Rubriik: asjad minu sees

ma tahan Londonisse. sellesse, mis asub Inglismaal. ma olen liiga kaua sealt eemal olnud.

hilja on rääkida asjadest siis, kui need hakkavad peo vahelt välja libisema. siiani nii loomulikuna tundunu on korraga kadumas ja hämmastusega tajud, et sa ise ei ole osanud hoida.
alati ei teagi, kust tuli sisse esimene viga. alati ei teagi, milline viga on määrav.
me näitame liiga vähe positiivset välja.

absoluutselt kohutav on teadmine, et teed haiget inimestele, kes sinust hoolivad.
mind see küll ei päästa. kedagi veel mitte.

ma ei tea, mis on vale ja mis on õige.
igal asjal on rohkem kui kaks poolt.
ma pean valima.

nojah.
maailm on korraga liiga kiiresti pöörlema hakanud. ma püüan end küüntega kinni hoida. tasakaal on vajaka. aegajalt.

viimasel ajal olen avastanud enda ümber mitu inimest, kellega mõtted mingil lainel ühtivad. võinoh.. eks ma olen seda tabanud ennegi, aga pole selle peale niimoodi, natuke süsteemselt, mõelnud. võibolla pole ma korraga ka tabanud nii paljusid samalt lainelt.
üks on alati tähtsam kui teised.
tema: huh üksik on olla
mina: mhh.. mul ka, eksole, kuigi ma ei ole Üksi
tema: füüsiline üksiolek pole eriti määrav
mina: nojah.. füüsiline kaksiolek ka alati mitte :O
tema: pigem on üksindus see, et sa tead midagi, mis hinge helisema paneks aga seda pole saada
vahel tahaks nutta selle peale.

halb asi sinuga kohtumise juures on see, et kunagi tuleb lahkuda.

Sügisel ei tohi armuda. Sügis on lagunemise aeg. Sügis on rauge, leebe ja suve hävitav. Sügis valmistab ette puhkamiseks, talveuneks.. milleks iganes, aga mitte tormakateks tunneteks.
Sügisel on aeg end paika sättida, leida koht talve rahulikuks möödasaatmiseks. Sügisel on kuldsed lehed ja rahu. Sügisel on vihm ja tuul. Sügisel on kõle.
Või vähemalt peaks olema.

btw, sõltumata sellest, mis mulje jättis mu eelmine post, olen ma üle keskmise õnnelik 😉
aga on asju, mida ma olen kunagi kirjutanud ja millised mina olen nüüd piisavalt vabaks lasknud – või millised mind – ja ma tunnen, et võiks need lõplikult endast välja saada. nendele tuleb järge.

Kõige rohkem mälestusi on sügisega. Sügispäike. Pikad varjud ja soe valgus. Puumajade vahel õhkuv kondenseeritud soojus või rannakivide leebe tuul. Kummaliselt säravad ööd linnas. Muusika ja tuli ahjus. Soe käsi käes. Pilk. Puudutus. Hingus.
Liiga valus on.