nädala kiirvaade

nädal on jälle mööda kihutanud.
ei, mööda on vale öelda, ma olen ikka osaline olnud küll. sest isegi see, kui ma valin mölutamise, ongi see minu valik.
mitte, et ma oleksin väga mölutanud. ei ole. aga midagi väga asjalikku teinud pole ka. või siis et olen, aga ükski pole väga jääv asi.
teisipäeval näiteks hernesupi asemel läätsedega lammast. ja hernesupp üldse kolmapäeval, külalistele. kukleid on sel aastal söönud kokku lausa neli tükki. ise ka imestan, et nii palju.

tööl on asjad vaikselt paika loksunud, uus kolleeg on tubli ja taiplik. üks tööülesanne nihkus minult ära, aga see ei tähenda, et tegemist ei oleks. ideaalis võiks ju kodulehe päisefotosid ka iga päev vahetada – aga sellise asjani ei jõua kuidagi.

ideaalset diivanit ei ole leidnud siiani. ilmselt lähen nüüd ühe ‘käib-kah’ variandi peale. erinevalt külmikust ei saa sellega väga oodata ka enam. kuigi eile, oma vahepeal usinasti tühjendatud sügavkülma taas täis toppides, ajas ikka ohkama küll.

kui ma muidu võtsin raamatukogust kolm raamatut korraga, siis viimasel ajal olen neljakaupa võtnud. ja seejuures paralleelselt nii kohalikust kui pearaamatukogust. et ehk enamik seda mölutamisaega on tegelikult lugemisaeg.

kell pool viis on veel toas valge. kell kaheksa hommikul juba ka.

Jehoovale oleks siinmail jüngreid küll..

kenal laupäeva hommikul, kui tõbine lapsuke alles magas (pool ööd ei maganud tõve tõttu), ja mina olin just putru hakanud keetma, helises uksekell. tähendab, fonolukk. tormasin kahe sammuga köögist ukseni (okok, pigem ca 10 sammu), et ometi rohkem ei piiksuks esikus, mõtlemata pikalt, kes või mis.
mingi naine, viisakalt tutvustas end, ja et tal on mulle läbi fonoluku üks küsimus. oeh. nojah, okei. ma olen ju hea inimene, või vähemalt mulle omale meeldib mõelda nii.
küsimus ise oli midagi stiilis, et kas ma usun, et inimese suhtumine mõjutab seda, kuidas ta keerulistes olukordades toime tuleb. valikvastused olid ka olemas, jah, ei ja sõltub olukorrast.
kuna oli oht, et täpsustades läheks vähe keerulisemaks vestluseks ära ja vaikselt hakkas juba koitma, millega tegu, siis valisin nendest lihtsatest lähima vastuse, et ehk “jah”.
tundus, et küsijaid see rõõmustas ja et nemad tahavad mulle vastavat kirjandust anda. köögist aga kostus selliseid hääli, et tunnistasin täiesti ausalt, et pean kööki tormama. seepeale lubati kirjandus lahkelt postkasti panna.

köögis putru segades lõi mulle aga pähe, et tegelikult minu vastusega inimesed on nende jaoks kadunud, nad ju peaksid sellest aru saama? neile on vaja neid inimesi, kes ütlevad, et “ei” – et ehk kelle meelest kõige eest, mis nendega juhtub, on vastutus kusagil mujal. ehk, minu arvates, inimene, kes on veendunud, et tema oma suhtumine, meeleolu vms ei mõjuta tema elu, on see, kellel on vaja kedagi-midagi teist, kes vastutab tema elu eest. ilmselgelt ta ise ju ei vastuta. ning eks see kontingent olegi see, kes on vastuvõtlik usule, püramiidskeemidele ja muule sellisele.
konkreetses kontekstis, ma arvan, oli neile lihtsalt oluline saavutada kontakt (hoolimata vastusest) ja oma ajakiri postkasti poetada.

aga päeva jooksul edasi tulid veel kummalised mõtted seoses juhtunuga. näiteks, ma olen viimasel ajal lugenud päris palju psühholoogilisi krimkasid ja thrillereid, erinevatelt autoritelt. ning üsna läbivalt jookse läbi selliste kurjategijate teema, kes ei vastuta oma elu eest. et ehk kui neil lähe midagi valesti, siis nad hakkavad lõpuks teistele viga tegema, sest kõik teised, ühiskond jm on süüdi selles, et neil on halvasti ja nemad teevad ju kõik õigesti. vähe sellest, neil on lausa õigustus oma jamasid teha, sest no.. nemad ei ole ju midagi valesti teinud.
teiselt poolt, ilmselt liigne kindlus, et “mina suudan maailma muuta”, on ka äärmuslik. ilmselt ei tasu näiteid otsida palju kaugemalt, kui Odini sõdurid vms. kuigi ma ei ole kindel, palju seal on neid, kes tegutsevad, sest nad on veendunud, et muidu ei muutu midagi (selles suunas, nagu nemad tahavad) ja palju noidsamu, kes lihtsalt lohisevad sabas.. sest nende elu probleemides on süüdi, noh, loll valitsus, must rass, tolerastid, ja üldse kõik teised, mitte nemad ise.
(ma ei saa siinkohal jätta mainimata, et mul on tunne, et need isased, kes kõige rohkem õiendavad teemal, et tuleb must mees ja võtab valge naise ära, on see, kes kodus vahel mõnitab, halvimal juhul peksab, oma valget naist, sest naine, raisk, ei kuula sõna ja teeb, nagu ise tahab. ja ise seda endale tunnistamata tahaks tegelikult sellist alandalikku, mehe jaoks kõike tegevat naist – kes tänapäeval suure tõenäosusega lihtsalt ei oleks valgest rassist).

siinkohal ma tänaseks lõpetan. kui mõni b-täht on puudu, siis see on järgmine asi, mis klaviatuuril jamama hakkas, lisaks tühikule. ma seda veel ei suuda väga täpselt jälgida, liiga uus teema 🙂

jääpoid

mugavuse suhtelisus

laisaks olen jäänud.
eile oli peale tööd veel üks asi vaja ära teha, kusagil Tondi-Järve kandis. mingi hetk, kui töölt sinna sõitsin (ahjaa, raamatukogu oli veel ka vahel), mõtlesin, et autoga oleks kiiremini saanud.
aga kui juba tagasi kodu poole liikusin, siis mõtlesin hoopiski, et parkimine oleks ikka päris kalliks läinud ja üldse on mugav rahulikult istuda ja kellelgi teisel see liikluse jälgimine ja juhtimine ära teha.
ei olnud veel tipptundki ja liiklus oli sujuv. ja mulle ju meeldib tegelikult autot juhtida.
aga näed siis.
ja kui rääkida sellest teemast veel, siis tõesti, umbes üks päev nädalas on mul selline, mil tõesti ongi kiirem ja mugavam autoga mingid asjad ära teha. ühel tavalisel päeval aga mitte. liikumisvabadus ei seisne autos. mugavus ka mitte.

värvi mõttes mõni suvine moon siia novembri näoga veebruari.
moonid307

kui elu annab sulle märke..

.. siis loe neid.

see asjade toimimine ja mittetoimimine on ikka kummaline küll. ma ju nagu tean, et päris vastuvoolu ujuda ei ole mõtet, kuid vahel unub see tõde ära. kui ikka saatus ei soosi su mõtet, siis isegi, kui kuidagi pingutades ja pidevalt mingeid ebameeldivusi ületades jõuadki sihini, on enamasti tulemuseks ikkagi mingi pettumus või arusaam, et – elu ju ütles, et ära tee seda, ja näe, elul oligi õigus!

olles nüüd nädala jagu otsinud sobivat külmikut ja olles üsna lähedal sellele, et mingisugune hädapärane ära osta (mul on hetkel siiras veendumus, et külmikudisainerid ise oma disanitud üllitisi ei kasuta. või kui, siis on nad kas poissmehed või käivad, noh, pea iga päev poes), otsustasin täna hommikul trammis istudes sellest siiski loobuda (siinkohal lause teised sulud, kas see on normaalne või? aga päriselt, tramm on täiesti mõnus koht oma mõtteid veeretada selle veerandtunni jooksul, mis ma töö ja kodu vahel sõidan; ja tihti on need päeva produktiivseimad veerandtunnid, isikliku elu mõttes).
märkus: näe, saigi terve lõik ühe lausega kirjutatud. ma püüan rohkem lihtlauseid kasutada. igaks juhuks siiski ei luba seda.

igatahes, loobusin sellest külmikumõttest ja järgmise teadliku mõttena tuli pähe samuti juba mõnda aega meele tagatubades mõlkuv remondimõte. sellega on ka olnud omad küsitavused ja kõhklused ja kahtlused.
kuid nüüd oli mul mõne sekundiga põhimõtteline lahendus silme ees. niimoodi lambist, keset kena talvehommikut, trammis istudes.
eriti tore on selle lahenduse juures see, et siis mahub vähe kobedam külmik ära ning kööki tekib kapipinda juurde. et ehk see üks ärakaduv koridorikapp ei panegi enam juurdlema, et kuhu sealt asjad panna.
no ja siis võiks üldse uue köökimööbli tekitada ja sellega tuli ka täitsa mingi mõte pähe.
nüüd on need mõtted paberil ka.

ja teisalt olen rahul, et jõudis pärale see punane hoiatus: ära osta! ilmselgelt ei oleks ma ostuga rahul olnud, sest viimane mõte oli just stiilis, et no võtan midagi ära, siis on sellega ühel pool. mitte, et see meeldib mulle ja vastab mu vajadusele, hõissaa, selle võtame!

külmkapijutu juurde sobib külma ilma pilt jaanuari algusest. et ehk versioon kilukarbisiluetist – või mingist ulmefilmist?

kilukarbivaade, jaanuar

netiriik või midagi..

seoses ühe teenuse kadumisega vaatasin korra üle, et milliseid pakette pakub mu sidefirma. no et ehk vahetaks millegi vastu, sest (kuigi mul veel ei ole mailile vastust) ilmselt selle lisateenuse saaks mingile moekamale paketile juurde tellida. kontrollisin, lapsel toimib see nt endiselt. tema pakett ei ole ka kõige uuem, kuid siiski värskem, kui minul. minu oma on äkki mingi 5-6 aasta tagune.

igatahes, viskasin pilgu peale ja veendusin, et tühja need kõneminutid ja sms-id, neid jääb mul alati üle (okei, hetke paketis on sms siiski tasuline, tervelt 1 sent tükist), aga on perioode, kus mu mobiilse neti kasutamise maht on päris arvestatav. peamiselt suvel, kui olen rohkem liikumas ning vähem laua taga.
no ja selgus, et moekas pakett samas hinnas, mis mu praegune (millelt on veel mingi soodukas mul ka), pakub küll minuteid ja smse nõrkemiseni, aga netti poole vähem ning kui üle läheb, peab maksma, mitte ei lähe aeglasemaks, nagu hetkel. ja see poole vähem on enamvähem just selle piiri peal, kus mu maksimaalne netikasutus on.

meenus ka, et umbes pool aastat tagasi helistati mulle ka ja pakuti uut paketti. kallimat, kui praegust. loeti mulle kenasti ette, et mida see sisaldab, ma tegin kiire ebamäärase arvutuse (sest ma ju tean, mis mu arved on, st ma isegi ei arvutanud väga) ja küsisin, et kas ta on vaadanud mu telefonikasutust ka? no ei olnud, selle peale vaatas ja siis ei olnudki vaja pikemalt rääkida, kui lihtsalt öelda, et see vahetus ei ole minule küll mitte mingit moodi kasulik. hea küll, seal olnuks netti sama palju kui praegu, aga taas, mida ma teen nende kõneminutite ja smsidega? ning maksma peaks ca 50% oma praeguse paketi hinnast rohkem.
jah, arvudena me räägime sisuliselt taskurahast, et ehk summad ei ole suured – kuid ikkagi.
ma siis ei vaheta, kuni ühel heal päeval teatatakse, et nüüd peab. see lisateenus ei ole selline eluks vajalik kah, puhtalt mugavusteenus.

ning jutujätkuks, kui juba korra tehnikast rääkida, vaatasin praegu mingite tehnikapoodide kodukaid, otsisin ühte suurt kodumasinat. vähe sellest, et enamikes on valikufiltreid vähe, siis leidsin ka sellise, kus toote juures on, et saadaval ainult e-poes ning mitteüht kirjeldust. isegi mitte mõõte, muust rääkimata. pilt ja kõik.
täiesti wtf-tunne.
lähen nüüd päris-poodi, kus tooteid on vähem, aga vähemalt on info olemas.

tuisuliikluskultuur

novot, normaalne talv on käes ja sotsiaalmeedias on hala, kuidas pooled autojuhid ei oska sõita ja kasutagu pigem ühistransporti selmet teistel jalus olla. aga samas ütles täna vähemalt kaks igapäevast autosõitjat, et ühistransport on ilge jama. nii et – enne osade autojuhtide ühistransporti saatmist võiksid saatjad korra ise mõelda, kas nad ise läheksid sinna?
et ehk kas ikka on mõtet loopida selliseid soovitusi, kui ise selle järgi nagunii käia ei tahaks? miks mõni teine autoinimene peaks siis?

ja mina olen muidugi see tüüp, kes sõidab ühistransaga vabalt ja kellel ei tule mõttessegi, et oma linnaotsad peaks sellise ilmaga autoga sõitma.. või no igapäevastest teekondadest rääkides, üldse iga päev autot kasutama. võite öelda küll mulle, et ma olen veidrik, ma ei pane pahaks. sest mis parata, kui meil on selline suhtumine, et autota inimene on ikka natuke kiiksuga küll. või siis ehk parimal juhul ekstreemselt vaene, kuigi ma üldiselt pole näinud väga meesterahvaid (vabandust, et ma nüüd diskrimineerin), kellel ka vähese raha tingimustes ei oleks autot. sest mis mees ta muidu on, eksole?

tulles talve juurde tagasi, siis muidugi õige juht ei ole mingi pehmo ning teatavasti lubatud kiirus on ju madalaim lubatud kiirus, sõltumata sellest, mis ilm jms on. nii et kui mõned inimesed teel sõidavad nii, kuidas neil parajasti turvaline tundub (jättes kõrvale muidugi ekstremistid, kelle meelest on ok iga ilmaga maanteel 50ga keset teed sõitmine ja iga vastutuleva auto lähenedes ning igas kurvis veel 10km/h aeglasemalt), siis need on mingid tropid, kes peaksid ühistransat kasutama, kui sõita ei oska. ja ilmselgelt ei oska, sest miks nad muidu lubatud kiirusega ei sõida?
sellele pole vaja mõelda, et kui need kõik sõidaksidki nagu, noh, suvel kuiva ilmaga, siis oleks õnnetusi ilmselt kordades rohkem ja ka nende “oskavate” sõitjatega. ju mõnigi õnnetus jääb seetõttu hetkel olemata, et ühel osalisel on sobiv kiirus ja ta suudab vältida mingit jama.

kuna ma nüüd olen kõigi “heade” juhtide viha oma peale juba tõmmanud, siis ühtlasi mainin ära, et kõik need, kes kasutavad naastrehve ja kelle sõidud on selle juures 99% linna- ja suuremaanteesõidud, olgu kevadel, kui teed jälle auklikud on, heaga kuss. või vaadaku peeglisse ja õiendagu seal oleva tüübiga.

ongi kõik.
tänast ilma iseloomustav pilt ka:

tuisk977

tehnoloogiarindelt

mõnepäevane puhkus lõunas oli mõnus, aga mitte sellest ei tahtnud ma hetkel kirjutada.
hoopis et loen siin värsket Digi ja seal oli ka juttu sellest aasta parima telefoni valimisest. Geeniuses oli see juba mingi pea kuu tagasi. no ja ma saan aru, et tehnoloogiaajakirjanikud ja puha, aga ma ei saa seda tõsiselt võtta, sest vabandust, aga umbes pooled telefonikasutajatest on naised, samas valiku teinud 14 inimese seas oli täpselt ÜKS naine! millest me õige räägime?

Digi juures ei saa ma äpihullusest ka aru. ajakirja lugedes jääb mulje, et telefonid peavadki äppe täis olema. ma ei tea, reaalselt, vaatan, kasutatakse ikka vaid üksikuid.
no ja siis tänases numbris üllatas ka see, et kui pole telefonis nett ja GPS kogu aeg sees, siis on see sama kui autoga mäest alla sõites mootor üldse välja lülitada. nagu.. misasja? miks mul peaks kogu aeg nett telefonis sees olema? et kohe kõik mailid jm mudru kohale jõuaks? aga kas ikka peaks või? tõsiselt? st, ilmselt mingitel ametitel vms on see abiks ja vajalik, aga enamusel tavainimestel.. ma ei tea. minu meelest on täiesti ok ja tore, kui mingid äpid läbi gpsi koguaeg ei anna teada, kus ma olen ning see on ka tore, kui kõiksugu teavitused ja mailid ei tule kohe piiksuma, vaid vajadusel valin ise, millal ja mida ma neist (telefonis) vaatan.

siinkohal peab mainima, et sellessamas uues ajakirjas on artikkel ka nutisõltuvusest. ajakirja vaadates on mul juba aastaid tunne, et kui keskmine telefonikasutaja on nagu sealsed kirjutajad, siis mina olen oma nutikakasutuses sõltuvusest väga kaugel. kuigi ma vahel tunnen, et kasutan nagunii liiga palju.
uut telefoni nillin ka, samas kolm aastat tagasi ostetu töötab täiesti kenasti ja 98% vastab mu vajadustele. kasutasin nüüd külmaga õues ka ja vot, pole nett kogu aeg taga ja ei pea igal öösel laadima.

pilt on puhkusest:

Talvemaastik

hetked

hallidel päevadel, nagu täna, tuletan ma endale meelde, et nüüd on umbestäpselt kuu aega jäänud ning siis hakkab taas valgemaks minema.
tegelikult ei kurda, sellist aega on ka vaja, mil õhtul pleedi sisse mähitult heegeldad teleka ees lumbehelbeid, sööd mõne mandariini ja siis kerid varakult teki alla – lugema. niimoodi mõeldes on lausa veidergi, sest üldiselt on graafik ikka päris tihe. no näiteks algavalgi nädalavahetusel peaksin ma end tegelikult kloonima, et teha kõike, mida sooviks. samas – valik on ammu tehtud ning kuigi ma võin olla servast väheke nukker, et mõni muu asi jääb tegemata ja mõnes muus kohas käimata, siis tegelikult ei tahaks ma ka ammuplaneeritud minipuhkusest loobuda. ei loobugi.

eelmistest nädalatest paar märksõna ka. kultuuririndelt Mere märgid ja PÖFF nelja filmiga; käsitöörindelt palju ehtetoorikuid; toidurindelt kolm lammast, Fellin, Art Cafe, ja uuenenud Kama restoran; muudest asjadest viie roti ja ühe kassi kolimine, kaevandusmuuseum, sponsorabi lapsele, aja jagamine (et kõigeks ja kõigile jaguks). ning veidike julget hunti. ja muidugi veidike unistusi.

sygishommik004

odava palga ärimudel?

eile jäi mingis kontekstis (eiei, mitte Eesti Õhu) kõrvu taaskord jutt mingi asutuse sulgemisest ja et konkreetne, mitte-reatöölisest inimene (ehk siis mingi keskastme kontoritöötaja) jäi nüüd tööta. kusagilt tuli ka juttu stiilis, et tootmises üks inimene kolmest töötab korralikult, ülejäänud teevad kuidas juhtub ning seega ei suudeta lepinguid täita. kas ajaliselt või on kvaliteediprobleemid või midagi muud, ma ei tea. tellimusi pidi olema muidu küll ja küll, aga no ei saa töötada, sest inimesed ei tee tööd nii, nagu peaks. tellijad ei ole rahul.
aga jäin mina siis mõtlema, konkreetset ettevõte teadmata küll – et palju ikkagi see tavaline tootmisinimene siis ka palka saab ja palju see tegelikult teda motiveerib? kes arvab, et inimesed käivad tööl millegi muu kui palga pärast, need vist saavad tunduvalt üle eesti keskmise palka 🙂

muidugi on hirmus lihtne taandada sellele, et inimene peaks tööd tegema igal juhul korralikult. eks peakski, kui juba on selle palgaga tööle läinud. teisalt – ilmselt nad saavad palka, mis ikka ei motiveerigi seda tüüpi tööd väga hingest tegema. võinoh, ma tegelikult ei kujutagi väga hästi ette inimtüüpi, kes teeb liinitööd hingest. ometi ma usun, et on ka neid inimesi. kui lähtuda teemaalgusest, siis üks kolmest, mis ei ole üldse halb suhtarv.
küll aga saan ma väga hästi aru, et kui ei ole üldse tööd, varusid mitte (olgem ausalt, ka eesti keskmisest ei ole võimalik omale poole aasta varusid tekitada) ja pakutakse tööd, mis tundub jõukohane, mille logistika on hallatav ning mille eest saadava rahaga saad arved makstud ja heal juhul jääb söögirahagi, siis inimene läheb tööle. eriti, kui tal on vastutustunne ja pere (kus võib-olla teine töölkäiv liige, kui see olemas on, saab samuti enamvähem miinimumpalka). ning kui siis on paar kuud sellisel kohal töötatud ja näed, et sa võid ju pingutada ja olla korralik, aga siis saad sõimata, et tempot pole; kui tõstad tempot, leitakse, et kvaliteet pole see; üsna rutiinne on nagunii.. koju jõudes oled läbi nagu läti raha (ja veab, kui ei pea öövahetuses töötama). palgatõusu aga pole lootagi, sest tellimused tulevadki ju tänu sellele, et .. palgad on nagu on ja sealt tulenevalt saab pakkuda teenust odavalt. muidugi ei tähenda, et sama toote peaks odavalt kätte saama..

nojah, ja kui nüüd sellises kontekstis mingi ettevõte uksed kinni paneb, siis ma ei teagi, kas ohata, et taas töötuid juures või tunda rõõmu, et lõpuks ometi keegi sai aru, et selline odava töö ärimudel ei ole jätkusuutlik.
alati jääb muidugi ka see pool et on hulk inimesi, kes ei ole misiganes põhjusel suutelised mingit muud tööd tegema – kuid ka see ei ole mingi põhjus selliste odavvabrikute pidamiseks. firma pidamine ei ole ju, vähemalt enamasti, sotsiaalne ettevõtlus.

ahjaa, aru saamaks, miks sellise palgaga üldse töötatakse, peaks ise nii umbes vähemalt pool aastat mittemillestki (ehk õhust ja armastusest) elama. koos perega soovitatavalt.

P.S. tänan, mina olen oma töö ja palgaga rahul (kuigi paljude meelest ei ole see mingi palk ega asi) ja tean ka, kust ja kuidas see palk kujuneb ning palju firma minu palgale lisaks riigile raha maksab.

linnakodanik ja linnaruumi arengud

mitte, et ma kogu linnaruumiga kursis oleksin, nii et tekst on peamiselt Põhja-Tallinna näitel. või siis meräärte näitel 🙂

igatahes, see uus Kalaranna tänav mulle meeldib. hetkel on selline suhteliselt vaikne (kuigi mitte igal ajal). samason karta, et linna poole liikumisel jääb varsti see fooritsükkel seal Põhja-Mere pst ristil lühikeseks.
see, et Kalaranna tänava teeääred tihedalt täis ehitatakse, mitte nii väga. kuigi ma saan aru, et kesklinna lähedal selliseid maa-alasid tühjana hoida tundub igale kinnisvarainimesele õudusunenäona. jääb üle loota, et linnahallist Noblessnerini ikka tuleb mingi kena, lai, roheline promenaad. Kalaranna liivariba ja nö rand võiks ka siiski säilida selle juures. oeh. kahtlane.
seda olen ka natuke mõelnud, et kui nüüd Noblessnerisse elurajoon ehitatakse (mis on ju hea areng minu meelest), siis kuidas sealt Kalaranna tänavalt Noblessnerisse saab – aga ju vist siis mööda seda hetkel mitteolemasolvat Lennusadama teed.. vist?
(kindlasti on planeeringute registris seda võimalik näha, aga no ma ei hakka otsima hetkel. Noblessneri planeering on nähtud ja tundub pealtnäha okei, ju see ligipääs ka laheneb).

mereäärest rääkides, see Admiraliteedi teema on küll päris kohutav. mismõttes meil ei planeerita linnakui tervikut? mismõttes kesklinna mereääre planeering on mingi eraettevõtte suva härgi toimiv protsess? mitte, et see mitteplaanerimine meie röövkapitalismis uudis oleks, aga no kuuuuulge, selline asukoht lihtsalt nõuab veidi rohkem kui labast raha võimu. minu arvates.
konkreetses kohas on ühelt poolt vaade merele ja jahisadamale, teiselt poolt vaade sadamast (sh reisisadamast, mis linna poolt ju kuigi nähtav ei peagi olema) meie suurepärasele vanalinnale. ning jah, selline piirkondpeaks kindlasti olemaavatud, avar, vaba linnaruum.
ei taha veel ühte kohutavat kaubanduskeskust. st, mitte, et seal ei tohiks üldse poode olla. lihtsalt see ei pea olema suletud keskus, eksole. ausalt öelda ma teeksin isegi poodidele konkursi. vist.
aga no eks ärimees ongi ärimees sellepärast, et ta loeb hetke raha. ja mina ei ole ärimees.
kuid nii olulise asukoha korral võin ma ka lihtsalt asjast huvitatud linnakodanikuna arvamust avaldada.
siinkohal peab muidugi ka seda mainima, et kui veel kümmekond aastat tagasi planeerimisega seotud kohtuprotsessidel võitis ikka eraomanik, siis nüüd vaikselt on hakanud muutuma ja eraomand ei olegi enam 100% puutumatu ja püha, kui läheb vastuollu mingite muude oluliste reeglitega. et ehk ka omavalitsused on planeeringualased kohtuprotsesse võitnud. näiteid otsige ise, see siin ei ole referaat.

ah et mis vahe on sellel Vanasadamal ja Noblessneril, et ühe täisehitamine sobib ja teise mitte? minu meelest ei ole siin küsimustki. üks on suur linna värav, teine on elu toomine mere äärde, piirkonda, mis veel siiani on suure osa inimeste meelest suletud ala.

liigume mere äärest rohkem sisemaale ja hopsti, kaubandusse. siin liigub asi klassikalisest ala ruumiliselt planeerimisest eemale, pigem nagu sellise moraalse planeerimise juurde.
mis päeval see oli, umbes eelmisel nädalal või veidi varem, kui täheldasin, et Sitsi Säästumarket on kinni ja siis korraga hakati seda lammutama. vaatasime veel aiapeal olevat silti ja seal olid kirjas ainult lammutustööd. mina pakkusin, et ju sinna mingi Rimi tuleb. tänu inimesele, kes planeeringu ette söötis, selgus, et tulebki. suurem, kui Säästukas oli, Kodurimi. lähima Rimini on sealt.. vähe. lähima väike-Maximani veel vähem.
olgu, tõesti, võime öelda, et mööda mere lähedast piirkonda ei ole Põhja-Tallinna ühtegi suuremat poodi peale Soo tänava Rimit.
kuid sellel asjal on “aga” ja konkreetne “aga” on see, et umbes samal ajal hakati Erika-Tööstuse ristis Arsenali keskusega pihta. see planeering oli ka ammu kuuldud (aga mitte üle vaadatud) ning tähendab lühidalt seda, et tegu on kaubanduskeskusega, kuhu tuleb Selver.
ja nüüd ongi mul hämming, et kui mingi hetk Põhja-Tallinnas oli väga kehv poevalik, nüüd juba mõnda aega on enam-vähem kõik ketid esindatud, kasvõi väikeste poodidega (ning nt Kristiine, Merimetsa Selver või ka Norde keskus on suhteliselt lähedal), siis .. mis nüüd toimub? mikssiia nii palju poode vaja on? miks üldse nii palju igasuguseid kaubanduskeskuseid vaja on? müüjate jm palgad on nagu on, neid tõsta ei saa, aga uued keskused kerkivad endiselt.
ning kui siinkohal tuleksid ilmselt paljud ütlema, et enne pidid käima poes kaugel (Tallinnas, tundub, on juba 500m “kauge”) ja nüüd on korralikum pood lõpuks ometi kodu lähedal.. siis see ikkagi ei veena mind.
Eestis on niigi kaubanduspindade osakaal hullumeelne.

aga rohkem mul ei olegi öelda hetkel.
lisan ühe linnapildi oma seitsme päeva linnapiltide seeriast.

seb_madisson969