Rubriik: asjad minu sees

jälle on nii nagu..
valu. kunagi enne.

Isegi oma neetud neetud valelikkuses jääd sa tegelikult läbipaistvalt ausaks. Need valed tiirlevad me ümber, mähivad meid endisse, oma pehmesse läbipaistvasse lõnga, hetkeks me usume neid, isegi sina usud, kuigi sina oled ju see, kes teab, et tegelikult on see vaid vale. Aga su ausus on isegi su valede taga. Sa ise ei oska oodatagi seda, et need valed, need väikesed süütult üle huulte voolavad valed teevadki sind tegelikult nii ausaks. Sa püüad ennast peita nende valede taha, aga need valed ongi ju tegelikult sina. Kummalisel kombel ei saa sa sellest aru, sina, kes sa muidu oled nii taiplik ja arukas, haritud, minust peajagu üle, sina, kes sa tead seoseid siin maailmas ja kes sa näed asju nii selgelt. Mitte et sa seda rõhutaksid, oh ei, kaugel sellest. Sa ei alaväärista mind kunagi, ei viska mulle iialgi nina peale, et minu koolitee pooleli jäi. Aga ikkagi tunnetan ma seda kogu aeg. Isegi nendes valedes, mis tegelikult polegi valed. Need on liiga arukad, liiga läbimõleldud, need tulevad liiga sügavalt su seest, nendes on nii palju sind. Keegi teine valetaks neidsamu valesid hoopis teistmoodi. Sinu valedes on su alateadvus, sinu hirmud, sinu kartused, sinu mõtted. Sa ise arvad, et sa valetad, et sa petad mind ära, et ma näen kedagi teist. Aga mina näen sind, ikka ja ainult sind, sinu teist poolt, sinu sügavust. Oma koolitarkuses pole keegi sulle rääkinud, et sa ei tohiks valetada. Mitte mulle. Sest elukoolitarkuse vastu sa ei saa. Vahel ma lausa ootan mõnda su valet, mõnda su ausat, süütut valet, mida sa pole ju nimme valmis sepitsenud, mis lihtsalt tuleb su keelele, et vaadata sügavale su sisse. Ma ei näita sulle, kui taban sind jälle valetamast. Sa oled vist mõnikord taibanud, et ma saan aru, et sa valetad ja oled endamisi imestanud, et miks ma seda sulle ei ütle. Aga ma lasen sul valetada ja mähkun ise su valede pehmesse lõnga.

Varem valmis mõeldud sõnad ei tule iialgi kuuldavale sellistena, nagu ma olen mõelnud. Ma võin tundide kaupa ette valmistada, mida ma täpselt ütlen ja ikkagi tunduvad nad lõpuks võimatud välja öelda ning nende asemel tulevad mingid teised, vahel ausamad, vahel valelikumad.
Neid sõnu mõtlen ma samuti tundide kaupa. Sõidan autoga pimedas Linnas lumesajus ja mõtlen, püüdes leida parimaid sõnu, panna kokku lauseid, mis väljendaksid mind võimalikult täpselt. Ma tean täpselt, mida ja kuidas ma sulle ütlen. Seni, kuni sa avad mulle ukse. Rõõmsalt ja ootuses. Ma tunnen end Juuditina, korraga pole ma kindel, kas ma ikka tahan seda. Aga ma prahvatan välja, milleks ma tulin. Sa ei usu mind. Ma ei teagi, kuidas sa seda võtad. Kuid mu sõnad ja kindlus nendest on juba purunenud. See, mis sinuni jõudis, oli ainult hädised jäänused sellest, mis mu peas valmis oli. Mõte jäi tabamatuks ja veel kord kirun ma oma nõrkust, mida ma olen pidevalt püüdnud varjata, ka iseenda eest. Aga enam pole taganemisteed. Ma tunnen, et ma ei jaksa seista ja vajun sügavale suurde tooli. Me vaatame üksteisele otsa. Ma ei suuda su pilku taluda ja pööran selle aeg-ajalt kõrvale. Miski hetk on ainult vaikus me ümber. Sa oled vait. Siis sa tuled ja embad mind ning sa ei tea, kui hea mul on ja kuidas ma tegelikult ei taha minna. Me seisame ja seisame ja seisame. Mul pole jõudu liikuda, astuda eemale su juurest, jääda lõpuni uhkeks ja tugevaks, näidata end sellisena, nagu peaks. Sinu käed on minu ümber, aga mina ei jaksa oma käsi tõsta. Korraga on mu käed nii mõtettud, ripuvad lihtsalt küljel ja ma ei oska vist küll esimest korda elus nendega midagi teha. Kuid sa jätad miskit tegemata, miskit ütlemata, mis mind kinni peaks. Ma ootan ja ootan ja ootan. Kuni lõpuks sa ütled, et ma peaksin nüüd ikkagi minema. Tajun korraga maailma suurust ja iseenda tabamatust seal. Tegelikult pole minu olemisel absoluutset tähtsust ja selle kiuste ma üldse olengi. Korjan kokku oma viimased jõu- ja mõistuseraasukesed, saan isegi aru, et olen seisnud juba tobedalt kaua ja torman välja. Lumisesse öösse. Sellesse Linna, mis ainsana hoolib minust, mis ainsana armastab mind.

Vahel on mul tunne, et tegelikult me ainult mängime. Kusagil on keegi lavastaja, kes on meid paika pannud ja meile tekstiraamatud andnud. Kuigipalju võime me improviseerida, aga ainult etteantud teemadel. Ja mida täpsemalt me jälgime tekstiraamatut, seda parem. Iga samm on paika pandud. Me peame laveerima, et ei põrkaks lavakujunduse otsa, selle tõelise tugitooli või laua või riiuli otsa. Butafoorseid raamatuid ei tohi ma sellelt riiulilt kunagi võtta, sest tegelikult on need sinna ainult joonistatud, aga publikule peab ju kõigest hoolimata jätma lootusekillukese, et äkki on need päris, vähemalt mõnigi neist. Kuigi kõik ju teavad, et pole. Vahel tõmban ma näpuga üle nende raamatuselgade ja tahaks nii väga haarata sealt ühe raamatu, istuda sellesse sügavasse tugitooli ja unustada end tundideks lugema. Ma ju isegi võin selle raamatu sealt võtta. Aga ma ei saa seda lugeda. Sest see on ainult papist karp, mille seljale on keegi viitsinud kirjutada midagi, midagi, mis peaks nagu olema raamatu nimi. Raamat, millest ongi ainult nimi. Huvitav, tegelikult peaks ju olema enne raamat ja alles siis nimi? Või on kusagil mõni kirjanik, kes näeb unes enne pealkirja ja siis ehitab üles raamatu? Otsib sõnad ja tegelased, millest saaks vormida loo valmis pealkirjale? Kuidagi imelik tunne on hoida käes raamatut, millest on ainult pealkiri. Tegelikult ju polegi see raamat, vaid butafoor meie näidendist. Ma imestan, miks meie lavastaja on leidnud niisuguse natuke kulunud, kohati odavahõngulise näidendi meie jaoks, aga ma arvan teadavat ta vastust, et me ei suudaks ju toime tulla maailmaklassikaga. Ilmselt on tal õigus. Me näeme niigi vaeva selle käesoleva tükiga, ma ei suudakski end ette kujutada mängimas midagi rasket. Me klammerdume selle loo detailidesse, üritame need kõik mitu korda läbi mängida, proovides erinevaid nüansse. Me improviseerime siin ja seal, unustame vahel tekstiraamatu ja ei kuula lavastajat. Aga alati lõpeb kõik ühtemoodi. Ma lihtsalt ei tea veel, kuidas see lõpeb. Sest tegelikult me pole ju näindendis, vaid elame oma elu. Püüame elada oma elu. Ning erinevalt näidendist ei tea me, kuidas see lõpeb.

Ma tahaksin olla armunud taas. Nagu kunagi ammu.
Suudelda ja kallistada ja olla uppunud sellesse. Suudelda veel ja kallistada veel ja veel ja veel. Vaikselt ja vihjamisi, kuni unustad enda ja maailma, aina tugevamalt ja tugevamalt, kõikehõlmamiseni. Kõndida käsikäes, sihti seadmata. Olla ja olla ja üldse nagu mitte olla. Mõtlemata, tajumata aega, avastades ühtäkki, et on saabunud homme. Sukelduda ülepea ja neelata siirast rõõmu. Tajuda maailma teisiti kui muidu. Oodata hetki, mil ma näen Teda, olen Temaga koos. Kannatamatult oodata. Püüda hingata Temaga ühes rütmis. Hellitada ja olla hellitatud ja hellitada veel rohkem. Kunagi ei saa üle hellitada. Elada tänases ja õige natuke homses. Unistada ja teha plaane. Ja natuke karta. Seda, kui see lõpeb. Kui kukud tagasi maa peale, hing haige. Kui jälle ei julge, kuigi tahaks. Ja ikkagi oodata, oodata..

vahel, kui ma hakkan midagi kirjutama, on mul tunne, et kõik on juba ära kirjutatud. mõtted veerevad peas nagu klaaskuulikesed purgis ning purunevad ükshaaval kildudeks. oma laiskuses ei viitsi ma alati neid kildusid koristada ning kunagi tekivad neist jälle mõtted. suuremad ja tugevamad. või siis ei teki. või .. või ..
tuvastamata aeg aastal 2000:
Puhas, valge leht mu ees. Kuidagi raske on leida sõnu, mis sobiksid selle lehe puhtust määrima. Raske on kirjutada seda esimest rida, seda esimest sõna ja tähte. Mõte kaob kuhugi ja samas naaseb, kandmata endas midagi; vaatan seda valget lehte ja ei suuda leida ühkti sõna, millega selle lehe puhtust rikkuda. Kõik mõtted ja sõnad on korraga nii tühised, nii väikesed, ei vääri seda paberit, seda valget pinda, kuhu nad ikkagi ilmuvad. Tegelikult polegi mul ju midagi öelda. Kõik on öeldud, mingis muus ajas, mingis teises maailmas, mingil muul hetkel. Praeguseks pole jäänud ühtegi sõna, ühtegi ideed, ühtegi mõtet. Ainult õhk ja öö. Ja ootus. Öös on alati ootus, isegi, kui sa seda endale ei tunnista, isegi, kui sa seda ei näe, öös ON alati ootus. Sa võid ju magada, aga ootus on ikkagi, peidab end su unedesse, varjab end, sa ei teadvustagi seda endale, vahest ainult öödel, kus sa unustad magama minna, jääd hetkeks mõtlema, tunned midagi endas, tõrjud selle eemale ja ei mõtle sellele enam. Parem on ju mitte loota või oodata. Kergem on peita end selle eest ja vajuda sügavasse, unenägudeta unne. Või isegi, kui unenäod on, sa ei mäleta neid hommikul, vaid ainult seda kergelt häirivat, segast tunnet, millest sa mõtled kui unenäolisest ja mida sa päeval ignoreerid, lükkad endast eemale, unustad. Kuni järgmise korrani, järgmise ööni. Ja ka siis sa ei mäleta. See kõik lihtsalt tuleb uuesti, aina kordub ja kordub, nagu deja-vu, see tuleb aina jälle ja jälle, ent pole kunagi enam päris see, alati on midagi uut, midagi teistmoodi, aga ikka kordub ja kordub ja sa ei saa aru, et see on su omaenda üksindus, su omaenda ootused ja lootused, mis tulevad jälle ja jälle ja jälle ja mis on sinuga ja millest sa lahti ei saagi, sa ei mõtle nende peale, nad on, sa unustad nad, aga nad on ja tulevad jälle ja haaravad sind
ja siis sa nutad öösse.