Rubriik: asjad minu ümber

väike sallimatuse puhang

Posted on by PilleRiin

lähen siin nüüd oma mullist välja, vahel peab sedagi.
lihtsalt need Stockholmi kesklinna plahvatused olid jälle kuidagi lähemal, kui tahaks. vist seetõttu, et Stockholmis käimine on noh, umbes nagu Tartus käimine 😛 ja ometi on seal kõik nii erinev. sealhulgas ka see, et hästi palju immigrante on riiki lastud ja vähemalt välispidiselt vaadates on Rootsi riik ja maksumaksjad kulutanud hulga ressursse, et neil oleks elada, oleks toetused ja õppimisvõimalused jms. et nad lõimuksid, nagu see uus popp sõna on. et oleks sotsiaalne sidusus 🙂

no ja tulemus, eksole, on see, et ikka on mõni, kes leiab, et neile tehakse hullult liiga ja peab hakkama pomme panema. täiesti nõme nagu.
kusjuures sellised teevad kaudselt ka täiesti normaalsete sisserännanute margi täis ju. sest ma olen siiski kindel, et väga paljud on oma eluga väljaspool kodumaad rahul ja tulevad toime uue kodumaa elu ja seadustega. aga siis on mingi hulk, kes elabki omasugustega kommuunis ja arvavad, et neile tehakse hullult liiga ja nad peaksid saama elada ikka nii, nagu nad oma sünnimaal harjunud on. näiteid on viimastel aastatel küll ja küll leida, ma ei hakkagi välja tooma.
siis mõtlen küll, et no kurat, jäänud siis sinna, kus oled. et ei ole mujal sugugi pudrumäed ja piimajõed ootel ja kui on, siis võiks ju mõelda, kust see tuleb? keegi peab ju selle kinni maksma ja lõpuks lähed sa tapma seda, kes on sinu elamist mingi aja toetanud (maale tulles on tihtipeale algul ikka mingid toetused, intergratsiooniprogrammid või midagi, majutatakse kusagile jms; veidi hiljem hakkab normaalne inimene muidugi ise teenima ja makse maksma) ja võimaldanud sul oma madala elatustasemega või sõdivalt kodumaalt ära tulla.
ja selge see, et selle peale tõstab minus pead väike rassist ja ma olen rahul, et meil pole neid uuema aja immigrante väga palju. sest neid omaaegseid sisserännanuid on piisavalt (enamik neist on siin siiski mingi aja töötanud ja makse maksnud; aga keelt ikka ei oska) ja palju meie väike riik ikka ära kannataks?

sellest ma ei räägigi, et mina pean oma lapse saama ülal peetud, söödetud ja koolitatud mingi väiksema raha eest, kui nt eluaegse vangi peale riik kulutab.

lumise reede väikesed mured

Posted on by PilleRiin

ilm on väga mõnus. loodetavasti tuleb korralik talv jälle. jälestan seda halli pori ja lörtsi, mis meil tavaliselt novembrist märtsini võidutseb – Tallinnas küll (kedagi ei üllata ju, et linnades ON soojem kui maal + autosid rohkem ja inimesi ka ja et see mõjutab linnatalve väga).
jama on see, et ma ei saanud eile isegi lapsega uisutama minna, sest mu tervis pole ikka veel suurem asi. ma ei saa aru, see on kohutav, mis viimasel paaril aastal on. ma olen haige ja olen haige ja olen haige. ja siis see, et ma olen kogu aeg väsinud. no tõsiselt kogu aeg. endokrinoloog vaatab, et näitajad on enamvähem normis ja nii ongi (järgmise aja broneerisin ca kuu tagasi, märtsiks sain). lambist ei taha ka mingeid sünteetilisi vitamiine sisse süüa. nii ostan apelsine, kui saan, ja pressin mahla. pojale peab ka ostma, sest tema tahab ka. nii pressida kui juua. greipi natuke sisse on veel eriti hea.
aga ma ütlen, see ei ole ikkagi normaalne.

üleeilne üllatas mind sellega, et pojal oli tarbekunstis kolm. tal on ennegi kolmesid olnud, näiteks eesti keeles ja see ei üllata mind (pigem üllatab mind, et tal seal peamiselt viied on). st, see ei ole probleem, kui hinne on korraliku põhjusega. uurisin klassiõpetajalt, et milles võib olla probleem ja ta rääkis aineõpetajaga. seda, et mu laps on pigem aeglane (ja püüab seejuures ülikorralik olla), mind ei üllata. kui aga kaasneb jutt tagasilangusest ja tähelepanu probleemidest, siis see paneb muretsema, et mis toimub. ja laiemas plaanis ka. sest ma olen kodus täheldanud ka natuke teistsugust käitumist, kui seni. kuigi üldiselt on ta ikkagi väga mõnus. aga jah, ilmselt ka puberteet hakkab varem pihta.
ja see tähelepanu, tavalises kunstitunnis neil vist väga vaikust ei nõuta, küll aga lubatakse muusikat kõrvaklappidega kuulata, kes soovib. mida mu poeg teeb ka – sest muidu pidi teist jutt teda segama.
aga ega midagi, eks ma pean temaga arutama, kuidas see tarbekunstitund õieti möödub ja mida teha saaks, et paremini läheks. muud nagu ka ei oska ette võtta. ahjaa, koosolekul selgus, et üsna paljudel lastel on selle õpetajaga probleeme ja tegu on kauaaegse põhikooli ja gümnaasiumiõpetajaga, st tal pole kuigi pikka algklasside õpetamise kogemust.

ja üldse, see jutt tuli jälle üks nutt ja hala. nii et lõpetuseks kordan, et vähemalt ilm on suurepärane ja meeldib mulle 🙂

vasaku-jala-päev

Posted on by PilleRiin

ma ei tea, kas see on sellest aina saabuvast pimedast ajast või sellest, et ma ei saa talveund magada või hoopiski mingitest asjadest mu ümber, aga ma olen täna jälle vasaku jalaga voodist tõusnud.

viimasel ajal ma üritan mitte mõelda. ma ei oska defineerida, kui pikk see ‘viimane aeg’ just on. kalduna arvama, et laias laastus kuudes, muidugi, mitte pidevalt.
igatahes, ma üritan mitte väga mõelda. või kui mõelda, siis ainult hädavajalikke asju. ja meeldivaid.
aga vot igal hetkel see ei õnnestu ja siis tulevad muud mõtted pähe ja siis on kõik läbi. sest siis see kõik, mis mu ümber toimub, ühelt poolt ärritab mind ja teiselt poolt masendab. samuti ärritab ja masendab mind see, et ma ei võta mitte midagi ette, et asju muuta. lihtsalt olen võimetu, kuigi ma ometi tean, et see on ainult kättevõtmise ja alustamise asi. et kui hakata vaikselt tegema, siis kõik laabub. et suur ülesanne tuleb harutada väikesteks juppideks, väikesteks eesmärkideks ja siis peab neid hakkama ükshaaval tegema. kuni mitmest väikesest saab suur.
aga ma näen hetkel ainult suurt, ületamatut, mulle ülevalt alla vaatavat ning ei oska, ei jaksa seda kuidagi tükeldada.
istun jõuetuna selle eest ning ärritus, mida ma ei suuna kusagile, muutub ängiks mu sees.

üleeile tuli poeg peale kooli mu juurde tööle. töö ja kino vahele jäi paras aeg, et jõuaksime pitsat sööma, nagu poja soovis.
istusime Vapianos, jagasime pitsat, poeg sõi veel šokolaaditorti (death by chocolate, ta leidis, et see oleks ju kena surm küll), mina jõin kohvi. aknast vaade pärastlõunahallile linnasebimisele, niisamajuttu.
popcorn, pepsi, potter. uus lauamäng.
sellised tunnid neelavad ängi ja teevad elu ilusaks.

mis või kes siis ikkagi pilti teeb?

Posted on by PilleRiin

eile jäi silma postitus, kus on juttu sellest, et inimene, kelle pildid kirjutaja meelest on mannetud, on oma kaamerast ‘välja kasvanud’. ma ei tunne ega tea ei kirjutajat ega seda, kellest on kirjutatud. tema pilte pole ka just jälginud ega tema pildistamise arengut. nii et sellest ma siin ei räägi.

küll aga jäin mõtlema selle peale, millest sealgi juttu: kas pilti teeb kaamera või inimene? ning ausalt, minu arvamus on ka, et inimene. kaamera annab tehnilised võimalused. ehk siis, kehvema kaameraga ei pruugi iga su idee välja tulla (või kas alati on just probleem kaameras, minu viis aastat vana kaamera käraks veel küll, kui ma lihtsalt mõne oma ürgvana objektiivi hoopis välja vahetaksin) – aga kui sa asju ei näe, siis ei aita ka superhüperkaamera mitte. selles mõttes on see kaamerast välja kasvamise jutt minu jaoks üsna veider teema. kui ma mõtlen tänapäeva peegeldigide peale, siis ilmselt jah, uuemad teevad hämaras paremaid pilte kui minu omad. see vist on ainus suurem vahe pildikvaliteedis, ma arvan (ma ei ole uurinud muidugi). jah, muidugi on vahe ka selles, et kas on täiskaader. samas mingi jutt enamatest megapikslitest mind ei veena. ma olen täiesti korraliku suure (90x60cm) pildi saanud ka 6mp kaameraga tehtud jpg-failist. ning jah, kaamera ei tee minu eest pilti. selle, mida ja kuidas pildistada, peab välja mõtlema ikka see, kes on kaamera taga.
ning kuigi ma aastaid olin moblakaamerate vastu, on needki nüüd niivõrd palju arenenud, et olen jõudnud seisu: parim kaamera on see, mis on sul käepärast. ehk sellepärast ei jää ükski pilt tegemata küll. iseasi jah, et ma ei saa sel juhul mängida teravussügavusega ega kasutada erinevate objektiivde võimalusi – aga sellega pean ma ka hetkes lihtsalt arvestama.

nii et igapäevakaamerana on mul enamasti kotis üks üsna vana tüüpi digiseep ja muidugi telefon hädaolukordadeks, suurt kaamerat igapävaselt kaasas tassimast loobusin üsna ammu juba. ja peeglil on nagunii juba ammu ees 50mm fixobje, mida ma lihtsalt ei ole viitsinud vahetada. ahjaa, ühel lühidal pildistamistripil sõbrannaga vist kerisin ikka korraks mingi zoomi ka ette. aga tõesti, oma lõbuks on võimalik pilti teha ikka päris lihtsate vahenditega.

ma pilti selle loo juurde igaks juhuks ei pane 😛

küsimused liiklusest

Posted on by PilleRiin

mida mõtleb ema, kes üritab lapsega tipptunnil kesklinnas punase tulega üle tee minna? koolieelik, kes adub maailma küll ja küll. või jah, ma muidugi puutusin nendega veidi varem ka kokku, ega nad vist on üsna raamideta inimesed nagunii, selle halvemas mõttes. ei osanud see laps oma vanuse kohta käituda ei siseruumides ega tänaval ning ema ei teinud katsetki kuidagi ohjata. nojah, minu karmi ema loomus lööb jälle välja, pole minu asi võõraid vanemaid-lapsi arvustada. kuigi jälle see, kuidas poiss siis, kui juba roheline oli ja nad üle tee said minna, poole tee peale jooksis ja siis ühele vastassuunast tulijale mingi jõleda karjatusega etta hüppas (võõras inimene, nagu oli näha), oli küll juba natuke rohkem kui peresisene asi.

või et mida mõtlevad need kehvasti liikuvad inimesed, kes üritavad üle tee minemisega kusagilt lõigata. oma aknast näen seda pidevalt, kuidas mõni kepi najal vaevu liikuja tahab ikka otse peatusesse tulla selmet minna mõnikümmend meetrit edasi ja tulla kenasti foori alt üle tee. jaa, ma saan aru, et neil on liikumine raske – aga seda enam! või ongi see alateadlik soov oma liikumine igavaseks lõpetada?
või samasse kategooriasse läheb see, kuidas eile üks tüüp lükkas teist, ratastoolis tüüpi suvalises kohas üle tee. nad eriti ei vaadanud ka, kas autosid tuleb ja muidugi autod pidurdasid. see oli keset mingit teelõiku, ei mingeid ristmikke ega midagi, ka üks nö lõikamise jupp.

ning eriti autoroolis olles häirivad mind need, kes ei oska või taha suunatuld näidata. on siis tegu reastumise või mingi manöövriga. eriti totter on kusagilt kõrvalteelt väljasõitu oodata ja siis selgub, et auto, mille taga passid, keerab sinna, kus sa ootad. aga ei näitagi suunatuld. päris nõme. reastumised ilma tuleta on ka tobedad.

lisaks mõtlesin just ühel õhtul Maakri tänaval, et ikka nii kord kuus kindlasti näen mõnda autot, kes vastassunnas sõidab. kes püüab lõigata midagi, kes ei tunne märke, kes mispärast. ning et autode jaoks on see asi isegi leebem – aga jalakäijana ma ei vaata siin kunagi teisele poole, kui hakkan üle tee minema.

tegelikult on selliseid asju veel, hetkel lihtsalt ei meenu..

***

Posted on by PilleRiin

rss-i lugedes on seal korraga üks väga isiklik postitus. mitte mulle, ei. ühe inimese jutt teisele inimesele. pikk ja põhjalik ja sügav. ma tean neid mõlemaid. seda, kes kirjutab ja seda, kellele kirjutab. ma ei ole ammu mõelnud, mis nende vahel on või ei ole; tahtmatult saan infot, millega mul ei ole midagi teha.
lihtsalt loen ja näen kõrvalt midagi, mida ma ehk ei peaks nägema? aga miks see siis on seal niimoodi avalikult? või teisalt, ma olen muidugi nii kauge inimene kirjutaja jaoks, et see loetu ei puuduta mind ju kuidagi nagunii. isiklikult mitte. kui, siis üldistavas võtmes.

mujal seda sissekannet nagunii enam ei ole olemas. maha võetud.
aga minu lugejas on see sees ja ma näen taas ühte hävinemist ja mul on kahju, nagu alati. sest ma saan taaskordse näite, et fassaadide taga on kordades rohkem, kui me aimame ning need fassaadid võivad mureneda liigagi kergelt.

filmipäev

Posted on by PilleRiin

eksole, ma igatsen väikest videokaamerat ka vahel, millega saab filmi teha. aga tegelikult, onju, tehakse filmile fotosid näiteks. kuigi tänapäeval on see pigem mingi freaky värk. sest igaühel on ju ometi mingisugune digikaamera või pildistav telefon olemas ja kes kurat siis veel filmile pilte teeb? aga Eestis siiski natuke tehakse, on veel müügil filme ja ilmutatakse ka päris mitmel pool.
nii et täna oli mul käes mingi tundmatu kaamera kurat teab mis ajast pärit filmiga ja klõpsisin. natuke kahju ka, et vana film oli ja alasäri miskipärast (ei oleks tohtinud kuidagi olla näitajate järgi) – aga mõni pilt tundub sellegi kiuste vahva.

polegi midagi lisada

Posted on by PilleRiin

tööl olles on lehed ees ja lugemist jagub. näiteks sain ma teada, et igale perele saadetakse postkasti eurokalkulaator. no milleks, ah, milleks??
aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

hoopis see artikkel meestest ja naistest jäi praegu silma. ja tahan seda lihtsalt jagada, sest selles on nii palju asju, millega ma olen nõus, millele ma olen mõelnud või ka neid, mida ma pole ise siiani nii palju mõelnud või sõnastada osanud. nii et ma ei kommenteerigi siin suurt midagi, artikkel räägib enda eest.

‘Kas mitu poolusalduslikku vahekorda liituvad üheks usalduslikuks? Kas pole pigem nii, et mitu poolkavaldavat vahekorda liituvad üldiseks kavaldamiseks?’


Volker Meitz- Dimanche

ajavahetusepäevad

Posted on by PilleRiin

eksole, seekordne kellakeeramine peaks tegema seda, et hommikul on lihtsam tõusta? no ei ole, ikka on kõik maru segamini. ja poeg oli ka hommikul unine ja teatas, et ta ei taha nii vara tõusta. ometi oli see nö vana kella järgi tema jaoks täiesti normaalne ärkamisaeg.

nädalavahetus: savimätsimine (tinglikult võib seda ju ee.. voolimiseks nimetada?, teater (NO99 ‘Kes kardab Virginia Woolfi’, mul oli raamatust meeles mingi muu emotsioon, see konkreetne etendus jäi minu jaoks liiga virrvarriks), külaskäik (tibiõhtu, läks lennates), köögi ja vannitoa nurkade küürimine (need kohad, kuhu tavaliselt ei jõua, sest keegi nagunii ei näe), logistika, söögitegu.. ja läinud ta oligi. nimekirja lugedes nagu polekski midagi teinud, ometi kulus aeg tilgatumaks ja väsinud olin ka. noh, nagu ikka, eksole (sest millal ma pole väsinud?).