haa, kingad ka olemas. sekond-hand, nagu üks silt jaama turul teatas 😛
a mis sinna second-hand tasemel kooli ikka tahta.
kaitsmisele mõtlen – homme.
Rubriik: koolijutud
mõned päevad kaitsmiseni, ja siis veel veidi lõpetamiseni
retsensioon oli üllatavalt positiivne, seda enam, et ma ise tööga väga rahul ei ole. aga paistab, et mu läbiuuritud artiklid olid tõhusad, sest kirjanduse rikkalikku nimekirja kiideti. ning mu analüüsivõimet. arvestades, et kuidas see analüüs valmis, olen ma tegelikult suuteline rohkemaks ju. nojah, teistipidi – võib-olla retsensent jälle pole. sest kuigi tal on kraad kõrgem kui minul, on tal elukogemust jälle oluliselt vähem. vot nii.
üldse, peale seda viimast firefoxi crashi on mingid asjad siiani paigast ära. kunagi tegelen. kunagi.
lõpetamiseks on mul väga vinge kleit. ma ei plaaninud uut osta, aga juhtus kogemata. pilti näidata ei saa, sest ma ei suuda netist leida. nüüd on vaja aksessuaarid ka leida. ehteid veel leiab, aga mul pole sobivaid vingeid musti kingi. no ma ei tea, muidu on elamine kingi täis..
nüüd on nii nagu on
töö on kuuldavasti köidetud. see käis küll kiirelt, alles veidi aega tagasi saatsin ära. plaat pdf-iga on laual. mõne aja pärast käik postkontorisse..
enda premeerimiseks plaanitud väikese reisikese plaanid nõudsid ka muutmist. selgus nimelt, et üks kahest reisipäevast on just see, mil RM-i rühmas lõpuekskursioon. või mis ekskursioon, pigem vahva matk rongiga ühele linnast väljas elavale kasvatajale külla. selge, et laps tahab seal ju ka osaleda – ja reisile tahaks ka.
eile õhtul siiski õnnestus kõikide asjassepuutuvate osapooltega leida sobiv lahendus ja kogu reis on lihtsalt selle ühe päeva võrra nihkes nüüd. mul omal ei ole tõesti vahet, mis päevadel me just ära oleme. igal juhul tundub, et ka Saatus leidis, et ma olen väikest paid väärt 🙂
mõned tunnid veel…
ma olen hästi sisse elanud. valasin hommikul kohvi peale mustikajogurtit.
töö läheb täna pärastlõunal köitmisse (PEAB minema!) ning ma olen maganud lausa oma 6,5 tundi.
abikass
tüüp arvab, et hästi nunnu on, kui ta mind mu lõputöö tegemisel toetab ja hoiab hästi minu ligi. näiteks sisuliselt elades nende lehtede peal, kuhu ma olen intervjuude tulemused lahti lõikunud küsimuste järgi. ja siis teeb solvunud nägu, kui ma teda sealt põrandale tõstan 😛
:S
kui ma päris aus olen, siis hetkel on küll selline tunne, et see lõputöö küll praegu valmis ei saa. ma ei lasku detailidesse.
nutumaitse on suus.
uppunud kassi olemine 🙁
bhhh
see lõputöö tekitab mul juba ärevushäiret. aega on nii vähe ja teha on palju ja ei aita mõtlemine, et maoleksin võinud veebruaris alustada. mul oli siis ka kiire.
mul sõna otseses mõttes keerab sees, kui ma sellele mõtlen, ja muutun täiesti tegutsemisvõimetuks.
n -16
jõudsin oma RSSi läbi käia. mis tore lugu Bioneeris läbipõlemisest.
aga mul ei ole veel päris kõiki tunnuseid. tore tõdeda, et arenguruumi on.
üldiselt, lõputöö.
aeg, mida on liiga vähe ja mis ei pane mind üllatama ka mitte. ma olen peaeagu et valmis maksma, et keegi aitaks mul vajalikku infot koguda ja sorteerida.
tegelen stressisöömisega ja ei unistagi, et võimaliku lõpetamise puhul mingisse normaalsuruusega kleiti mahuksin. sellest on täiesti ükskõik.
nagu paljustki muust.
vähemalt kass ja laps aktsepteerivad mind sellisena, nagu ma olen.
vist.
lõpp lähedal (õnneks ehk mitte minul)
viimased kaks koolipäeva!
ausõna, see oli ka ainus, miks ma siia tulla suutsin. üldse olen kogu selle aasta käinud ainult seepärast, et nii lõpus oleks veider loobuda..
jah, pärast järgneb lõputöö, mille juures on praegu ka nii palju lahtiseid otsi – ehk ma pole üldse kindel, et see töö tuleb just selline, nagu algselt kirjas. aga olgu, ma tean ju nagunii, et ma ei saa seda tööd A-d nagunii, nii et suurt vahet pole. ainult vastutus iseenda ja juhendaja(te) ees.
ja üldse. paari kuu pärast jõuab majanduskriis minuni. projektitööd saavad otsa.
pean kiiresti midagi välja mõtlema, oma MTÜ ju ka olemas 🙂
kevadised ponnistused
koolis käidud. üks kord on veel käia ja siis peab pühenduma lõputööle. tegelikult peaks seda juba praegu, aga hetkel on muud vägaolulised asjad kaelas. nagu ikka.
kuid vähemalt paistab valgus tunneli otsas.
mulle ei meeldi niimoodi rabeleda, aga teisalt on endiselt mure järgmise talve sissetulekute pärast. et kui nüüd need rahastused ära kaovad ja projektitöödega kitsaks jääb, siis on see ju rahakotis ka tuntav.
koolis mittekäimine annab siiski ka kokkuhoiu.
ma mõtlen praegu, et ca nädala pärast lõpeb seekordne suur rabelemine.
aga siis tuleb ju uus peale, nii et tühjagi.