Rubriik: asjad minu ümber

ma täitsa imestan, et selline suurem ‘külm ja lumi on paha’ hala ei olegi veel lahti läinud. vähemalt mitte mulle nähtavalt. esimesed ilmingud siiski juba on.
ning jah, ma olen saanud viimastel päevadel mõnegi sõnumi stiilis, et ‘+18 vist, päike paistab, päris palav on’. aga mis siis, meil on jälle kena talv 🙂
külm iseenesest ei häiri, tugev külm tuul on ebameeldiv. avastasin küll, et kõige paksema mantli olen vist kaltsukasse ära andnud ikkagi. no pole viga, hetkel mahub kõikide muude ülerõivaste alla ka päris mitu kihti. ja need mõni aasta tagasi sümboolse raha eest soetatud ja teise sümboolse raha eest parandatud talvesaapad on ka täiesti super, isegi minu varbad püsivad seal soojad. ainult selline silmaaukudega müts on veel puudu. kui see jahe tuul on, siis nöonahk pärast täitsa valutab. vaseliini peab ostma, nagu sõbranna just soovitas.

ja ma ei usu ikka veel, et umbes homme veel ja siis läheb tempo maha.
algselt pidi reede ka tihe olema, kuid see kukkus ära. nagu ikka, on selles nii head kui halba.

jõulupreemiast (mida meil ei olegi kunagi olnud) tunnen küll teravalt puudust.
aga vähemalt tulevad valged jõulud. mul on sellega mitte küll just kihlvedu, aga üks lubadus. nimelt mina lubasin nädal tagasi ühele inimesele, et meil tulevad kindlasti valged jõulud 😛 no ja nii ongi. sellega läks nüüd küll hästi.

vannitoas on kassiliivakasti jagu rohkem ruumi, aga see on täiesti tühiruum. ma ikkagi ei kasuta seda.
õhtul vaatasin kirjutuslauatooli, et peaks selle ikka natuke eemale tõmbama lauast, et kass lauale saaks.. eih..

huuuu..llumaja!
või noh, elu.

eile õhtul oli meeldiv paartund sellisel kenal pärastlõunasel St. Lucia üritusel. natuke pean veel enesekontrolliga tegelema, kipun ikka vahel jutuga sisse sõitma teistele. aga üldiselt on asi paranenud. rohkem selliseid olukordi, palun 😛 ja kui viisakas on võõrastele oma käe pealt kooritud mandariine pakkuda? mul ei olnud enam käsi, et veel taldrik ka võtta..
lõpuks võtsin julguse kokku ja astusin ligi inimesele, keda on põhjust tänada. juurdlesin jupp aega, kas ma peaksin seda ise tegema, sest nö kaudselt on need tänud edastatud. igatahes nüüd sai piisavalt, ma arvan.

täna hommikul oli taas lobakontroll, küll hoopis teises situatsioonis. aga ka lihtsalt olukord, kus ma tean, et jutule nö sisse sõita ei saa, lausa ei tohigi. paneb küll end rohkem kontrollima, samas piisavalt rääkides. ning, jälgides räägitava ülesehitust ja arusaadavust (mida f2f situatsioonis ei pea alati nii karmilt mõtlema).
samas vahel on seda lausa rõõm teha.
päev algas varem, kui lapsel, mina läksin kodust enne ära.
nüüd tahaks lihtsalt teist külge pöörata, aga ei saa, hah! veel.

kas see eitav mail, mille ma peaksin, peale üleeilset, kirjutama, teha ära täna või pigem jätta mõnda teise päeva? natuke on veel aega.

‘ära sina seda statiivi küll võta, sul on nii kõrged kontsad!’
‘ma just võtan, sellele on hea toetuda :)’

hommik on õhtust targem, teadagi. ja veidi agressiivse tujuga. et ehk meelsasti tegeleks selle pooliku tooliga.
aga ma pean paar päeva oma käsi hoidma, võeh. et ehk sinna ei saa end hetkel suunata.
mõne muu suurema asja toimetamist segab piiratud ajaressurss.

‘kus sa näed ennast viie või kümne aasta pärast?’ on küll üks ääretult tobe küsimus ning vastus näitab ainult seda, kui hästi sa oskad tabada, mida küsija kuulda tahab. selge, et sellised totrad stampootused ja kastitoppimine tekitavad mingeid imelikke emotsioone. selliseid toredaid küsimusi oli veel.

hiljem, tuttavatega, jõudis see jutt üldise inimlikkuse ja normaalsuseni. või et kuidas viimast üldse objektiivselt defineerida..
tänase päeva kompliment:

selge see, et mingi osa (pakun, et suure osa) inimkonna jaoks sa oledki müstika. ja paljude jaoks sa ei ole normaalne inimene.

mul on tunne, et ma pean ühe hea õmbleja leidma, selliseid kleite ei müüda, nagu ma tahan ja ega ma ometi ise ei hakka õmblema :O

ja mu magamistoast on täiesti ootamatult õuevaade!