Rubriik: asjad minu ümber

täna tahtsin ma kirjutada sellisest kummalisest probleemist, millega ma viimasel ajal olen aina rohkem ja rohkem kokku puutunud. nimelt kui üritan ühistranspordist väljuda, siis ei ole kusagile astuda, sest siseneda sooviv rahvas seisab otse ukse ees. sõna otseses mõttes.
muidugi võiks lihtsalt astuda kusagile ja siis trügida, aga ma ei pea seda päris normaalseks. nii et taas kord, ei teagi, mitmes kord sel sügisel, seisin täna hommikul, sedapuhku trammi, alumisel astmel ja.. seisin. ja vaatasin, et kuhu siis astuda nüüd. selja taga on paar inimest, õues passivad mulle vastu, et miks nad juba sisse trügida ei saa. kuni ma pidin lausa käega rehmama, et pole kuskile astuda. paar korda olen verbaalselt ka lausa küsinud, et vabandust, kas oleks võimalik välja astuda. siis liiguvad küll natuke kõrvale. mõnikord taipab mõni niisama ka ja liigub eest ära. kuid nagu näha, siis mitte alati.
kusjuures need seisjad ei ole lapsed või silmnähtavalt joobes vms inimesed. enamasti on tegu vanemate daamidega.

aga nii põhimõtteliselt ma ei saa ikkagi pihta. olgu, et algul seisad kusagil ja ei tea täpselt, kuhu uksed jäävad.. aga kui ikka jäävad otse su ette, siis ju oleks mõistlik kõrvale astuda? või? on mu arusaamad kuidagi iganenud?
võib-olla ongi, eelmisel nädalal nägin juhust, kus lausa kolm nooremat meest trügisid enne bussi, kui väljujad välja said.
aga ma ikkagi eelistan mitte inimestele pähe astuda, vaid eeldan, et saan viisakalt ja suurema trügimisesta väljuda. eriti, kui tegelikult ei ole tipptund ja rahvast nii palju, et trügimine oleks nurgastki õigustatud.

täiega november. ootan talve. jah, ma olen oma lumeootuse eest juba pähe saanud. ei, ma ei taha lörtsi ja mingit ebamäärast temperatuuri. ideaalne talv on ikkagi see, kus temperatuur on -5 ja veel külmem, lumi tuleb vähehaaval ja üle paari-kolme päeva sajab veidi juurde ning sula pole kuude kaupa 🙂
jah, muidugi, ma elan kortermajas ja selle üks eeliseid (igal asja on plussid ja miinused, nagu me teame) on see, et ma ei pea eriti lund koristama. talveriided ja -jalanõud on mul ka olemas. ning kui on midagi, mis mulle talvise liiklemise juures ei meeldi, siis need kohad, kus soolasodi vms lägatekitavat on teedele pandud.
aga ma nüüd saan 😛
samas pole midagi parata, talv käib meie kliimaga kaasas ning vahel see ongi selline lõputu november, mis ka kellelegi siiski väga ei meeldi, kui pikale läheb.

talve oodates mässin end sisse, võitlen viirustega (päris-talvel on neidki vähem) ning peletan niiskust eemale. soe tee ja kakao on mu sõbrad. ning soojendavad toidud.

tegelikult on mul täiesti ogar aeg selle ülesande jaoks. nädalavahetus oli lihtsalt kuidagi nii tuimalt tavaline, et ma pean väga hoolega mõtlema, mis üldse. aga teeme lühidalt ära.

reedel oli ma tööl pikapäevarühmas. et ehk enamuse oma päevast oli kontooras. üksi. väljas käisin lõunal, sealt saab kohe kaks punkti kätte: hea seltskond ja hea söök. polnudki ammu Šeš-Bešis käinud. hinnad olid tõusnud, aga toit endiselt tasemel.
seltskond, noh, ütleme, et tegu on ühega nendest inimestest mu elus, kes on mu positiivsete tuttavate esikümnes ja üsna kaua. olid mingid ogarad ajad, mil ma ei osanud seda hinnata ja noh, see on toonud mõningaid kahetsushetki. aga see on minevik ja nüüd on tore vahel niisama kokku saada.
ja reede õhtusse mahub lapse heameel veel ühe hea söögi üle. et siis tegin rebitavat saia juustu ja küüslauguga ning ta arvas, et seda võiks igal õhtul olla. ömm.. jah, mina seda omale igal õhtul küll lubada ei saa, samas lapsele andsin lahke loa, kui ise teeb omale 😛

laupäeva hommikul ajas kohusetunne mind ikka varakult üles ja läksime ühistu talgutele appi. suur konteiner hoovis ning koridoride-keldrite puhastus. hinge tegi rõõmsaks silma särav päike ning tubli laps, kes täiesti asjalikult toimetas ja mingites vanades tööriistakappides asju sorteeris.
õhtune hea hetk oli kultuur, Vaba Lava ja Fine5 Tantsuteater “Faasid – ReMake”. tegelikult see asi kiskus mingi hetk kuidagi depressiivseks ära.. miks peab mingi moodsa tantsu taustamuusika olema nii sünge? aga lihtsalt see fakt, et ma sinna ikkagi jõudsin, on positiivne.

pühapäev.. hommikune mannapuder võiga. ma ei söö sellist asja tihti, aga igatahes see maitseb mulle ja nii ma umbes ehk kord kuus, talvel, teen seda nädalavahetustel. hea pikk hommik muidugi lisaks.
päeval taas päike silma sel väikesel jalutuskäigul lapsega. kui ei saanud linnast välja, pidi võtma seda, mida saab.
hiljuti lõpetasin ühe kudumistöö, aga hulk lõnga jäi järgi. mingil ogaral põhjusel hakkasin sellest ühte mütsi tegema, kuigi mul on täpselt samast lõngast müts juba olemas. teise tegumoega nüüd. ise ka ei tea miks, tõesti. aga õhtul, Dicte esimest osa vaadates oli päris mõnus samal ajal käsi töös hoida.
ehk et väike kudumine teleka kõrvale võttis maha selle pinge, mis mul oli varasemast õhtust, kui gaasiveesoojendi korraga keeldus koostööst minuga. kusjuures tegi seda poole nõudepesu pealt. muidu oleksin mõlenud, et uued patareid jamavad, aga kui vesi juba jookseb ja tuli põleb, siis patakad ei puutu asjasse. kuigi kui ma seejärel proovisin, et plõksunud see süüde ka. nii et ikkagi võtsin patakad välja, panin sisse, üritasin seda asja tolmuimejaga natuke puhastada, liigutasin õrnalt pisut mingeid juhtmeid, keerasin gaasi ja vett sisse ja välja ja mingil hetkel korraga hakkas tööle. kuigi ilmselt peaks ikka hooldusemehe nüüd kutsuma ka.

näed, saingi ühele poole. ei midagi vapustavat. täitsa selline tunne, et kogu see asi võiks mul toimuda nädalase nihkega hiljem. sest hetkel kuhjub järgmise nädala kalendrisse hulgim asju. aga on nagu on 🙂
pilti ei ole, näiteks.