Rubriik: asjad minu ümber

nädal, laupäevaste piltidega

Posted on by PilleRiin

nädal on jälle lihtsalt mööda libisenud.
esmaspäeval sain käed korda. teisipäeval jätsin ühe ürituse vahele ja tõmbasin hinge. kolmapäeval sain kassitoidulaadungi, neljapäeval jällegi kassiliiva. reedel proovisin kaamerat. eile sai laps uue jope ja käisime linnast väljas. täna oli kohupiimavorm kisselliga.
muidugi on see meelevaldne nimekiri.

eilsete piltidega läks nii, et ma olin kaamera manuaalselt pannud kunstvalguse režiimile ja muidugi avastasin seda alles siis, kui enam ei pildistanud. siin arvutis pole korralikku fototöötlusprogrammi ka, nii et on siis sellise kummalise värvirežiimiga pildid.

150411_kibuvits_5771

150411_nastik_5791

150411_pajutibud_5805

150411_sinililled_5795

150411_suurupi_5755

oi kui hea jope!

Posted on by PilleRiin

ma kohe pean kiitma, kui rahul ma oma uue jopega olen.
see on ilmselt küll üks kallimaid riideesemeid, mida ma kunagi üldse ostnud olen, kusjuures ostsin allahindlusega. aga kuna ma olin seda juba umbes kolm korda vaatamas käinud, siis loobusin hinna pärast põdemast ja ostsin ära. no ja ma tean, et uue jope kohta see ei ole tegelikult üldse kallis tänapäeval, mulle lihtsalt tundub arutu selline raha välja käia.
aga ma olen selle jopega kohutavalt rahul.

ma tahtsin küll teist tooni, aga seda oli ainult lühemat mudelit. võtsin siis ikka pikema, sest mulle meeldib, kui tagumik ka soojas on 🙂
no ja täiesti super. esiteks on sellel nii palju taskuid, et kui jalutama või lähedale poodi minna, pole mingit kotti kaasa tassida vaja. mul on mingi selline jope ka, millega jalutama minnes on probleem isegi telefon ja võtmed kuskile toppida, rahakotist ei tasu rääkidagi (okei, jalutades pole seda vaja).
lukk käib kuskile lõuani kinni paljudel jopedel, kuid kogemuse järgi umbes samapaljudel tegelikult tuleb lõua juures lahti jätta, sest on kitsas. selle jopel saan nina ka krae sisse jätta, kui tahan ning seal on ruumi! et ehk pole tunnet, et ma ei mahu sinna krae sisse, kui see lõpuni kinni on.
kapuuts jälle on eriti sügav – aga mitte selliselt, et tagant imelik või lotendab peas, vaid ees servas on veel üks riba ning istub peas imehästi. nii et näo ümber on nagu kapuutsivõru, selline näost ettepoole ulatuv, mis muidugi tekitab olukorra, et tuult, vihma jms näoni väga ei jõua. miskipärast peeglist ennst niimoodi vaadates meenub South Parki Kenny 😛
ja kui on krae lõpuni kinni ja kapuuts peas, siis põhimõtteliselt on enamvähem kõik peale silmade kaetud.

varrukaotstes on muidugi tuuletõke ja trukkidega saab selle päris-varruka ka koomale tõmmata, ees on luku peal kahepoole trukiriba et ehk nagu trukihõlmad eraldi, mis vähendab õhu liikumist läbi luku. paar mugavat sisetaskut on, pingutuspaelu pole mõtet mainidagi.
täiega seda raha väärt ost!

ahjaa, füsioterapeudil käisin ära. et kui ma vahepeal kartsin, et äkki ma ei peaks seda õlga väga liigutama, siis selgus, et vastupidi – pean. võimlema ja paarist kohast mudima ja üldse. sain paremaks eile seansi tulemusel ja boonusena ragistati kaelast ja seljast ka mingi jama välja 🙂

jope920

valgemaks pöördumise aeg

Posted on by PilleRiin

selle blogimisega on see jama, et kui tihti kirjutada, siis on see käpas ja harjumuslik ja pole üldse probleeme. kui aga jäävad ‘augud’ sisse, siis kaob ka harjumus. no ja ongi nii, et vahel avan selle kirjutamislehe ja panen siis jälle kinni. sest mõtet ei tule.

täna aga pidasin oluliseks mainida, et õues on juba valgem kui oli 🙂
isegi sellise pilves ilmaga. kell neli on veel täitsa tore ja valge. ja aina valgemaks läheb. oleks veel lund ka, oleks puha tore.
mõtetega olen nagunii juba ajast ees. ilmselt julgen mõnegi korra siiski veel suuskadele ronida, aga siis on juba kohevarsti kevad ja suvi ja puha. kalender täitub vaikselt.

eile oli ühe sõbraga juttu ka mingist tööpakkumisest. mulle.
no ja siis ma natuke mõtlesin ja arvutasin ja ei hakka välja ütlemagi seda palgasummat, mille eest mul tasuks 40 tundi nädalas nö päris-töö alla kinni panna…

kerge facelifiti tegin siin ka. tänapäeval on ikka kõik nii lihtsaks tehtud, et ise ei peagi väga vaeva nägema, kui midagi väga erilist ei taha. aga mis siin väikses isiklikus blogis ikka niiväga pingutada.

meenutus pühapäevast:
lumelaud768

pühadeaegseid tegemisi

Posted on by PilleRiin

mul tiksub juba pikka aega (no ligi kaks nädalat) mõte, et kirjutaks. aga tegudeni pole jõudnud.
lühidalt öeldes on vahepeal üsna rahulikult kulgenud, midagi põrutavat toimunud ei ole.

kasside abil koristasin oma raamaturiiulit:
volliraamatud267
lihtsalt ma käin päris palju raamatukogus ja ei näe mõtet, et kõik raamatud peaksid omal riiulis olemas olema. sain tõesti riiulise ja sellega kuidagimoodi kogu tuppa õhku juurde:
riiul271
hästi lahe oli see, et üleliigsed raamatud viidi mu juurest ära. olgu, üks väike kastike ootab veel ärasaatmist, aga see on ka ainus, millega ma ise tegelema pean.

samuti kasside abil sain üle tüki aja ühe tooli korda:
tiugutool281
selle tooli (ja veel paar, mis siin ootavad) probleem oli puitosas. kuni asi puudutab sadulsepatöid, tulen ma toime. puitosaga pole mul õieti vahendeid ega ruumi. ega seegi sai korda välise abiga (ja ma ei pea silmas ainult kasse).

enne jõule tegime emmega natuke vorste:
vorstid323
kuigi algul tundus, et vere saamine on probleem, läks sellega lõpuks vägagi hästi. osa andsin edasi. sest sel aastal me suurt vorstitegu ei teinud.

üks hullu logistika päev oli ka, kusjuures minust sõltus seal vähe. aga lõpuks said kõik lihad-vorstid-singid-linnud sinna, kuhu vaja. kas siis minu juurde või minu juurest ära.

jõuluõhtuks oli toas kuusk ja midagi kuuse all:
kuuseall
siinkohal, jajah, eelmise nädala ainsad kapsad olid võis praetud rooskapsad ja seapraadi ka ei peaaegu et ei olnud. jõuluõhtul oli üldse ainult külmlaud. ei mingit söömaorgiat.

no ja õues on ka käidud. nii linnast väljas:
keilajoa395
kui ka linnas:
koplipark407
lumest rääkides on mul hea meel, et lõpuks mingi enam-vähem lumi tulnud on; kurb aga, et juba umbes homme sulale kisub.

mõned külaskäigud ühte- ja teistpidi. sõbrad ja veelkord sõbrad. laps ja kassid ja palju mandariine.

aga lühidalt saigi kõik 🙂

elustiilikeskused?!?

Posted on by PilleRiin

me oleme oma tarbimisühiskonnaga ikka ajast maas: “Eestlastele meeldib suur, ameeriklastele väike”.

muuhulgas on täisartiklis kirjas, et “Keskuste arendajad on vaeva näinud, et pakkuda mugavat juurdepääsu (sealhulgas ühistranspordiga) /-/)”..
ausõna, kas ma olen millestki valesti aru saanud, aga jättes kõrvale Kristiine, millele saab ühistransaga miskitest suundadest niimoodi ligi, et ei pea meeletuid ristmikke ületama ega läbi autoparkla liikuma, ning kesklinnas oleva Viru keskuse – siis milline nendest suurtest on veel üt-ga mõistlikult ligipääsetav? ahjaa, Ülemistes on peatus vist kah kusagil seal külje peal, et kõrvaltuksest saab nagu ligi. ja siis toidupoodi marsi mitusada meetrit.
aga ega see olukord väiksemate poodide juures parem ole, nii kodu-Rimisse kui -Selverisse minekuks pean seiklema läbi parkla. vähemalt on see parkla pisem ja kui tõesti on palju asju tuua, siis peatusesse ei pea löntsima pool kilomeetrit (olgu see keskuses sees lontsimine või väljas).

ning ma ei väida, et ma ei ostle üldse või ei käi üldse suurtes keskustes või midagi sellist. ikka käin, ikka ostan. aga aina vähem saan ma aru sellest “tarbijad hindavad suurte keskuste avarust ja meeldivat ostukeskkonda, kus on mõnus kogu perega oste teha”. kui ma satun, no see on lihtsalt näide, Roccasse ja mul on soov käia toidupoes (Prisma) JA Marks&Spenceris, siis kuni ma ühest teise läbi selle “avaruse” kappan, olen ma sellest tüdinud. kui ma vahepeal veel mõnda poodi peaksin kiikama (mis oleks ju nagu asja mõte), siis on tunne, et ma ei jõua sinna teise otsa mittekunagi ja aidake mind siit välja!
aga kui poed ongi kõik sellistes kohtades koos, siis pole väga valikut, peab sammud aegajalt keskusesse seadma. ja poed, ning mitte ainult, on keskustes, sest “tarbija nõuab”. nuuks!
just, muidugi laiendatakse seal teenuseid ka ning nimetatakse “elustiilikeskusteks” – ainult et miks ma pean mulle võõra stiiliga sunniviisiliselt kaasas käima? ning lahendus ei ole see, et “tee ise oma äri!”. ma ei taha lihtsalt, ma ei pea end pädevaks oma äri tegema!

ei saa mainimata jätta, et näiteks selline linnaruum, nagu Rotermannis, all pildil, on, on meeldivam kui kaubakeskused – ometi on seegi suunatud tarbimisele.

Rotermann_linnaruum

valik olla autota

Posted on by PilleRiin

aegajalt tabab mind mõte, et: ostaks auto.
enamasti juhtub see siis, kui mõni rohkem või vähem tuttav oma auto müümisele vihjab. siis ikka aegajalt käib kihvatus läbi, et äkki..
viimane selline juhus oli täna.
aga alati sumbub see kusagile pealiskaudsesse matemaatikasse ja mugavusse ära. jah, mugavusse! kõikide autoinimeste suureks arusaamatuseks.

pealiskaudne matemaatika on see, et kui ma mõtlen, et lisaks otsestele liikumisega seotud kuludele on autol veel ka püsikulud. mugavus on see, et auto tahab tegelemist.
auto omamine tegelikult ikka maksab päris palju, nagu ma tuttavate autoomanike pealt näen. lisaks veel kipub alati midagi autoga juhtuma kõige ebasobivamatel hetkedel, ka rahaliselt. ning siis nõuab see remondijama aega veel ka lisaks rahale.
ja üleüldse tundub mulle aina enam, et paljudel juhtudel auto dikteeribki elu. ja natuke laiemalt, kui üksikisiku tasandil. meie koduriigis on siiani popid autokesksed lähenemised..

nojah, ma tean, öeldakse, et on mugav. eks kohati ongi. meie ühistransport (ÜT) ei ole üldse ideaalne – aga mida rohkem autosid ja vähem üt kasutajaid, seda vähem on midagi paremaks muutumas. selge samas, et on trasse, mille läbimine ilma autota on üks igavene nuhtlus. või siis ei klapi mingid ajad vms.
aga teisalt on jube mugav üt-s istuda ja tegeleda millegi meeldivaga, selmet kusagil liikluses juhina rabeleda.
ei, ärge mõistke mind valesti, mulle meeldib autot juhtida. ainult et liiklus on muutunud aina närvilisemaks (tegelikult paaril viimasel aastal on paranemise märke siiski) ning vähemalt linnaliikluses toimetamine ei ole enam ammu mingi rahustav tegevus. olid ajad, mil ma kasutasin autojuhtimsit teatava teraapiana..
nii et tramm, rong, vajadusel troll ja buss pole tegelikult üldse halvad valikud, kui vähegi kattuvad sobivate marsruutidega. palju rahulikum. ja selle vastu vaidlevad ka pigem need, kes ise üt-d väga ei kasuta ning harvadel kordadel oskavad sealt välja tuua pigem ebameeldiva. jah, muidugi on seal ebameeldivusi ka, olen nõus.
see, et auto annab vabaduse, on ka selline mu jaoks mitme otsaga väide. lõppeks tuleb autoga otsida, kuhu parkida ja kui kallilt; nõuab hooldust jms, nagu öeldud. külla minnes tuleb kolm korda kaaluda, kas võtad klaasikese veini või mitte. ning teadagi, lõpuks kasutad autot ka neil puhkudel, kus seda üldse tingimata vaja ei oleks.

üks isevärki ja väga seonduv teema on üldine elustiili küsimus: muidugi, kui elada nö põllu peal majas, kus üt-d õieti ei käi, on auto hädavajalik. meil pole infra käinud nende arendustega kaasas. aga siit tulebki see teine teema, et äkki oleks mõistlik elada oma igapäevakäimistele lähemal? jaa, meil pole see mõtteviis popp muidugi 🙂

nii et kuigi mul on auto olnud, olen ma hetkel selle omamist siiski edasi lükanud, sest see tundub mulle lihtsalt hullu lisakohustusena. lisakuluna ka. ja see tunne on ka, et auto hakkab mind piirama.
lõppeks saab alati vajadusel kasutada taksot või laenata autot tuttavatelt või rendist. siiani olen toime tulnud. ei meenu, et midagi oleks tegemata jäänud või kusagile minemata, kuna mul ei ole autot.

kusjuures viimase paari aasta trend on see, et kuna mul pole autot, siis päris mitmed tuttavad on imestunud, kui selgub, et mul on load ja ma täitsa sõidan.

aga üldiselt olen ma nüüd valmis tuttavate autoomanike käest igasuguseid kommentaare saama, kus tõestatakse ära, et ilma autota pole elu. nagu ühes FB grupis keegi ütles midagi stiilis, et ega meil on selline suhtumine, et kui sul ikka autot pole, siis oled üks mõttetu tropp. ju siis 🙂

trügimisprobleem

Posted on by PilleRiin

täna tahtsin ma kirjutada sellisest kummalisest probleemist, millega ma viimasel ajal olen aina rohkem ja rohkem kokku puutunud. nimelt kui üritan ühistranspordist väljuda, siis ei ole kusagile astuda, sest siseneda sooviv rahvas seisab otse ukse ees. sõna otseses mõttes.
muidugi võiks lihtsalt astuda kusagile ja siis trügida, aga ma ei pea seda päris normaalseks. nii et taas kord, ei teagi, mitmes kord sel sügisel, seisin täna hommikul, sedapuhku trammi, alumisel astmel ja.. seisin. ja vaatasin, et kuhu siis astuda nüüd. selja taga on paar inimest, õues passivad mulle vastu, et miks nad juba sisse trügida ei saa. kuni ma pidin lausa käega rehmama, et pole kuskile astuda. paar korda olen verbaalselt ka lausa küsinud, et vabandust, kas oleks võimalik välja astuda. siis liiguvad küll natuke kõrvale. mõnikord taipab mõni niisama ka ja liigub eest ära. kuid nagu näha, siis mitte alati.
kusjuures need seisjad ei ole lapsed või silmnähtavalt joobes vms inimesed. enamasti on tegu vanemate daamidega.

aga nii põhimõtteliselt ma ei saa ikkagi pihta. olgu, et algul seisad kusagil ja ei tea täpselt, kuhu uksed jäävad.. aga kui ikka jäävad otse su ette, siis ju oleks mõistlik kõrvale astuda? või? on mu arusaamad kuidagi iganenud?
võib-olla ongi, eelmisel nädalal nägin juhust, kus lausa kolm nooremat meest trügisid enne bussi, kui väljujad välja said.
aga ma ikkagi eelistan mitte inimestele pähe astuda, vaid eeldan, et saan viisakalt ja suurema trügimisesta väljuda. eriti, kui tegelikult ei ole tipptund ja rahvast nii palju, et trügimine oleks nurgastki õigustatud.

talveootus

Posted on by PilleRiin

täiega november. ootan talve. jah, ma olen oma lumeootuse eest juba pähe saanud. ei, ma ei taha lörtsi ja mingit ebamäärast temperatuuri. ideaalne talv on ikkagi see, kus temperatuur on -5 ja veel külmem, lumi tuleb vähehaaval ja üle paari-kolme päeva sajab veidi juurde ning sula pole kuude kaupa 🙂
jah, muidugi, ma elan kortermajas ja selle üks eeliseid (igal asja on plussid ja miinused, nagu me teame) on see, et ma ei pea eriti lund koristama. talveriided ja -jalanõud on mul ka olemas. ning kui on midagi, mis mulle talvise liiklemise juures ei meeldi, siis need kohad, kus soolasodi vms lägatekitavat on teedele pandud.
aga ma nüüd saan 😛
samas pole midagi parata, talv käib meie kliimaga kaasas ning vahel see ongi selline lõputu november, mis ka kellelegi siiski väga ei meeldi, kui pikale läheb.

talve oodates mässin end sisse, võitlen viirustega (päris-talvel on neidki vähem) ning peletan niiskust eemale. soe tee ja kakao on mu sõbrad. ning soojendavad toidud.

tali1735

esimesed novembripäevad ja veidi enne seda

Posted on by PilleRiin

teist päeva mõtlen, et kõik sooja talve soovijad peaksid nüüd rõõmustama: nende lemmiktalveilmad on käes. täna on küll veidi soe isegi selle jaoks. aga eile oli küll: temperatuur natuke üle nulli, vihm ja hall. sest just selline on soe talv meie kliimas.
mina küll ei rõõmusta selle kuradi novembri üle. tuleks juba normaalne talv lume ja külmaga, kiiremini 🙂

1410202778

see-eest oli laupäev mõnus. vägagi. veidi väsitav, aga mõnus. me happy 🙂
ja reede ka, kui ma nüüd õigesti mäletan. kuigi reede läks pikaks ära ja ma ei pruugi väga täpne olla. vahel on öine roolisolek täitsa mõnus.
ning sünnipäev. nagu tõdesime, me tunneme sünnipäevalapsega teineteist umbes terve igaviku, aga tema on täpselt üks kord käinud minu sünnal ja mina olin esimest korda tema sünnal.

head asjad, 7×3. esmaspäev, teisipäev, kolmapäev

Posted on by PilleRiin

kogu see nädal on endiselt kulgenud mingisuguses igavas comfort zones, nii laias laastus. teadagi, mugavustsoonis on kõik kuidagi ühtlane, tuim, igav, pehmepastelne. ei eristu kontraste, pole head ega halba. mida siis niimoodi kirjutada?

esmaspäev.
saatsin ühe tuttava õhutusel ühe oma pilvepiltidest rahvusvahelisele Pilvevaatlejate Ühingu saidile, kus see ka avaldati. tegu on ühe uusima pilvetüübiga, kaootilis-laineliste kihtrünkpilvedega (Undulatus asperatus). sellega on esimene asi kirjas.
siis võib kirja minna vist järjekordne söögitegu. ei midagi erilist, aga laps sõi ja kiitis. või panekski selle kiituse kirja hoopis.
ja no muidugi, umbes esmaspäevast lükati majas küte sisse. tegelikult päikseliste ilmadega mul polegi probleemi, nende hallidega oli. aga ikka on parem 🙂

teisipäev oli lühikese metsaskäigu päev. aga ilm oli ilus ja seega oli lihtsalt ülimalt hea olla kusagil linnast ära. boonuseks olid mõned seened. just niipalju, et sai õhtuks notsuribadega seenesousti teha ja mõned männikad purki soola, et talvel paar korda veel võimalik oleks. ei olnud liiga palju tööd nendega. ja palju neid marineeritud seeni siis ikka süüa.. mul küll väga ei kulu, on paremaidki asju.
õhtuküpsetiseks õunapirukas ning et järgi ei jääks, siis veidi söömisabi väljastpoolt ka. mis tegelikult on juba neljas hea asi selles päevas.

kolmapäev paneb küll täiega mõtlema. okei, ehk see, et keelekursustel maa olen täiesti normaalselt tasemel, mitte nagu ükskord, kus enamvähem kõik teised õppijad tegelikult omasid kokkupuudet keelega varem ja kus mul oli kogu aeg juhm tunne. seekord ei ole 🙂
lapsel on eesti keeles uuelt õpetajalt kiitus. mina olen vist küll ainus, kes oma lapse keelelises võimekuses kahtleb. ilmselt on asi taustsüsteemis. või mina ka ei tea.
ahjaa, ja peaaegu et oleks unund, ma sain Linnateatrisse piletid. see on ikka väga märmimisväärne sündmus. küll mitte nimekirjas esimesena olnud etendusele, aga ikkagi.

teatepulga annan edasi: Kohalikule, Sinisele ja Evule 🙂 ei pea tingimata blogis tegema, võib ka FBs nt.

nii.
ja ma olen kindel, et umbes homsest läheb käima räige elu ja iga päev koguneb mingi peotäis mõnusaid asju 🙂
üks pilt metsast ka.

kanarbik_3452