see va koolide edetabel

see on ikka üks imelik asi. vaatan ja mõtlen, et olgu, mingi üldise trendi ehk annab, aga kui eelmisel aastal 147. kohal olnud kool on nüüd 37ndal või 95ndal kohal olnud on nüüd 231ne, siis – mida see ikka näitab õieti? mu lapse kool ja minu endine kool on sel aastal kohad enamvähem vahetanud, lapse kooli kasuks. kas see näitab nüüd kooli taset tõeliselt või? või siiski pigem, milline lend juhtub olema?
GAGis (nii eelmisel kui sel aastal stabiilselt ca esimese kümne hulgas) vaatasin seinal just paar päeva tagasi, viimastel aastatel on hull hulk kuldmedaliga lõpetanud, nö minu ajal ei olnud seal aga mitte igal aastal õpilast, kes seda teinud oleks. kas on siis nüüd õppetase nii palju tõusnud või? õpilaste motivatsioon teine? või ikkagi võimalus valida omale nö sobivaid õpilasi (midaiganes see siis mingi kooli jaoks ei tähenda; ning muidugi ongi neid lapsi, kellele juba algklassidest meeldibki pingeliselt õppida)?
olgu, edetabelist saabki teada need koolid, kes valivadki omale õpilased, et seal eesotsas püsida.
aga kui laps nagunii sellises koolis ei käi, vaid selles tavalises, kus õpetajad peavad hakkama saama igasuguste õpilastega igasugustest kodudest (sh sellised, kellel puudub kooli vastu igasugune huvi ja kodust toetust ka ei ole; hea, kui kodugi on) – siis mida see edetabel annab? ainult pinget nendes kodudes, kus leitakse, et laps peaks ikka ka ühes nendest ‘parematest’ koolidest õppima. või tõdemuse, et kuigi ma vanemana toetan oma last ja tema haridusteed, on mul kahju nende õpetajast, kes peab suure osa tunnist kulutama mõne lapse peale, kelle tase on väga erinev või kellel on käitumisprobleeme – samas omale aru andes, et kusagil peavad ju ka need lapsed ometi õppima. ja selge see, et kõik ei mahugi nö koolide marjamaale ja veel edasine koolide kihistumine oleks veel hullem. niigi on õõvastav kuulda erakoolis õppiva lapse tõdemust peale sellise keskmise riigikooli külastust, et see on nii jube ja tema sellises kohas küll õppida ei tahaks.

ah et miks ma üldse sellisest asjast end häirida lasen, kui see tabel mu jaoks ei näita midagi – või vähemalt mitte midagi uut ja huvitavat ning mingi tavalise kooli koht seal tabelis ei näita mu meelest midagi? no sest seda tabelit kahjuks kohati tähtsustakse ikka väga ja mulle jäi silma ning tekitas mõtteid.
eks seegi ole lihtsalt mingi statistika.

hoolimata oma lapse kooli kõikuvast veidi alla keskmise tasemest ja mõnest keerulisemast lapsest klassis olen ma ikkagi rahul, sest kool on kodu lähedal ja seesinane klass on mõnusalt väike.

enne veel, kui suvehooaeg lõpeb..

.. tuleb kogu võimalik enamvähem vaba aeg tihedalt sisustada. ehk siis ma olen väga palju ‘lennus’ olnud ja kirjutamisaega on vähe. piltide töötlemise aega ka (kuigi ma ei tassigi suurt kaamerat väga palju kaasas).
nii et Hiiumaa-käigust ma ei kirjuta (see oli jälle lühem külastus, kui ma sooviksin; aga ega sealt pole väga pilte ka tulemas), Tabasalu Jazzist ka mitte (sest sealt tuleb pilte). teatrist võiks ju kirjutada, sealt pilte ei ole, kuid seda jälle nö augutäiteks ei kirjuta ju. ehk siis see kõik nõuab natuke aega ja sobivat tuju. hetkel olen ma aga lihtsalt väsinud.

poeg, muide, hakkab siis nüüd saksofoni õppima.

oh seda statistikat

vahtisin mingi päev seda uut aidsi-vastast reklaami, stiilis, et ainult 18% eesti naistest kannab kondoomi ise kaasas – ja vihastusin natuke.
esiteks, kondoomi kannab kaasas ainult see, kes on valmis juhuseksiks. kuna neist ka mingi osa ilmselt ei kanna kaasas (kas teadmatusest või mõnel muul põhjusel), siis ilmselt on neid, kes on juhuseksiks valmis, veelgi rohkem. ma nüüd ei tea, ma eeldan, et on ikka võetud sobiv vanuseklass, selle puhul peaks äkki arvestama, et mingi arvestatav hulk on püsisuhtes ja ilmselt neil ei ole praktilistel kaalutustel seega kondoomi vaja kaasas kanda. ehk siis ma leian, et 18% on päris hea tulemus (arvestades veel, et üks asi on suguhaigused, aga teine asi nt soovimatu rasestumine, millest hoidumine on nagunii rohkem naiste pärusmaa olnud meil) – isegi meil, kus püsisuhet väga ei väärtustata.
teiseks, tehtagu nüüd kõrvale statistika, kui paljudel meestel on kondoom kaasas ja kui paljud üldse on nõus seda kasutama. sest minu isiklik kogemus ütleb, et eeldada eesti mehelt ka esimesel korral kondoomi kasutamist on reeglina neile löök allapoole vööd. õnneks kõik ei ole sellised (ja ma loodan, et äkki nooremad on juba teistsuguse suhtumisega), aga väga paljud siiski on. ja ilmselt neid naisi ei ole ka liiga palju, kes juhul, kui mees siiski keeldub kummi kasutamast, keelduvad mehega seksimast.
tähendab, sellise statistika juurde tahaks rohkem tagamaid näha.

eilne töö sai edukalt kolme peale tehtud ja tapeet seina. tulemusega olen rahul 🙂 natuke on vaja nikerdada siit-sealt veel küll; no ja see vaip muidugi; ja kapp – aga jõudumööda.

teisipäev

täna tegin natuke fototööd. vähekene – esimene peale oppi ju.
kummaline kokkusattumus, üks mitte eriti tuttav inimene uuris mult ka fototööde hinda. ütles, et talle on mu pildid muljet jätnud ja julgeb soovitada. kiitus on alati mõnus 🙂

mustikad-mustikad. linnas. nämm.
üldse on hea aeg. salatiaeg. jõuaks ainult nii palju süüa (sest need ei säili kaua ja ühele neid teha ma ometi ei oska ju).

ajatu

tavaliselt ei näe ma Põhja-Eestis kombaine põldudel enne oma sünnipäeva. tavaliselt ka vahetult peale ei näe.
sel aastal nägin.

ent ometi on õhus veel seda lõputut juulit.

nupukesi meediast

vahelduseks lähme oma pisikese elu juurest mujale ka.
näiteks eile ilmus selline “tore” uudis, et on avatud veebileht, kus teavitatakse piletikontrollide asukohti.
ma olen ennegi rääkinud, mu meelest on piletita sõit iseenda tagant varastamine. aga nagu näha, on see paljude jaoks ikka põhimõtte küsimus. sellise lehe loomine võtab mõnevõrra aega (seal on mingi programmeerimine ka taga olnud) ja domeen ka mõnevõrra raha (okei, kui on oma server köögilaua all, siis domeen ise pole kallis; aga virtuaalserveritel on siiski kuumaksud). äkki kasutaks seda aega ja raha nt selleks, et teha tööd ja osta omale pilet? sest siis, kui regulaarselt piletiga sõita, muutub võib-olla meie ühistransa olukord ka paremaks. kui pilet osta taskusse vaid trahvihirmust, ei muutu midagi. aga nagu näha, siis osadele kodanikele mõjubki ainult hirm ning igasugune loogiline käitumine unustatakse ära. ehk siis näiteks see, miks tegelikult on pilet vajalik. ja see vastus ei ole, et kontrollidele näitamiseks.

täna jäi silma hoopis nupuke selle kohta, et eestlased on usinad telefonioperaatoreid vahetama. tegelikult ka eilne nupuke, aga ma nägin täna.
ja ei imesta üldse, sest viimasel ajal on omalgi vahel tunne, et kasulikum on olla operaatoreid pidevalt vahetav klient kui truult ühe teenusepakkuja küljes rippuda.
viimati oli see tunne, kui mu mobiiliteenusepakkuja reklaamis, et perepaketiga saab kaasa üsna viisaka uue telefoni tasuta. hakkasin uurima teemat ja muidugi olid juures konksud (no ma tean muidugi ammu, et tasuta lõunaid ei ole olemas): too üks number meile sinna paketti üle ja siis saad aparaadi. mõhh. mul on kaks numbrit teie võrgus, üks 10+ aastat ja teine 2 aastat (okei, kaks numbrit ei ole muidugi palju, aga siiski!) ja mulle eelistatakse suvalist ülejooksikut? suhtlesin klienditeendindusega ka sel teemal ja mulle soovitati teha paketivahetus, millega saanuks ka kaasa mingi uue telefoni tasuta – ainult et muidugi kehvema mudeli, kui see, mis perepaketis oli.
muidugi lõin käega ega vahetanud midagi, telefon töötab veel küll ka täiesti. lihtsalt tundus mõnus ja sobiv pakkumine, millest ilma jäin, kuna ma olen lojaalne.
ja no liiga liiga laisk olen ka, et joosta siia-sinna. ning leian endiselt, et mitteüks telekommunikatsioonifirma eestis ei oska oma püsiklienti hinnata, vaid koorib teda, kuidas jaksab.
ehk ei midagi uut.

vaba päev ei ole puhkamiseks

igasuguste vanakraamiäride juures meeldib mulle just see, et iial ei tea, mida leida võib.
samas on see ka ilmselt põhjus, miks paljudele need ei meeldi. sest otsitakse midagi konkreetset. ma kunagi otsisin ka, aga siis sain aru, et niimoodi see asi ei tööta. tuleb olla lihtsalt avatud võimalusele, et leiad midagi. või kui ei leiagi, pole ju ka hullu. alati ei peagi ju – jäin just mõtlema, et väga kohutav, kui absoluutselt iga kord sellisest kohast midagi koju tooks.

ma võtsin seekord selle kirsihoidise retsepti, kus oli ausalt kirjas, et autor üle kolme naela kirsse korraga puhastada ei viitsi (mul on umbes topelt) ning et puhastamise ajaks peaks midagi punast selga panema 🙂
kooki tahaks ka teha, aga ma ei oska nii väikest teha, et ma üksi ära süüa suudaksin.
ja nagunii sisustub aeg kuidagi sujuvalt ära.

kuu aega suve

sisuliselt on kuu aega suve veel jäänud, kuigi kalendri järgi rohkemgi. mõned tuttavad juba küll ohkavad, et sügis käes – aga ma ei tea, mu meelest on ikka veel täitsa suvi. sest pole parata, suve teise poolde kuulub küpsemine. ja sinna pole ka midagi parata, et selline hea suvi on olnud, et paljud asjad on varem küpsed, kui tavapäraselt.
vihm käib suve juurde.

nagu laupäeval.
mul oli auto kasutada ja soov lapsega kusagile sõitma minna.
aga Põhja-Eesti oli vihmane ja ühepäevast lõunasõitu ei hakanud ka ette võtma. selle asemel läksime itta ja maandusime Rakvere veekeskuses, kus veetsime mõnusad kaks ja pool tundi.
tore on see, et laps on mõnusalt iseseisev ja toimetab omaette ringi, mitte et ma pean tal julgestuseks kaasas olema. eks aastaid harrastaja tasemel ujumistrenni on kaasa aidanud, just veekeskuse koha pealt. nii sain ma peamiselt üsna tegevusetult vees lebotada (vesi on närvidele ja lihastele hea ju) ning saunades istutud. peab küll ütlema, et mu lemmik soola-aurusaun oli sellisel moel kadunud, nagu see enne oli. on jah soolasaun auruga, aga see on tavalisem variant, et hõõrud end soolaga ja oled aurusaunas (mis on siiski parem kui ilma auruta soolasaunad). varem oli see, kus lasti soolast auru ja see oli mu absoluutne lemmik. nojah, nagu ikka – ma tarbin tihtipeale asju, mida massid ilmselt ei tarbi (ah et kust ma seda võtan? sest kui ma leian mõne mõnusa toote, siis raudselt poole aasta pärast seda enam pole müügil, ilmselgelt keegi peale minu ei tarbi, eksole).
igatahes vihmase ilmaga oli see väga asjalik päevasisustus.
pärast tegin veel ringi ja käisin Vaala keskuses, sest seal on Apelsini-nimeline kodutarvete pood, mis mulle ülimalt meeldib. ma isegi ei tea miks, ma arvan, et sealsed kauba on mujal ka olemas. või siis mitte, ma ei tea. nagu ikka, ei ostnud ma sealt midagi – mul pole neid asju juurde vaja; küll aga meelsasti vahetaks mõned välja.

eile käisime kaesime suviselt keeva Tuhala nõiakaevu üle.
selge see, et ma olen seal enamasti suurema veega käinud, aga selline suvine kaevuke oli ka tore. rahvast, nagu ikka, saalis seal ringi küll. samas vaid veidi eemal olevate ämma- ja äiaaugu ning virulase koopa juures oli üsna tühi. nojah, mis seal ikka vaadata, vesi ju 😛
pärast sai lohet ka natuke tuulutatud. leidsin siiski, et seal tuleb teha mõnigi äkilisem liigutus ja selja pärast lennutasin seega vähem, kui isu oleks olnud. aga mõnus oli ikkagi.

mailile ja mujale tuleb erinevate firmade pakkumisi mulle sünnipäevanädalaks. tore, et neid ettevõtteid lisandub, kes oskavad ka klientidelt kogutud andmetega midagi teha ja näiteks pakuvad sünnipäeva paiku soodustusi. isegi mõistes, et selle taga on automaatika ja need soodustused on tihti üsna sümboolsed, jätab see siiski meeldiva mulje.

viimane aeg kirsse hankida ja sisse teha.

teisipäevased mõttekesed

selle Norra-jamaga meenus mulle kevadine loeng, kus just sellistel teemadel räägiti. ehk siis kuidas käituda relvastatud kallaletungi olukorras. ning peamiselt rõhutatigi seal, et kõige targem ongi põgeneda. aga kuhu sa sellisel väikesel saarel põgened? pealegi oli seekord päris hästi ettevalmistatud tüüp ka, mitte selline huupi-lahmija.
ühtlasi kuuleb peatselt, kui palju mu laps teemaga kursis on, peab hakkama talle ka seletama vist, kahjuks.

***
ma avan juba mitmendat päeva blogiadminni, et midagi kirjutada – ja siis panen jälle kinni. sest no ei tule midagi. mõtted, mis enne peast läbi käinud on, poevad peitu ära, niipea, kui seda ekraani siin näen.
mitte et ma üldse väga palju mõtleksin praegu, eksole. suvi ikkagi ja peab puhkama.
mida ma ka üritan.

***
see selg ei taha ikka veel heaks tagasi minna. korjasin mõnede füsioterapeutide-massööride numbrid ja võtan nüüd hoogu, et neile helistada. jah, tegelikult mulle juba anti mõista küll, et ma olen ise üle pingutanud ja üldse peaksin ikka veel võtma väga lõdvalt.
aga ei saa päris nii. tööl peab juba nagu käima ja muud elu ka vaikset nokkima.
kuigi, muidugi, ma püüan lamada nii palju, kui võimalik.
et siis püsti tõustes jälle kangeselgne olla.

***
selle palavaga ei ole õiget söögiisu. hommikuti ikka vägistan omale midagi sisse.
seda enam on isu a) konditsioneeritu tööl, kus kohvik on kinni b) õhtuti, kui aknast natukenegi õhku tuleb.
väga ebamõistlik.

meie teeme plaane, aga..

kui ma eile õhtul sain teada, et me ‘oma’ mustikametsa sel aastal teatavatel (meist mittesõltuvatel) põhjustel pikalt viibida ei saa, siis oli see mulle täiesti üllatav hoop. selles mõttes, et ma pidin selle uudise edastama ka oma lapsele, kelle jaoks suvi ilma mustikametsata ei olegi nagu suvi. seal männimetsa all on ta teinud väga palju samme oma iseseisvuse teel, näiteks siis, kui ta linnas veel mu sabas rippus, lasi ta seal hoovi peal ise ringi, ma ei pidanud kogu aeg silma allgi olema. või siis, ma mäletan, mõni aasta tagasi, kui õhtul sinna jõudsime, siis ta lihtsalt jooksis paar ringi ümber hoovi suurest rõõmust. ning nüüdki uuris juba kevadel, et lähme ju suvel ometi. sest me oleme käinud seal absoluutselt igal suvel kogu tema eluea jooksul, kasvõi öö-paar kohal olnud.
ning ma olin tõsiselt kurb, et ma pean nüüd lapsele teatama, et kahjuks sel suvel mitte. et me võime ehk käia sealt mingil päeval läbi, aga me ei saa seal mõnda aega kohal olla, nagu tavaliselt.
ta ütles mulle, et saab aru, aga pettumus kõlas läbi.

peab ütlema, et ka mulle on olnud need suved seal olulised. õhtused istumised peretütrest sõbrannaga, või see eemalolu kõigest kodusest. kusjuures, kummalisel kombel, on mulle rohkem meeldinud see, kui ma olen saanud seal rohkem toimetada, köögis. jah, eksole, mis puhkus see on, mis koosneb suuresti söögitegemisest ja nõudepesust? aga näe, kuidagi on.
viimasel ajal aga on seda (jälle, minust mittesõltuvatel põhjustel) vähem olnud ja see on ka imelik, et moraalses mõttes on mul siis seal ka raskem pikemalt olla. et kui ma olin vajalik ja tegin vajalikke asju, siis oli mu sealolek nagu põhjendatud. niisama suvitamine on ka tore – aga samas natuke ebamugavam. ma nagu tunnen ise, et ma jään võlgu neile.

muidugi, nendest asjadest laps ei tea. ja ei peagi teadma.
tema jaoks on see üks suvemaa, kuhu ta tahab minna ja kus peab alati suvi olema (‘ema, ma loodan, et sel aastal ei tule eriti vihma, kui me seal oleme’).
eks siis järgmisel aastal jälle 🙂