oeh.
tegelikult ma tean, et muu nädal tuleb leebem, kui tänane. aga ikkagi.
kui mu telefon täna kolme tükina põrandale lendas, mõtlesin, et see on juba umbes eksperiment, et kui kaua see siis vastu peab ka.
külm on. st on ja ei ole ka. väsimusest või õuest, ei tea.
kui Tiugu öösel mu jalgade peal-kõrval magas, käis Volli elu uurimas, nagu kuulda ja mingi hetkel ka näha oli. õnneks seda kuuldavat oli siiski vähe.
huh, see kaks uut kassi kodus tekitab minus endas vägagi tajutavat stressi. no et kuidas neil läheb ja kuidas me ikkagi sobime jne. mis siis veel loomakestel? igatahes olen ma nii eile õhtul kui täna suutnud olla täiesti ebaratsionaalne. no vähemalt aus. aga ikkagi, oeh.
aga olgu, küll läheb mööda.
Tiugu teeb juba asja, on sülle roninud ja laseb meelsasti silitada. uudishimutseb ringi ka natuke. öösel ronis vahepeal minu kõrvalegi.
Volli aga on paaniliselt peidus ja näha, et ta ei usalda inimest ikka üldse. lolli peaga püüdsin teda ühest kohast kätte saada (ei meeldinud mulle, et ta seal juhtmete otsas on), mispeale ta mind päris kenasti ära küünistas. lükkasin nüüd veenõu talle ka voodiserva alla, et loomakesel vähemalt juua oleks. eks temaga läheb aega. aga tema pärast on suurem mure ka kuidagi. ehk siis öösel toimetab ikka.
see lihtsalt kuidagi läks nii. kokkuleppel oleme hoiukodu, tagasi-edasiandmisvõimalustega.
musta-valgekirjul oli nimi olemas, Tiugu, tabby sai kojusõidu käigus ristitud Voldemariks, lühidalt siis Volli.
õues on täna isegi soe, võrreldes eilsega, ainult -13.
ning just-just, nagu arvatud, pinge langeb ja lähipäevad võtan plaani haige olla, ilmselt. saaks ükskord lahti sellest jamast. muidu jääbki mind kummitama. lähipäevade kalender on tühi ka, nii et sobib küll.
hommikul juba küsiti, et kas mul on hääl ära. no oli jah natuke, nüüd on kriipiv kurk. mee peaks ära tooma..
eile kuulsin kiidusõnu lapse aadressil. aga ma ei kirjuta sellest pikalt. hea meel ikka 🙂
mul on midagi siit ikka täitsa puudu. aga olgu siis sel aastal niimoodi.
täna on ju tegelikult päris ilus päev kassitaevasse minekuks. veidi tuuline, aga mõnusalt karge ja külm, lumi ja veidi päikest.
ja toas oli mõnusalt soe.
eelmine töönädal oli väga kiire, nii et tegelikult fikseerisin alles laupäeval, et Evelin ei söö ega õieti ei joo ning ka kastil käib vähe. tegelikult oli ta juba reedel selline olnud. ja mingil hommikul ronis ta lapse tuppa toolile magama, mida ta üldiselt ei tee.
aga siis ta veel jalutas mulle rõõmsalt vastu ja suhtles.
eilseks olin küll juba päris mures.
sest ta magas kummaliste kohtade peal, ei söönud isegi oma lemmiksööki ja vett võttis üksikud lonksud. miskipärast meeldis talle olla vannis. ka siis, kui see oli veel märg. magas-tukkus seal. või keset köögipõrandat. ning ei tulnud mulle lähedale, vaid hoidus pigem eemale.
ning selgroog oli väga turris ja ribid loetavad.
täna oli plaan arstile minna. suutsin isegi sebida inimese, kes meid transpordiks.
aga kui koju jõudsin, ei olnud enam vaja..
KÕIKIDE KADUMAJÄÄNUD KASSIDE MÄLESTUSEKS
Astrid Reinla
Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.
kohutavalt hea on vahepeal lihtsalt lebada. kasvõi pool tundigi keset päeva. süüa kodutomatit ja tõmmata natuke hinge.
sest ega järgnevad 10 päeva on ka juba tihkelt tegevusi täis. ausõna, mina ka ei tea, kuidas see muudkui nii läheb. ning ajast on pidevalt umbes puudu..
kusjuures hinge saabki tõmmata pigem nädala sees kui nädalavahetusel.
eile viisin oma diivanisurfaja Paavli kaltsukasse. sai omale paar toredat asja. no ma ei tulnud ka just tühja käega välja.. nagu ikka. vähemalt ei kulu seal harilikult eriti palju raha. üks imekena tuttuus käekott osteti mul nina alt ära, aga ongi hea tegelikult, nagunii poleks selle jaoks ressursse olnud 🙂 (ehk, nagu ma surfajalegi ütlesin, ilmselgelt ootab mind kuskil mingi parem kott :P)
lapse riided peaks ka mingi hetk ära sorteerima. sel hetkel, kui me mõlemad kodus olema ja suutelised ka midagi tegema 😛 see ei olegi väga lihtne kombinatsioon üllataval kombel.
mul on siiski tunne, et esimeseks koolinädalaks on tal riided olemas. võib-olla ka kauemaks.
ega jah, kuni põrandalakk kuivab, polegi suurt midagi teha. isegi õue ei saa, sest kõik vähegi viisakamad riided on ju seal toas, kuhu nüüd ligi ei saa 😛
aga olgu.
alustame siis sellest, et seda uut kaamerat vaadates meenus mulle, et jah, edevad vidinad. selge see, et enamasti loeb kvaliteet ja minu vajadustele vastamine, aga kuskilt nurgast mõjub ikka ka disain. et kui asi mulle välimuselt kohe üldse ei meeldi, siis ma seda ei vaata ka, kuni on mingigi valikuvõimalus.
ja võimalusel hangin ikka ilusama (minu jaoks ilusama siis, see on subjektiivne) asja.
ning ei saa salata, ma nutan siiani taga oma eelmist telefoni. praegunegi tahab tegelikult ju väljavahetamist ja olgem ausad, nende nutikate disainid on üks hullem kui teine (okei, ilmselt paar erandit leiab), lisaks on enamus neist üsna suured. onju, mulle ju Galaxy III oma omadustelt meeldib, aga no vabandust, ilge lärakas on (ja roppkallis mu jaoks muidugi ka).
aga tagasi selle eelmise telefoni juurde.
ma julgen nimelt väita, et see on üleüldse üks ilusamaid telefone, mis ma näinud olen. lisaks oli mugav ka. olgu, ilmselt tänapäeval tahaks natuke rohkem ühelt telefonilt.. aga ikkagi.
no on ju ometi ilus? see kaanel kumav info eriti kohe.
ja veel, mul on muidu päris palju asju punase või oranžiga (Siemens, üle-eelmine enne seda SE-d nt), siis näe, see telefon oli sinine, fotokas on sinine ja praegune telefon on ka valge kerge sinisega.
aga tagasi tänasesse päeva.
kuna ma tahatuppa ei saa, ronisin lae alla, lapse voodisse, selga puhkama. kass, kes on niigi solvunud, et tema ka minu voodikesele, vähe sellest, kas suurde tuppa, ei saa, pistis mu kallal taas tänitama. no et mismõttes tema on all ja mina olen üleval. ja tänitaski, kuni ta üles aitasin. nüüd tukub siin mu kõrval.
huvitav, et lapse siin voodis olemine ei häiri teda kohe üldse. aga vot mul ei lase olla.
poeg just helistas ka. ja seekord oli mureks, et seltskonnaga ei klapi. no selline mitte-väga-seltsiv, nagu ta on. et teised temavanused poisid pidid olema nagu pisemad (ee.. kasvult siis ilmselt?) ja suurematega oli ka mingi probleem.
nojah.
ma ei oska ju aidata ka. et kui ta on korra selline, siis mis ma teha saan? ma muidugi olen näinud, ega ta ei ole tapvalt sõbralik ja isehaakuv teistega, aga ma ei oska talle öelda, mida ta teistmoodi tegema peaks. sest samas on ta viisakas, arvestav (vahel liigagi), oskab rääkida paljudel (aga võib-olla mitte teiste seas poppidel?) teemadel..
ega ma ise olin temavanuses vist üsna samasugune.
veepudel jäi alla, peab ära käima..
see värvipurgi ja -rulli kättevõtmine on üks kahtlane asi ikkagi.
eile sain nagu ühele poole, hommikul mõtlesin mõnda kohta lihtsalt kohendada. valasin natuke palju värvi välja ja otsustasin siis natuke esikusse panna, et alus tühjaks saada.. ja siis valasin veel juurde ja juurde ja värvisin suurema osa esikust ka üle. see oli oluliselt lihtsam, kui köök, sest kinni katta ei olnud praktiliselt midagi.
et ehk kui keegi teine teeb sellised ettevalmistused ja koristamised ära, siis ma võin lõdvalt värvi, rulli ja pintsliga vehkida.
ma arvasin esimese hooga, et ilmselt ei ole aru saadagi, et köök värvitud on, kollane ju ikka – aga ikka teine kollane on. tegelikult võiks olla naaaaatukene soojem ja naaaaatukene pastelsem toon vist isegi, aga nagunii valisin huupi. kodus ei ole ometi mitteüht värvikaarti ju. et tegelikult ma olen tulemusega rahul küll.
iseasi, et maalriteip tahtis kohati ikka väga koos värviga ära tulla. küll sellega, mis ta all oli kui ka sellega, mis ta peal oli.
kui ma juba koristasin, tuli mu (täiega paranenud) kass ja hakkas mu kallal õiendama, et mida ma õige mõtlen, et ta peab juba teist päeva esikus sööma! paarkend minti lõugas sel teemal. aga ma tahtsin põranda ju korralikult puhtaks küürida, ka tema sööginurgakeses, enne, kui asjad tagasi panen.
lõpuks ta ikka rahunes ja ootas ära.
võtsin kätte ja soetasin omale uue fotokast sõbra. jah, oluliselt odavam (ja edevam) kui see, mida ideaalis tahtnuks, aga võimalustel on piirid. olemasolevast vanurist on siiski palju parem. ja noh, nagu öeldud, on edev ja teadaolevalt on minu puhul igasugu vidinate juures nende edevus väike pluss (aga mitte niivõrd, kui kunagi koolis psühholoogia õppejõud arvas :P).
niigi on käes hetk, mil minul ja mu pangakontol on vihkamise-vihkamise suhe.
igatahes, Leib Resto ja Aed sai lapse pool heakskiidu. ausalt, mul on vahel tunne, et teda võiks saata Meisterkoka saatesse ka mingeid toite hindama; mina olen tema kõrval väga nõrk toiduarvustaja 😛 (okei, temaga läheb lihtsamaks, kui tead, et šokolaad on lemmik). aga jah. Leiba tasub minna ka Julia-Maria pilte vaatama, need sobivad sinna imehästi.
tegelikult on kassimure ka.
täna ta on juba reipam, aga eile õhtul olin ma kohutavalt mures. sest ta ei reageerinud uksekelladele ja üldse oli peidus, silmad hallid ja ise löts. söömise-joomisega kehvasti, kastilkäimisega ka. paar korda viisin süles kööki ja olin moraalselt juba enam-vähem kõigeks valmis.
täna on, nagu öeldud, veidi reipam, aga söögikauss lemmiktoiduga on ikka natuke liiga täis ja vee koha pealt olen ka mures. kuna ma aga suure osa päevast ise eemal olin, ei tea ma ka täpselt. veidi on veetase joogianumas langenud.
uurisin juba loomakliinikute tasusid ka ja noh, võin tõdeda, et hambaarstidele jäävad veel alla veidi. kuni asi tõsiseks ei lähe.
hetkel ongi selline kahevahel olek, et kas siis nüüd minna arstile või mitte. väliselt on ju kõik korras, temperatuur normaalne ja täna juba silmadki peas. oeh.
aga muidu, no piisas ka logelemisest, täna sai toimetatud küll.