Rubriik: asjad minu sees

mul on üks lugu, mille ma tahan kirja panna. aga aeg ei ole veel küps. praegu alles kogub see jõudu – sest kui oli jõud, ei olnud võimalust. kuid tunne on siiani mu sees. ainult aja küsimus..

enne seda hetke
kui kaob teadvus
libised ärkvelolekust unne
on pea täis
lihtsalt suurepäraseid mõtteid
mis ärkamise hetkeks on
kadunud
kuidas neid mõtteid salvestada?

tänane öö on
harjumatult tühi
nagu ma oleksin
üksinda selles linnas ja mu
mõtted oleksid röövitud
ainult üksikud autod mööduvad
ja lambid valgustavad tühja tänavat

ma tahan ja ei taha kirjutada tänasest päevast. või nüüd juba eilsest. mis oleks pidanud olema üks tore päev .. ning mingitpidi oligi. ilmselt on see minu probleem, et minu päev kujunes selliseks nagu oli. selliseks laenatud päevaks.
vahel ei taha kuidagi magama minna.
vahel ei taha hommikuti ärgata.

üleeile öösel enne magamajäämist oli mu pea Loovaid Mõtteid täis. mõtlesin kõik eile hommikul kirja panna. hommikuks oli pea ainult tatti täis..
realistlik, üldse mitte kaunis. tegelikult ei sobigi vist siia lehele. aga las olla.

Ma ei saa täpselt aru, kas Linn on neelanud Öö või on Öö neelanud linna. Igatahes on Öö, on Linn, on tänavavalguses läikiv märg asfalt, on üksikud mööduvad taksod, on ülestõestetud kraedega vähesed möödujad. Enne kui auto jõuab mu nägemisvälja, on kuulda Hääl ja ma püüan ära arvata, kummalt poolt auto tuleb. Mis selles ikka nii keerulist on? Ent öises Linnas petavad helid ning ma panen jälle mööda. Õnneks möödub autosid harva. Trolli on kergem ära arvata, sest teise tänavapoole peatus on minust kaugemal.
Ma ei ole kindel, miks ma sattusin siia Öösse keset Linna. Jah, ma tean, ma tõmbasin jope peale ja tossud jalga ja tulin. Aga ma ei tea ikkagi, miks? On see libahunt minus; või on see kass minus? Või midagi muud? Ajas Linn mind välja; või Öö? Aga siin ma olen ja muudkui kõnnin. See mis mind välja ajas, ajab mind ka kõndima. Ma ei saa rahulikult istuda bussipeatuse klaaspaviljonis ja vaadata, ma pean kõndima. Tegema mingeid mõttetuid samme eikuhugi. Sest need majad mu ümber on samad, Linn mu ümber on sama, Öö mu ümber on sama. Ma olen olnud sellel Ööl Selles linnas juba miljoneid kordi ja ma tean, et ma olen veel miljoneid kordi. Vahel on see imelühike Jaaniöö, vahel kevadine linnulaulu täis öö; aga see on ikka seesama Öö, mis imeb mind endasse ja mille eest mul ei ole pääsu. Mille eest ma ei tahagi pääseda.

ja siis saan ma aru veel sellest, et siia on hea kirjutada kui
oled päev otsa miskit sebinud ja püüdnud hakkama millegagi saada ja kui
ikkagi ei saa, ühel või teisel või kolmandal põhjusel
(te ei taha neid siinkohal teada, sest tegelikult teate neid isegi ja see teadmine aegajalt stressab)
ja sellepeale
tahaks teha midagi hoopis muud aga
kuna nagunii oled päev läbi otsingut kasutanud siis enam ei viitsi netis sobrada
või oled päev läbi lapsega tegelenud ja ei viitsi asjalik olla ja
kõik niisama-huvitavad-kohad on juba läbi käidud ja
vestelda ka nagu millestki kellegagi õieti pole
siis
tuled siia ja kirjutad jälle mingi mõttetu jutu
või kopeerid kuskilt failist ning
oled sellega jälle jupi aega parajaks saanud
ning tunde et
oled end maailmale jälle väljendanud
(kellele? milleks? kellele seda vaja on??)
ning jääd kommentaare ootama
teise inimeste blogidesse ei ole ju ka viisakas pidevalt sodida

Ma istun siin suletud ruumis, taipamata isegi, kuidas ma siia sain. See on tavaline ruum: neli seina, põrand, lagi, aknad, uks. Aga see uks on kinni. Ma ei tea, kas see on lukus või ma lihtsalt ei suuda seda avada. Ma olen küll proovinud, kuid uks ei avane. Nii ma istun üksi suletud ruumis, vaatan aknast välja ja ootan. Miskipärast pole ma püüdnud akent avada. Võiks ju avada akna ja hüüda mõni inimene appi, aga tegelikult ma ei vaja abi. Ma olen siin toas päris rahulik, mul pole mingeid muresid ega probleeme, need näivad kõik olevat jäänud selle suletud ukse taha. Kõik need mured ja probleemid, mida ma olen ise osanud nii hästi tekitada. Ma tahan, et mu elu oleks ilus ja sirge ja kristallpuhas, nagu see kõikidel teistel tundub olevat. Miskil kombel olen ma aga osanud omale probleeme ainult juurde tekitada nende lahendamise asemel. Ma ei suuda kätte võtta ja neid lahti harutama hakata, ma ei tea, kas mul jääb puudu julgusest või tahtmisest või siis ehk mõlemast. Ja keegi teine ei saa ju minu asju lahendada, siluda, pehmendada.
Ainus, mida siin toas pole ja millest ma puudust tunnen, on mõned raamatud. Seda enam jääb mul aega vaadata madalat päikest pilvede vahel, lõpetamas oma lühikest talvist teed. Ma vean näpuga aknaklaasile nähtamatuid mustreid. Näpp liigub omatahtsi, ma ei suuna teda ega pannud tähelegi, kaua ma seda juba teinud olen. Kui ma puhuksin klaasi peale, siis mu niiskes hingeõhus oleks need mustrid ilmselt näha, kummalised mustrid, millel pole minevikku ega tulevikku, lainelised jooned ja täpid. Kuid sellel pole ju mingit tähtsust, nii et ma ei tee seda. Ma võiksin jalutada ukse juurde ja proovida seda veel korra avada, aga ma ei taha seda ju tegelikult. Üllatavalt hea on olla peidus kogu maailma eest. Ma tean, et mingi hetk sa tuled ja teed selle ukse lahti ja ma olen jälle kogu maailma keskel, kõik mu elu ja sina ja ka pisemadki mured on mu ümber, ent sinnamaani ma naudin. Naudin vaikust ja tühjust, soojust ja kohustuste puudumist, naudin vaikset loojangut ja mustreid, mida mu näpp veab klaasile.

Vahel on olemine nii mõttetu. Ma liigun ringi ja toimetan ja teen igasugu asju. Aga see on rohkem inertsist kui millestki muust. Asjad, mida ma pean tegema: sööma, hoidma tuba soojas, käima tööl, jah, ma suudan isegi suhelda inimestega. Kuid see kõik jääb väljapoole mind. Kui ma näen inimest, kellega pole kohanud aastaid ja ta küsib, et kuidas mul siis läheb, oskan ma ainult õlgu kehitada. No läheb. Nagu ikka. Mittemidagiütlevalt. Sest tegelikult ma ei tea, kuidas ma peaksin sellele vastama, kuidas mul läheb. Aastat kümme tagasi oleks minusugust loetud juba vanatüdrukuks. Nüüd ma seda veel pole. Aga ma ei imesta, kui ka jään. Ma ei näe seda meest, kes suudaks mind kõigutada välja sellest, kuhu kõik need eelmised mehed on mind viinud, ise seda tahtmata, seda aimamatagi. Vahel koidab siin-seal lootusekiir ja mulle tundub, et nüüd, nüüd! ….
Varem või hiljem sumbub kõik ära kuhugi argipäeva. Isegi, kui see polegi argipäev, on igapäevamured need, mis võtavad suhtelt selle võlu, mis tekitavad kahtlusi, mis teevad haiget. Ja samas, samas on nii magus vahel haiget saada. Olen end vahel tabanud tegevuselt, mis teeb kõige rohkem haiget mulle. Otse loomulikult ainult mitte mulle ja tegelikult ma ei tea, kellele kõige rohkem – oma valu on ju alati suurim. Ma vihkan end nendel momentidel, ent samas ma naudin neid omamoodi. Mingi pisike saatan minus keerab mind üles ja ajab takka: tee nüüd, ütle nüüd, ole nüüd. Ainult et selleks ajaks, kui mu neelatan pisaraid alla, on ta kadunud ning ma olen üksi keset segipaisatud maailma ning ei saa aru, mis toimus ja miks toimus. Rusud pean koristama mina. Siin, selles maailmas, minu maailmas.

Sellel õhtul me istume vaikides. Sa oled lõpetanud oma tegemised ja vajud diivanile mu selja taga. Mina pole end juba mitu minutit liigutanud ega öelnud midagi. Ma istun toolil ja vaatan aknast välja. Sina näed mind, aga mina sind ei näe. Ma võiksin keerata pead ja vaadata sulle otsa, aga ma ei tee seda. Ma ei tea, miks ma ei tee. Tegelikult ma ju tahaksin seda teha. Ja ma tean, et kui ma seda teen, ei suudaks ma lahkuda. Miskipärast olen ma pähe võtnud täna mitte jääda, kuid juba ma kahetsen oma otsust. Kuid ma olen selle sulle välja öelnud ja nüüd ei või ma sellest taganeda. Minu jonnakus või kangekaelsus või kuidas seda kutsudagi, ma tahan, et sa võtaksid mu sõnu sellistena, nagu nad on ja seetõttu ma tean, et ma lähen. Kuigi ma ei taha. Ma tean, et sa tead seda, istud mu selja taga diivani peal, tead, et ma ei taha minna ja mõtled, miks ma seda ikkagi teen. Ja ehk loodad, loodad, et ma ikkagi ei lähe, jään sinuga. Aga sa ei palu mind, ei küsi minult midagi, istud vaikides nagu mina ja põrnitsed öösse. Silmanurgast näed sa mu selga.
Kui ma lõpuks tõusen ja sinu juurde tulen, naeratad sa mulle kummaliselt. Ma olin esimene, kes vaikis, nii ma ka esimesena katkestan vaikuse: “Mis on?”, mille peale sa naeratad mulle veel korra ja ütled: “Sina kaotasid”. Ma tunnen, kuidas midagi mu sees tahab välja saada, aga ma hoian seda veel tagasi. Ma mõtlen hoopis sellele, et tegelikult kaotasin ma juba väga ammu, juba enne seda, kui sa mind teadsid, ammu-ammu enne. Ma ei saa seda sulle ütelda, ma ei suudaks seda sulle seletada ja kuigi sa mõistad mind nii hästi, pole ma kindel, kas sa seda suudaksid mõista. Ma jätan selle sulle ütlemata. Seisan hoopis su ees ja vaatan sulle silma. Ning ei taha minna ja sa näed seda. Aga ma panen jaki selga ja lähen, jättes sind diivanile istuma.