikat on tal, siis näiteks Genialistide Entel-Tenteli töötlused.. ja mingeid asju veel. aga ilmselgelt ei ole ta kursis tänapäevase popmuusikaga- no et kui mõnel tuttaval on temast nooremad lapsed, kes oskavad mingite tänapäeva artistide kontserditele end nuiata, siis selle koha pealt oleme me mõlemad üsna tuhmid.
aga ma ei oska kuidagi sellele asjale läheneda ka.. või kas peakski?

pühapäev

Posted on by PilleRiin

ikka on kuidagi uimane olla. ausalt, tahaks kohe kuudeks kusagile rändama minna.
millise mõtte puhul meenus kohe, et eile oli taas ühe sõbrannaga juttu teemal, et tänapäeval inimesed ei oska puhata ega niisama olla. et ühelt poolt kõik oigavad, et tahaks puhata, ometi ei võeta selleks aega. ja lõpuks taandubki kõik selles artiklis öeldu juurde. ehk et kui mõistad, et selle aja oleks pidanud ise võtma, on võib-olla juba hilja. aga raha orjadena tundub alati, et peab ikka rabama, muidu ei saa elatud ega õnnelikuks..

käisime pojaga kinos. ‘Üks kass Pariisis’ oli vahva film, omalegi tore vaadata. aga välja tulles oli laps pettunud, et nii lühike. samas väiksemate laste puhul on see vast pigem pluss, et ei ole liiga pikk film. lugu oli ju küllalt lihtne, ometi oma nüanssidega, et ei muutunud igavaks.
pärast oli raamatupood (kust väljusime küll raamatuteta, kuid mõne muu asjaga) ja rämpstoit (vahel võib ju). ja jääskulptuurid, kahjus kohati juba katkised. aga pole ka ime, kui rüblikuid umbes nende peale tõstetakse.

nüüd on vaikne jazz plaadilt. kahjuks arvutis, sest muusikakeskuse mängija keeldub aina enam ja enam plaate tunnistamast. eile selgus ka, et vinüülimängija ei tööta. peaks kunagi uurima, kas ja kuidas neid korda saaks..

arusaamatu..

Posted on by PilleRiin

läksime lapse ja ta uute suuskadega õue, kena ilm, proovime siis järgi, kuidas on. ja no tee mis tahad, ei saa suuski jalga. saapad on teise-käe omad, profiil ometi sama ja visuaalselt on kõik korras. aga no ei käi seda klikki, et nüüd on klamber lukus. selline tunne jääb, nagu saapal oleks see pulk natuke jämedam, kui klambrisse mahub – samas, no mismoodi see saab olla nii, lisaks peabki ju tihkelt käima, et suusk ei loksuks.
proovisin aidata ka, ei midagi.

kodus nüüd katsetasin ise. saabas läheb õnneks mulle omale õhukese sokiga ka jalga.. no nagu hakkab minema klambrisse, kuid ikka sama, ei lähe lõpuni, et klamber kinni saaks.
täiesti arusaamatu.

lisaks ei suutnud mina neid suuski ja keppe omavahel kompaktselt ära ühendada, nagu need olid, kui lapse nendega tuli.
ema või asi..

oeh

Posted on by PilleRiin

teadagi – kõik pole kuld, mis hiilgab. aga ega mittehiilgav ka seda ei ole. ehk siis kui kaua võib teha tööd (noh, lisatööna küll), mille kohta sisetunne ütleb teisel päeval, et see ei ole ikka mulle? liiga kergelt ei taha ka alla anda, aga mis teha, kui ma tunnen, et mul ei ole selle jaoks energiat ja see, mida ma teha tahan, on ikka hoopis muu?
totter tunne on. et tegelikult ma ju aimasin, et see ei ole päris see, kuid lasin end nö ära rääkida. no milleks küll..
väsitab ju selline asi pealekauba. nii töö mõttes kui põdemise mõttes (et miks, mis ja kuidas, eksole).

poeg tõi koolist oma joonistusi koju. väga lahedad!

10 aastat

Posted on by PilleRiin

kümme aastat tagasi olin ma täitsa haiglas, ema toeks ja ämmakas tegemas otsust kutsuda arst – sest kaua võib. kuigi see ei olnud üldse kaua, kui objektiivselt võtta. lihtsalt asjaolusid arvestades ehk subjektiivselt..
aga sel aastal ei ole meil paar minutit enne poolt kaheksat õhtul pojaga torti ja küünlaid. sest laps ise on teisel sünnipäeval ära. nii see lahkukasvamine algab.
“emme, kas sa oled väga kurb, et ma pool kaheksa kodus ei ole?”
“no vaata, me oleme peaaegu igal aastal ikka sel ajal koogilt küünlaid puhunud ja kooki söönud.. ”
“aga emme, ma tahan ju nii väga sinna sünnipäevale minna.. ”
“no mine-mine, ei ole midagi, et sel aastal teistmoodi”

aga natuke kooki on mul ikka kapis, ehk poiss jaksab peale sünnat veel süüa tükikese 🙂
aitäh, armas RM, et sa olemas oled!