eile Bioteegis käies näitas Kadri mulle Felixi ökoketupit. tore, et ka sellist asja mahedana saada on (märk peal ja puha).
läksin siis Felixi lehele ja loen välja, et on ‘säilitusainete vaba’. edasi loen kohe, et sisaldab äädikat, suhkrut, soola. säilitusainetevaba
et mis infot meile siis edastataksegi?
mis ajast ei ole äädikas, sool ja suhkur säilitusained?
jah, need on ka maitseained, aga ka säilitusained.
mis meenutab mulle neid moose jms asju poeriiulitel, mõnelgi silt peal, et ‘säilitusainetevaba’ ja mina mõtlen alati, et mingid ilma suhkruta moosid. sest no seepärast neid ju suhkruga hakatigi tegema, et säiluksid. või hapukapsas. või hapukurgid. või marineeritud kurgid. või soolasilgud. eksole?
nii et ilma säilitusaineteta moos peaks olema minimaalse suhkruga, mida on maitseks vaja. ketup ongi üks moodus tomatitest kauasäiliv kaste teha (lisatakse äädikas, sool, suhkur, et pasta säiluks, onju). ja nii edasi ja edasi.
või marineeritud kurk. jah, me oleme harjunud, et on selline toode – aga miks selliseid asju üldse tegema hakati? miks pandi kurk äädikaga purki? ikka et säiluks.
jah, ma saan sellest aru ka, et igal etiketile ei mahu ’ilma sünteetiliste säilitusaineteta’ kiri ära. ometi oleks see mõnevõrra täpsem ju.
Rubriik: asjad minu ümber
kirjuta mõni mõte..
kommentaarium on avatud 🙂
söögitädi
peale seda, kui eelmisel sügistalvel siin majas (siin -> töökohas) ca 9 aastat tegutsenud kohvik uksed üleöö ootamatult kinni pani, avati mõne kuu pärast hoopis teine kohvik.
kuna vanas kohas olid toidud üsna ühe maitsega ja hinnad ka, nagu olid, siis ei ole muidugi enam oma maja kohviku külastamise harjumust. teisalt, enamasti pole vaja ka.
aga täna on selline päev, kus ma olen päris pikalt tööl ja üksi ka, et ei saa kusagile kaugele minna ja mis siis ikka, sättisin sammud alla.
lisaks teenindajatele sebib seal toimetada ka üks kokk-toidujagaja tädike, ma ei teagi, kumb ta rohkem on. vajadusel sahmib kassas ka. igal juhul on tema see, kes tavaliselt portsjoneid tõstab – ja selle juures akiivselt suhtleb.
näiteks täna, kui ma juustuga kanafilee (mm, juustu alla on veel veidike magusat sinepit peidetud!) juurde toorsalateid valisin ja kaks neist juba taldrikul olid (porgand ja peedi-kapsa-küüslaugusalat), küsis ta, e kas ma puhtalt peedisalatit ka tahan.
kuna mu taldrik hakkas täis saama, siis ma arvasin, et pole vast väga oluline. tädi aga vaatas mulle otse, ütles: ‘peeti peab ikka sööma!’ ja minu nõustuva noogutuse peale mahutas peedika ka taldikule ära.
ma tean, et kui ma oleksin konkreetselt öelnud, et ei soovi, siis ta poleks pannud ka.
kusjuures, ma üldse ei ütle halvasti selle kohta, minu meelest on see just selline lahe. käitub umbes nii, nagu kliendid oleksid ee.. algklasside lapsed või midagi 🙂 sest ega ma pole ainus, kellega ta nii räägib.
mingit praadi olen ma sealt varem ka võtnud, aga sama tädiga mälestus on hoopis neist kordadest, kui ma olen sealt nt kiluleiba ostmas käinud. on see siis kas hommikusöögiks või pika õhtuse töö näjapeletamiseks – aga tädi iga korda uurib, et kas ma olen ikka täitsa kindel, et mingit sooja sööki ei taha, sest soe söök on ju kasulikum 🙂
kokkaja
täna sirivisin sõbranna juures läbi hulga kokaraamatuid. ma ise neid tänapäevaseid kirjuta piltidega asju väga ostma ei kipu, pigem otsin netist, kui ideid vaja. aga kui käepärast on, siis sirvin ikka.
vaatasin ja mõtlesin, et heh, mul on ka pea igast toidust mingi oma versioon olemas – ja kokaraamatu jaoks pole rohkem vajagi 😛 ma teen väga harva süüa 1:1-le retsepti järgi (magusad küpsetised välja arvatud), nii et ma võiks ka mingi sellise keskmise kokaka välja anda juba küll, kui tahaks.
aga ei taha.
suurim tunnustus on ikka see, kui sõbrad ja lähedased kiidavad.
mis meenutas, et üks kirjanduse ja luulega seotud sõbranna on arvanud, et mu luuleraamatul poleks ka midagi viga.
kogu raamatuhulga tulemusena keerasin ühe päris nämma kartulisalativersiooni kokku. ikka ise 😛
Koha Kaardid pulmadeks
vat siis. viskasin pilgu otsingusõnadele jälle. täna on veidi arusaamatud probleemid inimestel või siis on minul arusaamisega probleeme.
‘Koha Kaardid pulmadeks’ võttis natukeseks mõtlema kohe. et mida siis sellele inimesele soovitada? üsna raske on, sest küsimus pole piisavalt defineeritud. esimene mõte oli, et on vaja kaarte koha leviku kohta – kuigi miks just pulmadeks, jäi arusaamatuks. või soovib keegi oma koha paaritada ja otsib kaarte, kus on kohade sigimispaigad? ajaliselt on paras aeg end selleks ette valmsitada küll..
kallis Koha Kaartide pulmadeks otsija, täpsusta palun oma soovi ja äkki ma oskan vastata!
piinlik lausa, et niimoodi hätta jäin.
‘telefoni kõlarid’ tahaks jälle täspsutamist. kas peetakse silmas seda, et saaks ühistranspordis oma telefoni võimalikult kõvasti üürgama panna? või on lihtsalt kõlar vigane ja ei kuulda teise poole juttu?
taas kord on piinlik, et ma vastata ei suuda ja inimene pidi pettunult siit lehelt lahkuma.
jään huviga uusi väljakutseid ootama!
ikka teie,
dr. pilleriin
vastuseid otsingutele
keenjused, kes otsivad siit keelküüsi -õppige enne keel selgeks ja hakake küüntega tegelema. keelküüned, ausõna..
autovaba nädal on septembri teises pooles tavaliselt, mitte kevadel. kevadel hakatakse niisama ratastega sõitma. mis on sobilik paik öelda, et üks kena punane naiste linnaratas, Leedu päritolu, ootab head uut kodu.
apollo riidest kott on müügil apollos ja ioniseeritud vett saab nt hõbelusikat veekannus hoides. ja tõesti, selveri riidest kott on toodetud, need ei kasva puu otsas..
teie
dr. pilleriin
seljavalupäev
vahepeal oli päris pikk periood (hm, mõned aastad), mil seljavalu peaaegu et polnudki või siis oli vähe.
aga nüüd ca kuu on jälle mingi jama majas. vahepeal on ka peaaegu et normaalne, aga siis liigutan end ja mingi terav valu käib läbi.
või selline tuim pidev valu nagu praegu. kuigi plaastrid on peal.
vanadus, ma ütlen 🙁
aga vähemalt on siis vähem aega pead valutada – sest kogu seisu arvestades teeksin ma muidu seda.
hetked
kui unenägu klapib sellega, mida ma niisama mõtlen, siis on mu teadvus ja alateadvus kooskõlas (ja see on ju hea?). lihtsalt sain kinnituse oma mõtetele. ma isegi ei kujutanud ette, et mu alateadvus seda kõike veel nii karmilt näeb. samas ei üllatanud see mind, vaid kõik tundus liigagi reaalne.
ehk siis, pikka pidu teatud asjadel ilmselt ei ole.
***
ühel päeval sõitsime autoga. kaks suurt ja kaks väikest. korraga viipas meie autot politseinik.
keerasime kõrvale ja mõtlesime paaniliselt, et mis viga. kiirus oli korras, kõik mu ka nagu. aga miks siis meid maha võeti?
politseinik astus lähemale, juht keris akna alla. ootusärevus.
politseinik tutvustab end kenasti ja ütleb siis, et teil on tublid lapsed, truvavööd on kenasti peal ja selle eest on neile kingitus. ning kumbki laps sai turvavöö pehmenduse.
vot siis.
ohkasime kergendatult, lapsed olid rõõmsad ja omal ka lõppmulje positiivne.
***
mõni tualettruum on vingem kui mõni suur tuba.
mina joogivee pärast ei muretse
tänane popp teema Tallinnas on ilmselt osta pudelivett. või kanistrivett. või varuda vett ämbritesse või vanni. sest üks lennuk maandus Ülemistele. ja see on ju põhjus paanika tekitamiseks.
aga mina ei paanitse. ma olen absoluutselt kindel, et ka tunni pärast, ja õhtul, ja homme ja veel edasi tuleb mu kraanist täiesti joodav vesi. põhjuseid selleks on mitmeid, kõik neist lihtsad.
esimene on füüsikast tulenev. muidugi eeldab see natuke teadmisi Tallinna joogiveepuhastussüsteemist.
ehk peakski siinkohal ära ütlema, et ma olen mitmeid kordi käinud sealse süsteemiga tutvumas (nii palju, kui tavainimesi ligi lastakse) ja tean seega ilmselt veidi rohkem, kui keskmine linnaelanik.
ehk siis: veehaare Ülemistest ei ole järve pinnakihtidest. see ei oleks mõistlik ka tavaolukorras, kuna pealmised kihid on nagunii rohkem reostunud. veehaare on üsna põhja lähedalt. tegelikult on neil mõned erinevad haardesügavused, mida kasutatakse vastavalt vajadusele (ka veetase, jäätumissügavus jms loevad ju).
nii.
aga mida teeb kütus, mis on veest kergem?
kerkib pinnale muidugi!
ehk asi väga lihtne – puhastusse minevat vett võetakse järve põhjast, kütus kerkib pinnale. sellest saavad ju kõik aru, kes natukenegi füüsikat õppinud on?
olgu, kui mingil hetkel see lennuk vajubki läbi vee, siis mõneks ajaks on muidugi kütus ja vesi segamini, sest kütuse kerkimine veepinnale võtab ju aega. praegu aga pole ka see suur probleem, sest õnnetuskoht on veehaardest üsna kaugel ehk siis tõenäosus, et õlisegune vesi jõuab järve teise otsa veepuhastusjaama man, on suht väike (et mitte öelda, et olematu).
teine põhjus on see, et võrredles järve veemahuga on sellise väikese lennuki poolt lekitava kütuse hulk väga väike. iga leke ja reostus on halb, nõus. aga nii suhteliselt.. vannitäie vee peale mõni tilk õli..
arvestades lennuki kaugust ja kütuse hulka ning looduses toimuvaid isepuhastuse protsesse (rääkimata sellest, et puhastamisse sekkub ka Päästeamet), ei jõua see kütus tõesti kuidagi veehaardeni.
no ja siis see, et veepuhastusjaama võimsus ja mahutid on ju hoopis muud, kui praegu kasutusel on – ehk vajadusel võivad nad praegu võimsust suurendada ja veel nö lisaks puhast vett toota, sest on ka kohta, kuhu seda mahutada. ma usaldan absoluutselt, et vajadusel nad seda ka teevad. aga ma ei näe, et hullu vajadust oleks.
kusjuures, suurem oht on pigem igasugustes muudes võimalikes lekkivates ainetes kui kütuses. on lisaaineid jms kemikaale.
aga üldiselt testivad nad suht pidevalt oma süsteeme erinevate kemikaalide suhtes, lennukiõnnetusi on modelleeritud seal juba aastaid ja valmisolek on olemas.
ja üldse on Tallinna joogivesi päris hea ja puhas ning joodav. nagu ütlesin, ka õhtul ja homme ja edasipidigi.
kuni ma seda kirjutasin, koos kõigi segajatega, on suur osa sellest infost juba ka mujale jõudnud.