Rubriik: asjad minu sees

lisaks muudele asjadele öeldi eile mulle taaskord seda, et blogis püüan ma jätta endast teist muljet kui ma tegelikult olen. malbemat, leebemat, paremat ja osasid asju maha salates.
bhh!
ma ei püüa siin kuigi teadlikult mingit rolli mängida. kõik, mis siin kirjas on, on ju ometi osake minust. imelik oleks oodata siit mingit tervikpilti või täielikku infot mu eluolu kohta. seda enam, et ma tean, kui palju tuttavaid ja lähedasi seda blogi loeb. ma ei saa ennast lõpuni avada. ei tunne vajadustki seda just siin teha.
teen aga siinkohal siis avalduse, et jah, ma olen ka õel, vastik, virisen ja nähvan. oskan seda kõike ka pikemas perioodis. lisaks oskan suurepäraselt haiget teha. enamasti mitte sihilikult. sest kui ma ei hooli, siis ma ei pruugi väga konkreetselt mõelda, et ma võin haiget teha. ja kui ma käitun ise hoolimatult, siis ma ei hooligi. no lõppude lõpuks olen ma ka lihtsalt inimene oma vigadega ja mind ei saa vägisi muuta. bitch, kui soovite.
ja et oma isiklikku elu näitan ma siin just nii palju kui soovin.
ning ma ei talu, kui minust üritatakse üle sõita, blufitakse või püütakse selgeks teha, et ma ei tea midagi. selle peale polegi midagi oodata. ja natuke võiks kuulata ka seda, mis ma räägin. oleks lihtsam.

sellised tulemused siis.
eesti keeles ka juttu juurde. ühest teisest süsteemist vastab samale tüübile selline kirjeldus.
vaidleksin vastu mõne koha pealt, aga no varahommik, mis tahta. ja eks ma näen iseend ikka teistsugusena.

vahel võiks enda küljes olla mingi ‘mute’ nupp – et paned kõik välised hääled vait ja lülitad end välja, kui lihtsalt ei jaksa enam.

Ma peaksin alustama algusest. Ma lihtsalt ei tea, kus see on. Kas seal, kui ta sõitis minust mööda ja tundis ära ja hiljem mõtles, mis oli teistmoodi – mu pikkadest juustest oli saanud imelühike poisipea? Või siis, kui õhtusel kohvijoomisel üllatas ta mind üksiku lilleõiega? Või siis, kui peale pikka lõunat süüvisime me veel õhtulgi teineteise silmadesse? Või siis kui ta ajas mu jälgi mööda internetti, et leida oma võimalus?
Ma ei tea. Algusega on raskem kui lõpuga. Algus on alati kusagil kaugemal. Algus on kusagil ammu enne algust. Lõpp on sealsamas, me lihtsalt ei näe seda. Lõpp on ju alati juba koos algusega, olgu siis milline tahes. Ka see, kui pole lõppu, on koos algusega. Mingi lõpp on alati, siiski. Aeg pole veel valmis selleks, et seda näha.
Kusagil seal vahel on need sõidud mere äärde, jalutamised läbi öise linna, õhtused lebamised jahedas korteris, veel lilli, kallistused peatustes. Ta käed ja juuksed ja mu nina vastu ta kaela. Sõnumid ja telefonikõned. Ajatud hetked, kiirelt mööduvad hetked koos, lõputult venivad ootamise hetked. Hetked, mil kumbki tahab olla endast parem. Hetked, mil viskad vaid vihaseid leeke teise suunas.
Aga lõpus on alati vaikus. Ma olen üksi, ma ei näe ega kuule ega ei hinga, ma libisen läbi valge vaikuse, lõputu tunnel, lõputu helendus, ma ei tea kaua ma seal olen, ma ei tea kuhu ma jõuan, ma ei taha kusagile jõuda, aga ometi lõpeb see ükskord, ma kukun maha ja püüan tabada hetke ja kohta. Ma olen maandunud jalgadele, taas kord.
Vaikus jääb. Ükskord murrab midagi sellest jälle läbi.

head blogimõtted tulevad siis, kui olla arvutist eemal. tagasi jõudes on need loomulikult kadunud.