Rubriik: asjad minu ümber

kõik tootjad tahavad ju vaid parimat (vist?) ja muudkui arendavad oma tooteid. et kliendile ikka midagi uut ja head pakkuda. selle juures on paratamatu see, et mõnede toodete tootmine tuleb ka lõpetada. ei tasu ju toota liiga laia valikut.
et mitte minna selle teemaga väga laiaks, räägin – šokolaadidest.
ma olen viimasel paaril kuul püüdnud leida koorekohvi šokolaadi. seda Kalevi oma, tavalist. ma söön küllalt vähe magusat tegelikult ja siis eelistan ka puhast šokolaadi. tavaliselt mõru, aga vahel tahaks magusat. ja see on olnud pikemat aega magusatest mu lemmik.
selline mõne koha pealt nõudlik tarbija, nagu ma olen, on mul kohati üsna konkreetsed maitse-eelistused. loomulikult proovin ikka ka uusi tooteid aegajalt ja leian ka nende hulgast uusi lemmikuid. st, ma ei ole oma meelest tapvalt konservatiivne.
aga vot seda koorekohvi šoksi ma ei leia ja asendust sellele ka mitte. proovisin miskit, capuccinošokolaad küpsisetükkidega vist oli, no teist korda ei osta. kusjuures ma mäletan vanat ajast mingit vahvlitükkidega šokolaadi, mis oli täitsa okei.
üldse ma vaatan, nende šokolaadidega, muudkui topivad igasugu asju sinna sisse ja siis katsetavad tarbija peal. hea küll, mingi hulk võib selliseid šokolaade ka olla – aga paluks mitte klassikaliste arvelt.
minu meelest on ainsad asjad, mis sobivad šokolaadi sisse tükkidena: (terved) metsapähklid, kakaooad, kohvioad. eriti jõledad on minu meelest kuivatatud puuviljad (ma ei talu neid näiteks jäätistes ka) – need jäävad vastikult hammaste külge kinni.
nii et, ei tasu üle arendada kah.
btw, kunagi toodeti külmhoones kohvijäätist. oli hea. nüüd pean ostma Ingmani oma.

sellest on juba mõned päevad, kui käisin söömas kohas nimega T.G.I Friday’s. ehk siis kolmas selline suht ameerikapärane söögikoht, mida ma tean (Babybacki ja Macki kõrval). hinnatase ka üsna samasse kanti. toit päris okei ja alkoholivaba tsitruseliste jook mõnusa laimimaiguga.
aga ma ei tahtnud neid võrrelda või toidu kvaliteedist rääkida.
tahtsin võrrelda hoopis sama ketiga näiteks Ameerikas.
kilkasin nimelt oma meerika sõbrale ka, et selline koht siis. vaatas seda lehte ja siis oigas. et mis kuradi hinnad teil seal on? ning otsis välja oma kodulähedase Friday’si hinnad. ütleme nii, et peaaegu poole odavamad kui meil. hea küll, neil on hinnad ilma maksudeta, nii et vastavalt osariigile tuleb mingi VAT juurde, aga see tõstab hinda ehk kuni 20%. ikka jääb veel tunduvalt odavamaks kui meil.
mu sõber veel ütles, et kui seal sama hinnaga üritataks müüa, siis oleks varsti pankrotis.
meie kinnisvara hindasid ta enam ei imesta. irvitab ainult ja ütleb, et segased olete seal. eriti, mis puutub linnast veidi väljas olevaid kohti (et kesklinn on kallis, on ju normaalne). ning tõi võrdluseks mõned hinnad neil. mingi jõlesuur kivimaja (mina ei taha nii suurt, koristama peab) maksis umbes sama, mis meil mingi tilluke küprokmaja.
nii et rikkalt elame.

üldiselt olen ma oma telefoniga rahul ja varsti juba aasta aega. eelmine telefon enne seda oli veidi katastroofiline, aga see oli vist pigem softi viga. üle-eelmisega olen ka rahul, see on siiani teise numbri jaoks kasutusel.
samas on asju, mis mind SE juures ikka väga häirivad.
näiteks telefoniraamatus gruppide tegemine. esiteks saab gruppi panna vist ainult kuni 20 nime ja teiseks saab seda kasutada vaid ühise sõnumi saatmiseks. ei mingeid grupihelinaid näiteks, mis on see, mis mulle meeldiks. ma ei suuda manuaalselt neid kõiki tekitada, mul on pealt 200 kontakti aparaadis. nojah, selle juures on see grupi suurus ka muidugi suva, sest mingit mass-sõnumit ma ei saada nagunii.
ja siis see, et kui on vastamata kõned, näitab ta ühe numbri pealt tulnud kõnede arvu ja viimase kõne aja. vot Siemens oli see tubli, mis näitas kõik vastamata kõned kellaaegadega koos, olgu neid ühelt numbrilt kasvõi 20 tükki. ma isegi ei oska öelda, miks see mulle meeldis, aga meeldis.
aga kuna Siemensit kui sellist nagunii enam pole (ja nagu ütlesin, viimane mis mul oli, juhtus just selline olema, miks seda firmat kirutakse, ehk läks lolliks vahel), siis loodan oma SE-ga jätkuvat mõnusat kooselu 🙂

Balta turult saab kolm pirukat sama hinnaga, millega Stockast või Kaubsist ühe. maitsevad ka rohkem vanaaegsete pirukate moodi, aga seisma neid ei tohi jätta, tuleb samal päeval ära süüa.
aga tegelikult on need nii suured, et mulle oleks ühest ka piisanud küll ja küll. nüüd olen suure vaevaga teise ka sisse ajanud, aga mis kolmandast saab, ma ei tea. miks ma küll arvasin, e ma neid nii palju suudan sisse ajada?

ma istun üksi siin kõige ülemisel korrusel. ümbritsevad peegelmajad viskavad aknasse õhtupäikese helke. kõik on sinine ja kuidagi kauge. ma olen veidralt isoleeritud. siin maailmas nagu ei olekski inimesi. on majad, taevas, meri, päike, kajakad.
liftki ei liigu, sest nii hilja pole siia üles kellelgi asja.
koridoris suriseb kohvimasin ja tualettruumi säästupirnid viskavad külma valgust.
aeg on fikseerunud ja ainult kajakad õues liiguvad kusagile.

netikuller kirjutab Canon 450D eelistest Canon 400D ees.
pidin algselt oma jutu neile kommentaariks panema, aga siis mõtlesin, et tegelikult ma ei taha ju neile midagi öelda, vaid pigem kaamerate kohta.
tavakasutajale, kes laseb tavaliselt välja 10×15 pilte, kui neidki, pole vahet, kas on 6 või 12mp. isegi 6mp kaamera failist saab täiesti edukalt välja printida suure, meetrise küljepikkusega pildi (sellist pilti ei vaata keegi ju nii nagu kasvõi a4 piltigi, ikka distantsilt).
ekraani suurus pole nagunii nii suur, et näha, kas pilt on vajalikest kohtadest terav. ikka peab suurendama. näeb ära kompavead. pidev pildinäitamine, mnjah. peegelkaamera puhul üsna totter funktsioon, kuigi ma saan aru küll, et sellega püütaksegi neid pühapäevapildistajaid, kes on digiseepidega harjunud.
fokusseerimine sõltub ka objektiivist, mitte ainutl kaamera mootorist.
see sensorivärin ehk nn sensoripuhastussüsteem ajab lahtise tolmu lihtsalt teise kohta ja korralikult kinni oleva sodiga ei tee midagi.
muidugi, tooteid peab arendama ja puha, aga need odava otsa digipeeglite uuendused on suuresti sellised – ilusad kirja panna lihtsalt. minu meelest.
ja loomulikult saab uue mudeli eest rohkem pappi küsida ka.
p.s. kuna ma ei ole mingi rauapede ehk tegelikult suudan valida täpselt omale sobiva isendi ilma kõikidega kursis olemata, siis on mu jutt muidugi väga subjektiivne ja ilmselt mõne karmi fotorauaseptsi jaoks ka võhiklik. aga see ongi lihtsalt mu isiklik arvamus.

polikliinikus on hommikupoolikuti huvitavam kui pärastlõunati. sest hommikuti on seal rohkem rahvast ja seega järjekorras on rohkem tegevust. noh, inimesi vaadata.
aga pärastlõunati on suhteliselt tühjem ja tegevust seega vähem.
alati aitab muidugi väike raamat.
sest reeglina ei tasu ikkagi loota, et õigel ajal sisse saab.