Rubriik: asjad minu ümber

natuke ikka filmist ka

Posted on by PilleRiin

et siis Almodóvari uus film, ‘Nahk, milles elan’ (La piel que habito). ilmselgelt ei saa siit mingit objektiivset arvamust, sest mina olen juhtumisi üks neid, kellele Almodóvar (ja üldse Euroopa film) meeldib. aga teisalt ega ma siin filmi väga lahkama hakkagi, pigem panen kirja mõned mõtted, mis selle filmi ümber tekkisid.

Almodóvaril on mingi valik lemmiknäitlejaid, keda ta kasutab ikka ja jälle. nende üldine tuntus ka populaarsus ei ole seejuures kindlasti mingid teemad. näiteks Marisa Paredes on nägu, keda ma tean täpselt ainult Almodóvari filmidest, ta on ikka mitmes kaasa teinud (ei, ma ei tea mingit numbrit), enamasti ongi selline teise või kolmanda järgu, kuid siiski oluline tegelane.
või siis teisalt Banderas, kes pole nüüd tema filmides küll ammu olnud, aga noore, ilmselt üsna tundmatu näitlejana olen teda küll kohanud. kusjuures igasugused, eee… Zorrod?, on minu meelest küll alla selle näitleja taseme. ega ma tegelikult ei ole Banderasest suurt midagi arvanud (aga ma pole ka mingi hull filmiinimene), aga peale seda filmi sain ma aru, et ta on ikka täiesti tegija näitleja.
Elena Anaya kuulub ilmselgelt sellesse noore naise tüüpi, keda Almodóvar oma filmides armastab ja keda ta ei kasuta mitte esimest korda. sellest hoolimata on hämmastav, kuivõrd suur sarnasus on Elenal kohati Penelope Cruziga, näitlejannaga, keda Almodóvar on samuti mitmeid kordi kasutanud. põhimõtteliselt võiks neid teatud tingimustel vabalt õdedeks pidada. siin filmis oli ikka päris mitu korda tunne, et oot, kumb siis nüüd on õieti.

ja noh, geograafia. peale seda filmi tahan ma muidugi jälle Hispaaniasse minna. mitte et ma seal pidevalt käiksin, oi ei, kahjuks mitte.

filmist ka lühidalt: Almodóvar nimetab seda ise trilleriks, aga kui otsida sellist ameerika tüüpi tapmise-tagaajamise-pidevpõnevus-trillerit, siis seda siit ei leia. film kulgeb küll nii, et üllatavalt kiiresti saab läbi, kuid hullu tempot tegevustes ei ole. püstolit ja tapmist natuke on, aga jälle mingis omamoodi võtmes. aga kui pärale jõuab, mis seal tegelikult toimub, siis need filmi alguse natuke õõvastavad hetked tunduvad päris tühised.

lambapäev

Posted on by PilleRiin

lambapäeval on vannituba lambaliha täis ja sebimist omajagu. väike süst praegusesse energiakriisi aega. põdravorstid on esikus veel lisaks (jajah, vorst on parim kala, võib tänasel, klassikalisel kalapäeval, kõigile öelda, kuigi mulle kala maitseb). ja muidugi lambahautis ahjus.
pojal oli klassivend külas, tegin ühe alusetäie muffineid, nüüd on neist ainult kaks järgi. aga nii see oligi plaanitud.
lasen taruvaiku kurku ja eksisteerin. enamik radikaid on nüüdseks soojad ka.
elame edasi 🙂

pealkirjatu, sest mõte on kinni

Posted on by PilleRiin

kell oli õhtul natuke kümme läbi, kui mulle korraga meenus, et kapis ei ole piima-koort. Selver on küll kaua lahti ja olen ma seal igasugusel kellaajal käinud, aga praegune seis on küll selline, et mittemiski ei sundinud mind riide panema ja poodi jalutama. eriti kuna eile juhtus selline (selga)väsitav päev olema nagunii. muidu tundub nii takkajärgi ju, et oleks ometi võinud minna küll, olekski olnud väike kasulik jalutuskäik. reaalsus on see, et ilmselt ei oleks see mulle head teinud.

küte on nädalajagu sees olnud, aga korralikult soe on ainult köögiradikas. muud on nii ja naa, mis leige, mis päris külm. üks püstik ongi külm, sealt ei ole tulemas ilmselt enne katlavahetust. aga mujalt, nojah, peab vist ikka nii palju välja laskma vett, et soe vesi sisse tuleks korralikult.

õues on viimasel ajal pidevalt mingi vihm – või tundub see mulle ainult?

tähendab, endiselt viitab kõik sellele, et ma pean midagi ette võtma, enne kui ma lõplikult .. ma ei teagi mida..

dünaamika lapse näitel

Posted on by PilleRiin

oh seda last. aasta tagasi kiitis ta pea igat mu tehtud sööki ja lisaks teadsin, mida talle poest osta, et oleks võiku peale panna ja näksida. no enam ei tea midagi. näiteks sööb ta vähem (ehk jääb kasv mõneks ajaks kinni?) ja väidab, et Mõmmi ehk minu ema teeb paremini süüa. jah, mulle on oma ema söögid ka alati maitsenud, aga ma ise katsetan rohkem lihtsalt. ilmselgelt pean lihtsate põhiroogade juurde tagasi pöörduma.
poest ei oska ma talle ka tuua. asjad, mida ta varem meelsasti sõi, no näiteks makra, nüüd teatab, et talle ei maitse see enam. vähemalt sööb nüüd jälle suitsuvorsti, mida enne väga palju ei söönud. no ja see praemuna-peekon on ka mingi teema, praktiliselt kevadeni oli vähimgi valge (peki)riba liha küljes õudustäratav ja praemuna oli asi, mida ema (minu) pealekäimisel hädapärast üks ära söödi. aga siis korraga läks ta silm selle peale särama ja, enese kiituseks, võin öelda, et sedapuhku küsis minu ema minult, mismoodi ma seda teen, sest poiss oli talle öelnud, et talle meeldib emme tehtud rohkem 😛
või jälle mahlad. aastaid jõi ta punasest mahlast morssi. mustsõstart ja vaarikat kulus meil kõige rohkem, punast sõstart ta niiväga ei fännanud, aga sai hakkama. õuna-pirnimahlad olid sellised pika hamba omad. nüüd aga tegin talle trenni juua (kõne tund aega tagasi bussist: ‘ema, ma unustasin tossud maha!’ ‘ ole siis seekord sokkis, teinekod jääb meelde’ ‘kas õuetossudega ei tohi olla?’ no olgu, tee korralikult alt puhtaks, äkki siis kuidagi tohib..’) ja küsisin, kas õun või pampel (ka punane mahl) ja vastuseks sain, et ‘õun muidugi, õunamahl on parim!’.
suppe on ta ka alati isukalt söönud, aga nüüd ei taha. ütleb, et koolis on kaks korda nädalas – ja ma ei ole kindel, kas need koolisupid on ikka parimad. no sellest hoolimata on mul lähiajal jälle supp plaanis. tegelikult on see ju tal mugav soojendada neil päevil, kui ma õhtuti tööl olen. ning lisaks on supid lihtsalt head.
eile hambaarstil oli poisi peamine mure, et kuskilt hambast on tükke ära tulnud. arst vaatas suhu ja teatas, et rohkem oleks võinud tulla. et on mingi umbes neli hammast, millel on kõigil uued hambad all, aga vanad veel ka peal. ning eemaldas kõik need vanad. ühtlasi täheldas, et sellises vanuses tavaliselt nii tagumised hambad ei vahetu. seepeale meenutasime, et tal hakkasidki üsna vara vahetuma üldse.
ja siis käis ta esimest korda juuksuris, tavaliselt olen mina püganud. nojah, ma ei tea, kas sai nüüd nii palju parem, ise ta on rahul.

avastasin, et mu šokolaadivarud on väga väikeseks jäänud – ja talv alles ees.
veinivarud see-eest ei kipu kahanema.

kuidas ma õunamarmelaadi tegin

Posted on by PilleRiin

olen siin nüüd jälle mõned päevad viirusega võidelnud. mingi imelik teema – mõni päev on päris kehv, siis läheb juba paremaks ja siis uuesti kehvaks. ja ma hoian end ka ometi vahepeal. mõistmatu.

aga et ei unuks, kuidas ma seekord õunamarmelaadi tegin, panen kirja. sügisdessert on hea, aga seistes läheb jahuseks ja sel aastal plekiliseks ka üsna kiirelt. nii et nädalajagu toas olnud õunad tuli ära teha. kuna sellist klassikalist õunamoosi (õun + suhkur) teeb ema nagunii, siis ma püüan teha mingeid teistuguseid kooslusi. samas oli mul soov teha marmelaadi ehk sellist paksemat, mitte niiväga voolvata moosi.

niisiis, oma suure haudepotitäie kooritud-puhastatud õunatükkide kohta (ca 5l) võtsin tilgakese vett (et potipõhi oleks kaetud), ca 3cm jupi ingverijuurt selle jämedamast otsast (kooritud ja tükeldatud), 3 kaneelikoort ja igaks juhuks 1tl kaneeli veel, 4-5 tera nelki. kunagi tunde hiljem läks kilo suhkrut ka mängu.
no ja sellise paksu moosi saamiseks on vaja keeta, keeta ja keeta. ma ei tea, ma loen pidevalt mingeid marmelaadiretsepte, et keeda 45minti, lisa suhkur ja siis pidevalt segades keeda uuesti paksuks. igatahes, 45st minutist on asi kaugel. võibolla kui täisvõimsusel (põhja) keeb kogu selle aja.. ma ajan keema ja siis hautasin, aegajalt segades. algul kaane all nii tunnike, siis ilma kaaneta nii paar tunnikest või natuke kauem.
siis kallasin suhkru sisse ja veidi tihemini segades hautasin veel ligi paar tunnikest (sest suhkur teeb vedelamaks ju jälle). no ja siis oli siuke enamvähem sobiv konsistents 😛 suuremad tükid (enamasti ingver) lasin saumiksriga nats pisemaks ja toppisin purki. väikesed purgid olid, vbolla keskmiselt 400g, viis purki ja nats peale sain.

kellele ingver ei maitse, võib välja jätta. lisada aga võib ka veel näiteks kardemoni või muskaatpähklit (aga mitte kõike korraga).
pilti? ei ole, see näeb välja nagu õunamoos 😛

ärimudel?

Posted on by PilleRiin

ma ei saa aru, Sadama turg on olnud lahti ee.. natuke vähem kui aasta?.. ja läheb nüüd remonti nii paariks kuuks. ehk siis kõik püüdlused omale sealkäimist sisse harjutada lähevad aia taha. see on niigi lühike aeg mingis lambikohas (ei, see pole ka lambikoht, keskmise tallinlase jaoks on see asukoht ilmselge – kuigi seekord vale – märk, et see on jälle mingi soometuristide viinapood) käima harjumiseks, kogu hea (kuid kohati muidugi kalli) kauba kiuste, nii et kaks kuud pausi on tugev tagasilöök. pealegi ma ei lähe vahepeal Lasnamäele paari ärakadunud kaupmeest taga otsima. lubati küll, et tulevad tagasi, aga no ma ei tea..
nagunii on homme sinna asja, eks siis uurin igaühe käest eraldi.

mingi imelik teema, kui tundub, et pikapeale hakkab midagi sujuma, siis on vaja kohe midagi _teha_. Rotermanni turg esimesel aastal toimis, kuigi kliente oli (veel vähe), järgmisel hingitses, sel (ehk kolmandal) suvel nägin ma Rotermannis küll rahvast, aga turust oli umbes kaks letti käsitööd heal juhul. ma saan aru küll, see ala oli nii kaua linnale suletud ning seejärel tehti sinna mingid kallid butiigid, mis ka ei tõmmanud tavalist inimest sealt läbi jalutama – kuigi sealne linnaruum on nüüd ju vägam õnus. ja ausalt, tegelikult on Rotermanni jalakäija jaoks parema koha peal kui Sadama turg. viimane on üsna mugav minu-suunast autoga tulijale (jala ei ole küll ka palju trammile jalutada, aga täis kotiga siiski omajagu), kuid teisel pool linna elades ei satu sinna, kui väga spetsiaalselt ei lähe.
ja see, lisaks asukohale sadamas, millega seonduvale arvamusele ma juba viitasin, on ka üks keeruline asi Sadama turu juures – see ei jää kusagile tee peale, kui sa tõesti just laevale ei lähe-tule. suured, ajalooga, toimivad turud Tallinnas on mingite väljakujunenud sõlmpunktide lähedal ning nö möödaminnes läbitavad. ehk jah, sa astud transpordivahendi pealt maha, käid mõne sammu (Keskturul natuke rohkem kui Jaama või Nõmme turul), ostad vajaliku kraami ning lihtsalt sõidad edasi. autoga pole neisse ehk tõesti nii mugav minna, aga mul on mulje, et turukontingent ongi rohkem ühistranspordiinimene (kes ei hädalda, kui kole on tramm ja turg). aga Sadama turule nii ei saa. ma pean planeerima ja aega võtma. Jaama turult käin töölt tulles nii läbi, et kaotan ehk 10-15 minti; Sadama turule minekuks pean rohkem aega varuma ja selle spetsiaalse põike sisse tegema. aga see juba peaaegu on toimima hakanud. see ka, et võimalusel on meeles ka autoga sinna minna. nojah.
muidugi käib kõik paremaksmuutmise nimel ja jääb üle loota, et a) see ka toimib nii, mitte et veel aasta pärast pakitakse päris kokku b) et ma ikka jaksan veel harjutada end sinna käima.

sügise lähedus

Posted on by PilleRiin

eelmise nädala algul oli mul tervis käest ära. nädalavahetuseks sain nagu enamvähem normi – et siis nüüd jälle saaks kehv olla, veel kehvem, kui nädal tagasi oligi. ning ma ei arva, et sellel on mingi seos saabunud hallide ilmadega, pigem need päikesesegused petavad ära: päikese käes on palav, samas on mingi jahe tuul.
aga ma pean ütlema, et mu tõvehooaeg algas nädalaid hiljem, kui suurel osal mu tuttavatest; ning ei ole ka liiga hull (seni veel).

ühtlasi algas kudumishooaeg (mainisin seda juba kunagi või?). suvel ma ei suuda lõngade ja varrastega mässata, aga praegu on mõnus. kuni see ei ole kohustuslik ja ma saan teha just nii vähe, kui tahan. heegeldamine istub mulle nagunii natuke paremini. aga vahel midagi kududa on ka täiesti okei.

üldiselt on praegu siuke imelik hooaeg. ei tasu valesti mõista, mulle meeldivad kõik aastaajad, aga ma ei oska midagi selga-jalga panna. no näiteks pole mul, jalatsifriigil, praeguse aastaaja porijalanõusid. on kõrgeid kingi ja on saapaid, aga sellist poritänavakinga ei ole. müügil pole ka ühtegi, mis meeldiks. või, nagu ikka, kui leian, siis on pelutav hind.
siis ei ole mul mingit jopet kui sellist. igasuguseid jakke ja mantleid on, aga ma ei ole üldse jopeinimene. sellest hoolimata tunnen ma vahel sellisest esemest puudust.
ja peakatted, ma ei tea, see on täiesti hull teema. kevadel ostsin lausa mingeig lõngajääke, et heelgedada barett – ja napilt jäi puudu. ühes käsitööpoes proovisin heegeldatud kübarat pähe, see oli täiesti kena – aga ma ei osta seda, sest tundus nii lihtne teha. nüüd hakkasin mõtlema, et kas ma ikka tulen niimoodi ilma mustrita toime. ahjaa, lõnga on ka selle jaoks vaja ju. see võiks küll olla järgmine käsitööprojekt (nendest poolikutest projektidest ma vaikin :P).
pükstega on ka kehvasti. mul on küll mõned teksad, aga mulle tegelikult ei meeldi teksad. samas ma ei oska mitte mingeid muid pükse ka osta. viikareid ma ka ju väga ei kannaks, mu riietus ei ole reeglina kuigi formaalne. aga milliseid siis? velveteid?

blogi välimus, muide, jääb nüüd selliseks mõneks ajaks. nagunii enamik püsikülastajaid loeb läbi mõne rss-i.

kooliaasta algus

Posted on by PilleRiin

väga surnud blogi viimasel ajal siin. aga kui ei ole aega kirjutada, siis ei ole. lihtne?

pidev kontoritarvete otsimine. saan ühe asja ostetud, tuleb laps koolis teatega, et järgmist on vaja. tüütu. mõnes koolis antakse mingi nimekiri, meil mitte. klassiõpetaja ütles omad asjad ära, aineõpetajad annavad oma tundides juurde. ja raamatukiled, mul on hulk vales mõõdus kilesid üle. ometi olid mõõdud kaasas poes – eks järgmine kord võtan raamatud.

muusikakool ja noodivihik. ostsin suures formaadis, arvates, et see on mõnusam. aga siis selgus, et tund on seal klassis, kus ei ole laudu, vaid tooli küljes on need mingid lauanikerdised. mis esiteks vasakukäelisele, nagu selgus, on ebamugavad; ja teiseks ei mahu sinna suures formaadis vihik väga hästi. samas suht kallis muusikakool, ei tea, kas peaks juhatajale siiski teatama, et see on siuke imelik lahendus. teisalt ma saan aru, et nö tavakooli muusikakoolina on neil mõnevõrra piiratud võimalused kasvõi ruumide osas. aga kui ma maksan sellise enda jaoks üsna üüratu summa, siis ju võiks äkki tingimused ka olla?

trenn. poja teatas, et ujub edasi, sest saksofoni jaoks on ju vaja. ainult et täna pidin ta sisuliselt trenni peksma, telefoni teel. ning ma ei ole ise kuidagi rõõmus niimoodi, päris nukker on. sest ma saan ju aru ka, et vihm on ja et see trenn ei ole väga lähedal. iseasi, et meie lähedal ei olegi eriti midagi. ja päris ilma trennita võiks ta ju olla juhul, kui vabal ajal niisama õues kipuks olema – aga ta on selles suhtes tüüpiline linnalaps, et ei kipu. tema legotab selle asemel.
nii et jäi jälle lihtsalt see jutt, et ma püüan kusagilt leida midagi, mis talle sobiks ja oleks kodule lähemal. lihtsalt ma ise kahtlen sellise koha leidmises. et kui ma ka midagi leian, on see ikka kaugel. ainus asi: kui talle peaks juhtumisi väga meeldima, siis ilmselt ei loe kaugus. ahjaa, see tingimus on ka, et kahest korrast nädala praegu veel piisaks. aeg on siiski limiteeritud ja peab jääma niisama-aega ka.

ma olen vabadest päevadest väsinud.

andke aega!

Posted on by PilleRiin

mul on hetkel päevakorras see igavikuline küsimus: kuhu kaob raha (ja muuhulgas ka aeg) ja kust tuleb tolm (ning muuhulgas ka pesemata nõud – viimase puhul ma siiski aiman).

selgus, et hetkeseisuga laps ei jõua muusikakooli noodiõpetuse algtaseme tundi, sest ta koolitunnid lõppevad umbes siis, kui see algab. esimene kord läheb teise taseme tundi siis – aga kuna ta midagi ei tea, siis ma ei kujuta ette. ning sealt tormame pilliõpetaja juurde tutvust tegema. tore, et ma ise vaba olen vähemalt, et temaga ringi lipata. aga see graafik päris nii ei jää ka, õnneks. kuigi mul pole midagi selle vastu, et tal mõlemad tunnid ühel päeval on. ise majad vanalinna eri otstes on muidugi nats keerulisem.

kirbuturg, jaama turg, Uue Maailma päevad täna. seekord üsna saagirikas käik. kõik said midagi.
muuhulgas valis laps täiesti ise omale Disney loodushoiu raamatu ja oli ülirahul.
ahjaa, lisaks (lapsega meenus) juhtus täiesti võimatu asi: ma läksin eile lapsega poodi ja sain talle kaks paari velvetid kooli jaoks + mõne särgi ka. okei, velvetid on laiad, aga ta ise arvas, et vööga saab hakkama. loodame siis, et saab. sest on pükse, mille puhul ei aita vöö ka. lisaks muule oli hind ka normaalne. ning nagu ikka, mul ei olnud plaanis sinna poodi minna, aga kuna ma pidin natuke aega oma ööbijaga kohtumiseni parajaks tegema, siis astusime läbi, niisama.

napilt tuli pähe, et homme on traditsioonilin ePaldiski-üritus. peaaegu et plaanisin homse osaliselt täis. no õnneks pole midagi kapitaalset. lihtsalt pean nüüd mõtlema, kas teha kook täna õhtul valmis või tõusta homme tunnike varem, kui muidu peaks..

õpikud, ümbrispaberid, kilekaaned.. jaja, küll jõuan!
ja küll ma siis jõuan puhata ja mängida ka 🙂

suvelõpu tegemisi

Posted on by PilleRiin

sest pole parata, laps läheb kohe kooli ja sisuliselt ongi suvi sellega läbi ju. enamus suvest on siin kirjas küll vaid märksõnadena. visandatud suvi, ma ütleksin.

muinastulede ööl käisime jahiga Tallinna lahel. nägime Turu poole põgenevat Blue Siriust, kultuuripealinna tuld Patarei juures, mitmeid lõkkekesi merekaldal. üllatusena tuli ilutulestik Pirital, aga ma ei ole jõudnud uurida, mille puhul see oli (Birgitta festivali lõpetamine?). vaatasin, et osa jahte liikus ka lahel mootori jõul, me ikka purjetasime.
sadamasse tagasi jõudes olid peod soomest tulnud kruiisiseltskondadel täies hoos. väga kuuldavalt, ma ütleksin.

suur köögikoristamine eile. pinnad said puhtaks ja maitseaineriiul natuke sorditud, aga muud kappide-sahtlite sisud jäid ikka puutumata. no ei jaksanud kuidagi. see-eest said korralikult küüritud mõned pinnad, mille ligi ma pole see ca 10a saanud, mis see köök kasutusel on olnud. asi seegi.

ilusad maisitõlvikud Maximas kutsusid ostma ja grillima. korteriinimesele on RMK loodud võimalused väga mõnusad. seekord ei olnud küll puid kenasti ootel, aga õnneks juhtus oma söelõpp kaasas olema, millest piisas täiesti.
miskipärast on tunne, et rohkem maisigrillimist sel aastal ei tule. aga natuke on saanud ka 🙂

poeg on nüüd kodune ja igapäevakohustused algavad taas, nii temal kui minul. järgmise paari nädala jooksul peavad paika loksuma huviringide tegevused. omale pean ka midagi otsima.

muide, lapse legotamise insener-tehnilised oskused kasvavad muudkui. näiteks, kuna kurja emana ma ei luba tal relvi osta, on ta ise legost ehitanud püstoli. laseb mingeid kummiotsaga asju, ma ei mäletagi, ilmselt mingi starwarsi komplekti relvad. tore on see, et on päästik ja on ka lukk – et kui relv on lukus, siis ei tulista. no täitsa peen värk, ma ütlen, ma ei olegi ise süvenenud, kuidas see tehtud on ja nii hoobilt välja ei mõtle.

Kajsamooril käisime lõunal juba paar nädalat tagasi. oli ilus ilm, natuke tuult ja päikest. kalasupp oli korralikku rammusa koorega (ise nägin, kui seda supi sisse valati) ja kapten(?) rääkis laevast ning Tallinna merendusest huvitavalt ning pikalt.

tihe suvelõpp.