mehelik masohhism

tõepoolest. minu perekond ka piirab mind ja naine ja lapsed.
ei lase mul end realiseerida. sa ei kujuta seda ette.
ma ei saa ka siiani aru, miks ma ei või kõigi naistega suhelda – naine ju piirab mind kõvasti selles suhtes … aga ma ei suuda kahjuks ka defineerida seda õndsat kohta, kuhu ma lõpuks oma kümnetuhande vallutusega välja tahaksin jõuda. lõhkine küna või sedasi.
nii ma siis piinlen.

online-kanalitest korjatud

tähelepanek

mulle ikka ei sobi selline värk, et on mingi seltskond, mingi istmine-pidu ja ööbimine nii kuidas juhtub. isegi siis, kui ma lähen varakult magama ja ei lähe linna peale edasi töllerdama. võib-olla seda hullem just. sest igaühe tagasiimbumine häirib siis ju.
vanaks olen jäänud ikka.
või sõltub see ikka väga konkreetsest seltskonnast ja ma olen nõus seda tegema ikkagi väga-väga heade tuttavatega.

kolm mõtet

normaalne ju, kui kütusekett teatab, et nemad lasid hinda alla, kuna kõrvalolev kett tegi seda. aga just nii see toimib 😛
meil on järjekordne õppejõud, kes arvab, et lähimad kolm kuud me võiksime elada tema aine nime all.
ja ma olen siin koolis piisavalt … silma jäänud. isegi raamatukoguhoidja teab mu nime, kuigi meil otsest kokkupuudet pole. haha.

kuidas minust oleks peaaegu varas saanud

tänapäeva asjad ei ole teatavasti igavesed. kraanikauss on mul köögis olnud üle seitsme aasta ja esimene kork läks katki umbes pool aastat tagasi. nüüd, nädal või paar tagasi, läks teine ka. selline tavaline köögivalamu kork, seda tüüpi nagu sellel pildil.
‘noh’, mõtlesin ma naiivselt, ‘mis võiks olla lihtsam, kui minna ehituspoodi ja osta uus kork.’
naerukoht.
käisime nädalavahetusel läbi päris mitu ehitusmaterjalide poodi. peale ise otsimist ja mõnelt teendinajalt nõu küsimist sai selgeks, et neid korke eraldi ei müüda! palun väga, osta koos äravooluga.
et nagu mida? mul on vaja korki, mitte äravoolu. need on küll omavahel seotud asjad, aga-aga!
ma olin veel hästi korralik, vana korgi tükid olid kaasas, et võimalikult täpselt uus valida.
ei midagi.
äravoolud on kenasti oma kinnises pakendis. lahti eriti teha ei taheta, sest kui mina ei osta, kes siis lahtist pakki soovib. pusi läbi kilekoti proovida, kas on sama mõõtu.
ütleme nii, et ma olin päris tigeüllatunud. juba selle üle, et sellist korki ei saa niimoodi lihtsalt osta.
aga näidiskraanikaussidel on korgid olemas. ning lõpuks oli mul küll tunne, et kui samas vahes inimesi ei oleks, siis ma lihtsalt võtaks ühe näidiskorgi. jätaks oma vana sinna asemele või midagi.
ma muidugi ei tea, kas ma oleksin seda ikka teinud.
lõpuks võtsin siis ühe odavama äravoolu ja ostsin selle ära.
no ja kas see kork siis sobis?
muidugi ei sobinud!
sest see keskmine pulk oli jäemdam kui mu vanal korgil ja ei läinud sinna auku sisse. haha. äravool.
tegelikult saime lihtsamalt, drelliga mees (pooliti kodustatud) puuris lihtsalt selle augu natuke suuremaks. ja mingi keemiaga tegi teise vana korgi ka korda (ee, tegelikult vist mehaanikaga, mitte keemiaga). nii et nagu võiks korras olla.
aga ei, see pole veel kõik!
selgus, et kui ma panen selle uue korgiga siis kraanikausi korralikult kinni ja lasen veel sisse, siis pole see kork avatav! sest see tõmbamisepulk ongi lihtsalt selline pulk! vee all libe pealegi. nii et ma kasutan tange kraanikausist vee välja laskmiseks.
lubati mingi rõngas või midagi sinna külge orgunnida.
järgmine kord lähen tõesti võtan ühe näidiskorgi lihtsalt.
aa, muide, ega kellelgi pole äravoolu vaja, ilma korgita? 😉

ei lähe Jaama turu kallale!

ma juba lootsin, et Balti Jaama turu kallale ikka ei minda.
aga ei. ikka on vaja jälle kõik ära uuendada.
otse loomulikult ei ole mul midagi selle vastu, et Balti Jaama, kui Tallinna peavaksali, ümbrus korda tehakse. et tekib mingi loogiline bussi-trolli-trammi-rongijaam, nagu mujal maailmas (kusjuures ma olen absoluutselt kindel, et sellest ei tule ikkagi sellist keskjaama, nagu mujal linnades ja mõnigi asi jääb seal umbes samasuguseks, nagu Hobujaamas – nagu oleksid asjad koos, aga ei ole ka, trammipeatuse perroon on kaugelt liiga kitsas ja seal bussiterminali saamine üsna ebamugav ja kõik bussid ei mahu terminali ära ja muu selline). et seal pole enam sellist imelikku seltskonda ja ma ei pea lapsele seletama, miks onu seal põõsa all magab, kui me trammiga mööda sõidame. et tekib mingi jalakäiate ala ja puha.
aga-aga, selle jaoks ei pea kõike ära likvideerima ja ära lammutama. või turgu kui sellist ära kaotama. et jätame ainult euronõuetele vastavad steriilsed müügikohad alles. no tänan, ei.
ka vingetes eurolinnades sellised turud olemas. nojah, alati pole just toit ja tööstkaup segi, nagu meil, aga mis siis. ongi huvitavam ja rohkem rahvast ka. mulle see just meeldib, et on kõike natuke. et võib lihtsalt ringi käia ja uurida ja vaadata ja imestada. ning sellehulgas ka vajalikku osta.
ei, ma ei karda mingite sanitaarnõuete pärast. pole ma kunagi turutoidu pärast pidanud põdema. lihavalik on suurem ja odavam kui poes, pealegi saab sealt alati värskemat liha, kui supermarketist. aedvili ja maitseroheline on ‘ehe’, kui õigest kohast osta. teatud asjad on kallimad ka, aga see on siis juba oma valik ja teadmine.
kusjuures Riias on raudteejaama tehtud ju vinge kaubanduskeskus, aga samas on seal kõrval ka suur-suur turg alles. kuigi see pole vast kõige parem näide, sest seal on ka veidi samu probleeme nagu meil selle raudteejaama ja turuga. aga siiski.
siinkohal on see Kadaka turu näide väga hea. algul oli ka kena jutt, et suurt midagi ei kao ära, aga nüüd on seal turg kus?

arhiiv või?

pildiarhiivi mõte on ju arhiveerida võimalikult esinduslik valik võimalikult hea kvaliteediga pilte?
ja siis kuulan ma kõrvalt juttu, kuidas ikka ei tohi liiga suuri pilte arhiivi saata, arhiveerigu fotograaf neid omale nii suurelt, kui tahab. möhh?
ei tasu siis imestada, et osa fotograafe sellesse üksusesse väga sõbralikult ei suhtu. huvitav, millal arhiivikliendid selle peale ära kaduma hakkavad?

liigutama!

nii, töökoht maksab igas kuus 500.- trenni või muud sellist kinni. on mingi tervisespordi pilet. suhteliselt vinge, nüüd tuleks veidi aega iseendale ka leida. hetkel ei kujuta küll ette, kust see tulema peaks :O
(aga see on üks väike trikk küll minu siin kinnihoidmiseks)

saba ja sarvedega söök

kui ma loen ajakirjanduses pealkirja, et ‘lihatööstuses peab kõik minema müügiks koos saba ja sarvedega’, siis on vist aru saada, miks ma ei kipu ostma viinereid, keeduvorste ja üldse lihast poolfabrikaate. leiva peale sinki (poesink pole küll suitsuahju näinud enamasti) letist (sest viilutatud tekitavad kohutavalt hulgal pakendeid ja hind muidugi ka pea kahekordistub) ja kui kiirelt süüa vaja, siis pigem grillkana (vähemalt nad ei saa kanaga midagi väga hullu teha).
selle asemel keetsin eile 5 tundi puljongit ja suppi, nii et jagus sügavkülma ka panna. ja Jaama turult tõin päriselt suitsetatud sinki.