ootan põnevusega. lähikuudel võiks meil tööl tulla Peteri printsiibi rakendumist ette.
samas, eksole, seal võibolla polegi midagi rakenduda. noh, sest me peame lõpuks ju lahendusteni jõudma. kui mitte see, kelle ülesanne see oleks, siis meie, kes lihtsalt seda oskavad.
papi selle eest paneb muidugi keegi teine taskusse.
oh. tööst ei ole viisakas blogida.
äkki ei jää lisatöödekski aega õieti siis? mitte et neid ülemäära palju oleks, pigem liiga vähegi.
(mitte et mul aega üle oleks või midagi 😛 pigem liiga vähegi).
ja linnas on kõik nii muutuv. ma ei käinud tihti CityGourme-s, aga see oli vähemalt mingi siuek tore väike paik siin, mingi fiilinguga. nüüd on siin mingid kardinad või miskit. ja noh, üldse. kõik on lounged või muidu eurod. mõni võiks siuke, tavalisem ka olla.
Rubriik: asjad minu ümber
pesuhunnik
kuskil mälusopis on, et tehti mingi uurimus, mille järgi on 35le protsendile inimestest triikimine lõõgastav.
andke mulle mõni selline inimene paar korda kuus, ette tänades!
lähima kuu tegemisi
jõulukuu algas, päkakad hakkavad käima ja homme on mul juba esimene (ainus?) jõulupidu. omamoodi kena, et kõik ei suru kuulõppu neid üritusi kokku, vaid ongi hajutatumalt.
ja siis rohkem kuu keskele lapse kaks pidu ja oma esinemine ka veel. kusjuuresd viimase puhul ma olin kindel, et enamik trennirahavast läheb esinema, aga meid kindla jah-sõna ütlejaid kogunes näpuotsatäis. ilmselt kõige ülbemad ja edevamad tüübid siis. aga ometi peab mingi väljund ju olema – ja meie oskustega ei saa paaristantsuga ju ka nii hoobilt kohe hakkama (kuigi paremini kui üldse mitte osates muidugi). või maitea jah. ilmselt kõigil ei pea väljundit olema.
aga see on muidugi totter, et mu kena ja aktiivne trenn ei mõju kuidagi mu kaalule ja ümbermõõdule. ilmselt tuleb kasutusele võtta siis see retsept, et: stressa vähem! mitte et see oleks lihtne ja ühe plõksuga teostatav..
homme siis üritame tööle tungida..
see, et Maakri tänaval täna juba ei pargitud, meeldis mulle kui jalakäijale. siin oli hoobilt vähem autosid.
aga kõik need millalgi tänavatele paigutatavad tõkked ja autoakstsist Kivisilla tänavale maha tõstetud betoonblokid on asja ebameeldivam osa.
ma tahaks homme kesklinnas oma igapäevased käimised ära teha. ilma autota nagu ma olen pealegi. loodan parimat..
töökiun, et lõpetada töönädal
väga motiveeriv on, kui pea kõige lühemat aega firmas töötanud inimene saab ainsana ettepaneku lahkuva juhi kohale asuda.
alustame sellest, et vanadest olijatest vaadati mööda ja ta võeti juba kõrgemale kohale tööle. ah et küllap oli eeldusi? no ei tea, ühes veidi analoogses kohas oli töötanud tõesti. samas, esimeseks tööks saanud asja ta kuuldavasti ikka ei teinud korralikult ära.
paari kolleegi lapsehoolduspuhkuste ajaks määrati ta nö reatööd tegema. kuidagi teeb ka. siis kui talle ora p** ajada. jaksa ju ka naaksuda täiskasvanud inimese kallal. ega ta tuleb hädapärast tööga toime küll. kõiki nüansse ei tea siiani. ca 20 kuud siis.
kui Suur Ülemus meil käib, siis nemad käivad koos kohvikus vms. ja see vist ongi määrav.
kui ükspäev mu kolleeg oli talle midagi poetanud, et kiire karjäär, siis oli vastuseks tulnud, et ise tuleb ka aktiivne olla.
ma olen üritanud, muide, ise aktiivne olla. ettepanekuid ja asju ja üleüldse. üldiselt sülitatakse selle peale. nagu ka selle teise kolleegi peale, kellega me siin algusest saati olnud oleme. no mitte alati jah, aga piisava tihedusega, et meile meelde tuletada, et meil pole lootustki siin kusagil edasi rabeleda.
ah, mitte et ma tahaksin siin üldse kusagile. täitsa hea on siin istuda ilma erilise vastutuseta. aga no miks isegi ei mõelda sellele variandile? et alustaks enne nendest, kes on aastaid juba siin olnud ja suhtkoht tunnevad süsteemi ja inimesi.
samas, ma ei vaheta seda suhtelist vabadust siin paari tonni raha vastu ka (õnn ei peitu rahas ju :P).
aktiivsus aga muudkui kaob ja ei liiguta ka lillegi rohkem, kui hädasti vaja. sest motivatsiooni ei pakuta.
oma blogi, irisen palju tahan 😛
õnn ei ole..
.. rahas?
heh :)
no keemiapraktikumist lootsin ma postiivset tulemust, aga B on kaugelt üle selle, mis ma iganes mõtlesin. protokollid protokollideks, aga eksami tegemise ajal olin ma toidumürgituse küüsis ju. heh.
rõõm-rõõm 🙂
postiivsete üllatuste üle alati.
eemal
aga kesk-eestis on veekogudel jääkirme peal ja metsa all lumetupsud. uskumatu.
kesknovember
kiire-kiire-kiire-kiire.
aeglast polegi. kuulge, nii ei saa ju?
olen taas ummikus oma koolimõtetega. üks kaaslane, kellega ma käin, ei ole nõus enam sellise organiseerimatuse eest maksma. mul on ka veel tasumata ja mõtlen asja üle. mingi hulk motivatsiooni kaob ära, kuigi see ei tohiks olla seotud teise inimesega. tegelikult oli see ikka mingi tugi, et okei, üritame koos seal läbi tüürida. ah, maitea. ma ei taha ju päris pooleli jätta ka. poole aasta pealt ei saa ilmselt Tallinna ka üle – või siiski, pean helistama, äkki saaks mingid ained ära teha.
mulle ju meeldib pime aeg ka. küünalde ja hõõgveini ja lumega. mulle ei meeldi see hall. sel aastal oli üleminek värvidelt ja soojuselt hallile päris järsk. annab tunda.