Rubriik: asjad minu ümber

Eile, mingi suvaline väikeasula Soomes, üks väike hõre tänav. Istun autos ja mõtlen edasist marsruuti läbi, kui korraga keegi kõrval hõiskab: “Tere!” Häälest saan aru, et pole meie firma ainus sealkandis olev eestlasest töötaja, sest viimane on, noh, mu isiklik lapsuke. Pööran pilgu: mingi umbes 30ndate teises pooles mees jalgrattal.
“Eesti keelt räägid või?”
“Ikka jah”
“Ma olen siin näinud neid eesti numbriga masinaid, kus eesti keelt ei räägita.”
Järgnes lugu sellest, kuidas kusagil olid sõbraga kokku puutunud autoga, kus inimene olla lausa eesti kodanik olnud, aga sõnagi keelt ei osanud ega saanud aru. Kuidas nad täpselt selle kodanikuteemani jõudsid, ei tulnud jutuks, aga sõber olnud väga marus olnud. Nojah.

“Kuidas praegu piiril on ka?”
“Ei olnud midagi väga hullu, vaktsiinid tehtud, pidin tõendi ette näitama ja teine tüüp küsis üle, et mis asjus, aga läks ludinal.”
“Ma korra mõtlesin ka, et äkki teeks vaktsiinid ära, et jõuluks koju saada, aga kurat, ei hakka ikka. See on kõik ikka üks väga imelik teema..”
Ja edasi läks lappama. Et tavaline gripp ja täpselt sama tüvi oli olemas 20 aastat tagasi ja et Eestis turvamees ei lasknud maskita inimest algul poodi ja pärast välja (“internetis oli see video”) ja mis kõik veel.

Istusin autos ja mõtlesin, et millega ma selle olen nüüd ära teeninud? No tõesti, mulle ei meeldi maskid ega piirangud; ma olen pääsenud ühtegi testi tegemata; ma kahtlen ka nii mõneski infos, mida loen, aga samas ma ei arva, et kõik on mingi hull vandenõu..
Veidi aja pärast sain ikka sõna vahele öelda, et ma pean nüüd minema.

Eellugu on ka see, et lätlasest kolleeg, kes muidu väga tore ja asjalik on, üllatas mind nädala algul ühel õhtul jutuga, kuidas kogu see koroonavärk ja vaktsiinid ja testid on ainult raha saamiseks. “Jah, inimene ise ei maksa, aga riik ju maksab. Ja kohe tuleb hakata uuesti vaktsineerima, mõtle, milline raha.”
Ma tean jah, et raha. Aga tegelikult ka haiglad olid täis, see ei olnud väljamõeldis. Ja tegelikult on vaktsiinid varem ka aidanud haiguseid peatada. ja eriti tegelikult ma ikka väga tahan, et elu oleks taas enam-vähem selline, nagu ma normaalsuseks pidama olen hakanud. Ja et needsamad tüübid teevad kõik selleks, et see ei juhtuks eriti kiirelt.

Ja see teeb mind natuke tigedaks ja natuke kurvaks.

Sellise kestva palavusega lihtsalt peab kirjutama jääkohvist. Ma ei ole mingi hull kohvijooja, aga hommikukohvita ma ei saa ja mõnikord lisandub päeval veel üks tassike. No ja palavaga meeldib, kui on jääkohv. Tavaline, ilma imemaitseteta – sest kohv peab ikka maitsema nagu kohv. Isegi kookuspiimaga kohv ei ole enam “päris” mu jaoks.
Aga olgu, mõned jääkohviseiklused viimasest ajast.

Mõni nädalake tagasi, kui veel nii pikalt kuum ei olnud olnud, aga oli juba kuum, sattusime sõpradega Kakumäe sadamasse. Muude asjade hulgas ka sööma. Toiduga oli kõik hästi, kuid ma otsustasin, et võtaks ühe jahutava kohvijoogi. Kohas, kus oli kohvimasin, kus šeigiti jääga kokteile kokku ja seega nagu kõik vajalik olemas. Aga teenindaja teatas kalanäoga, et ei, jääkohvi nad ei tee.
Olgu, jäi võtmata. Siiani ei saa aru, miks. Polnud kassasüsteemis? Tavakohvina ei oleks saanud läbi lüüa?

Vahepeal kogesin paar korda tanklas “külma kohvi” võttes, et seal jääb see vist tasemele, et kuuma kohvi sisse külm piim. Ehk pigem nagu jahtunud kohv. Muidu on tanklakohvid juba päris head meil; ja ilmselgelt on meil siiski vajadus kuuma kohvi järele suurem kui külma.

Sel nädalal kontori kõrval ühes kohvikus otsustasin samuti jääkohvi võtta. Menüüs olemas kenasti ja selles mõttes ei mingit probleemi. Lubati lauda tuua. Ja ootame ja ootame ja juba tekkis tunne, et unustati ära, kui tuligi. Ei olnud teisi kliente sel ajal, et oleks olnud mingi mõistetav põhjus. Mõistetav ei olnud ka see, et jääkohv oli kolmandik kallim, kui tavaline, aga koguseliselt isegi pigem vähem. Mis siis maksab? Vesi (jää)? Šeikimise liigutus 15 sekundit (cappuccino piima vahustaks kauem)? Šeikeri pesu?

Ma nüüd räägin, kuidas mina jääkohvi teen – tegelikult täiesti klassikaliselt. Ehk täidan käpa õige natuke rohkema kohviga ja teen veidi kangema joogi, kui muidu, jääga ju lahjeneb veidi. Segan kuuma kohvi sisse oma suhkrulusikatäie. Šeikerisse mingi suvaline kogus jääd (ei ole väga palju), veidi piima, kuum kohv peale ja ca 15 sekundit šeikimist. Ning valmis ongi. Ilma mingi kosmoseteaduseta, lisaaja või -materjalikuluta. Noh, jää.

Selle peale teen ühe külma Värska-sidrunijoogi.

Pojaga õppesõitude tegemine on pannud mind linnaliiklust vaatama veel täiesti uute külgede pealt. Ise roolis olles näen ühtesid asju, suhteliselt algaja kõrval istudes saan aga aru nendest kitsaskohtadest, millega ise vist nii nii harjunud olen, et enam tähele ei pane.

Peamiselt puudutab see liiklusmärke, infotahvleid ja teekattemärgistusi. Mitte palju vähem aga ka tähelepanekuid, kui halvasti on meil lood suunanäitamistega.
Märke ja suunaviite-infotahvleid ühelt poolt on nagu liigagi palju, algaja juht ei pruugi neid kõiki hoomata. Ausalt, palju me isegi neid kõiki jälgime, kui on teada, kuhu sõidame (ja tänapäeval GPS ka abiks) ning põhimõtteliselt varasematest kordadest ka teada, mis kusagil tahvlil kirjas on? Selle käigus aga võib märkamata jääda ka mõni oluline märk. Mõnelgi pool süvenen ma nt skeemi, et öelda lapsele õige suund, kuhu hoiduda, teeviida järgi nimetades asulat või teed vm, aga tema jälgib samal ajal rohkem lihtsalt liiklusmärke ja lõpuks pean ikka ütlema, et kas vasakule või paremale. Muide, sama juhtub minu endaga võõrastes kohtades ka ikka. Tänapäeval vähem (ikka see GPS), aga varasemast mäletan rohkem. Võinoh, nüüd meenub, kui näen kõrvalt seda probleemi.
Põnevamaks teevad asja ka ridade pööramise märgid. Enamikel oma peamistel trajektooridel tean ma ette, kust mingi rida ära pöörab või ära kaob ja oskan aegsasti ümber reastuda, ilma pikemalt mõtlemata (kuigi ma olen ka sellega hädas olnud muidugi). Praegu aga näen, et neid kohti, kus sa saad heal juhul 50-100m enne ristmikku teada, et mingi rida (või kaks) keeravad ära või midagi, on ikka päris palju. Mõnigi kord on märk ehk ca 30m enne ristmikku ja kui ette ei plaani, siis ei panegi tähele varem, kui 50m enne ristmikku. Reavahetusega nii viimasel hetkel on kaks võimalust: kas vaadatakse, et õppeauto, ja mingil tingimusel ei lasta vahele (ja siis ikkagi lõpuks lähme sinna, kuhu see rada viib, kus oleme..) või hoitakse igaks juhuks ruumi ja lastakse vahele (et mine hullu tea?). Tegelikult kehtib see vist iga auto puhul, aga seda esimest varianti, et minnakse ringiga, päriselt ikka väga ei kasutata. Pigem seistakse ja oodatakse, kuni vahele saab. Mõnes FB liiklusgrupis ollakse selle peale kurjad ja ma saan aru, sest on neid, kes lihtsalt nahaalselt ja teadlikult rida õigeaegselt ei vaheta, aga teisalt ongi need, kes ei sõida tuttavas kohas ja avastavadki viimasel hetkel, et see rida ei lähe sinna, kuhu sooviks.
Sõiduridade teekattemärgistega on üsna sama: mina tean kogemusest suures hulgas kohtades, mis värk ridadega on. Aga siis sõidame ja nt eriti kusagil peale pööret on poiss ebakindel, sest teekattemärgistus on kulunud ja ta lihsalt ei tea, mis edasi toimub. Tee laiuse järgi ei saa meil sõiduridade arvu oletada ka. Ma siis hilinenult püüan seletada.

Suunatuled on üldse väga segane teema. On neid, kes näitavad suunda ringristmikule minnes; siis on suured reguleeritud ristmikud, kus suunda enamus ei näita, sest sellelt rajalt ja fooriga ei saa mujale minna (ma oletan, et see on põhjus); siis need, kes ei näita suunatuld, kui nad on peateel, mis keerab ära, samas kõrvaltee võib otsa minna jne. Selle suhtes eksivad ka bussid jm elukutselised juhid. Täiesti mu oma tähelepanekute hulka kuulub ka see, et julgelt üle poolte juhtidest näitab suunatuld alles siis, kui nad on juba hoo manöövriks maha võtnud, kuigi asja mõte on ju hoiatada juba varem, et “ma hakkan midagi tegema”. On kohti, kus on mitu võimalikku pööret järest ja seal on see õigustatud, aga väga palju on neid juhuseid, kus võiks suunatule vabalt 5 sekundit enne manöövrit sisse panna, aga jääb mulje, et iga vilgutus loeb ja mida vähem, seda odavam..
Selles suunatule kontekstis olen oma suunatule kasutamise peale ka mõelnud ja, kuigi ma kasutan seda rohkem kui paljud kaasliiklejad, oleks õige kasutada veel rohkemates kohtades.

Omaette elamus on sõita ise autoga, millel on õppesõidumärgid peal (me ei viitsi neid kogu aeg ära võtta ja uuesti panna). Kui palju on neid sebijaid, kes peavad iga hinna eest minust mööda saama, et seejärel jääda ette tolgendama..

Veidigi külma ja lund ei paista kusagilt. Isegi lootust ei ole. Talv või asi..
Ilmast rääkides saab aga inimeste kohta muudki teada. Täiesti kogemata sain natuke kinnitust sellele, millest kirjutasin räuskamise artiklis. Kohe ütlen ära, et räuskamist ei toimunud.

Ehk tegin väga labase talve puudutava küsitluse ühes FB grupis, valikutes põhimõtteliselt külm ja lumega talv, selline sodi nagu praegu ja siis üks neutraalne variant ka. Ilmselt oleks pidanud panema ka neljanda, aga kuna see oleks meie kliimavöödet ja laiuskraadi arvestades siiski üsna utoopiline (no et oleks päris soe ja päikseline), siis ma üsna teadlikult seda ei pannud. Üks põhjus ka see, et tänapäeval ei takista miski kolimast sinna, kus talve sisuliselt ei olegi. Omalt poolt lisasin kommentaariks, et mina ootan talve.

Hetkeks on vastanud 699 inimest, nendest 68% on need, kes tahavad sellist talve, kus on ka külma ja lund; 24,3% on neid, kellele meeldib see hetkeseis ning 7,7% neid, kellel on ükskõik (või siis ilmselt ei sobi kumbki variant). Selge ülekaal suhtumises on näha. Igaks juhuks väike diagramm ka, visuaalselt on ju ikka parem.

Kommentaare lugedes aga jääb mulje, et umbes pooled või isegi veidi üle selle on rahul praeguse ilmaga, või tahavad, et talve üldse ei oleks. Kellele ei meeldi külm ja kes on rahul, et küttele kulub vähem raha ning ei pea lund rookima vms. Kuna ma tegelikult ei tee ju uuringut, siis ma ei võtnud nüüd kõiki kommentaare ette, pannud ühe autori omasid kokku ja seejärel arvutanud, mis välja tuleb; ehk seepärast ütlengi, et umbes pooled. Lihtlabaselt lugesin üle, et palju on neid, mis ütlevad konkreetselt, et praegune või veel soojem on hea. Teise poole sees on nii neid, mis talve tahavad kui neid, mis räägivad erinevatest prognoosidest jms.

Kordan veel, ma ei teinud seda kuigi tõsiselt ja ei mõelnud, et ma seda üldse hiljem analüüsiksin. Kuid kogu pilti vaadates tuleb tõdeda, et kommentaaridest jääb hoopis teine mulje, kui tulemustest – jääb kõlama nende hääl, kes ei ole minuga samal seisukohal ehk tahavad seda, mis tegelikult ei ole meie oludes päris normaalne (kuigi kindlasti osaliselt mugavam kui lumi ja külm). Tulev seos: normaalsuse (kordan veel, meie kliimavööndis ja laiuskraadil on miinuskraadid ja lumi talvel normaalsed; reeglina on meie laiuskraadil talved märksa külmemad kui meil siin Atlandist vägagi mõjutatud alal) soovijad on pigem vait ja ei arva midagi, vaid lihtsalt annavad oma hääle. Sõna võtavad pigem need, kes ei ole suurema hulga meelsusega rahul.
Mis jõuabki otsapidi tagasi selle eespool lingitud teksti juurde: kommentaaridest jääv mulje on pigem moonutatud ja võib tekitada hiljem arvamusi, et uuringute tulemused on võltsitud vm. Sest häält teevad pigem need, kes tahaksid elada mingis teises normaalsuses ja (vist?) tunnevad end ebakindlalt või vähemalt mitte kuigi hästi selles, mis hetkel on.

Võtke seda lihtsalt kui väikest meelelahutust, sest kindlasti ei ole see siin kuidagigi teaduslik. Aga ma järelduses ise siiski väga ei kahtle. Võib-olla sellepärast, et ma olen lugenud päris palju artikleid, mis samast asjast räägivad ja ka sellepärast, et ma tegelikult usun ka uuringufirmade küsitluste tulemusi, nähes samal ajal ka seda, mis toimub kommentaariumites.