rööprähklemine on ülehinnatud

eile oli selline päev, et kui õhtul lõpuks mingi aja leidsin, oli aju täiesti tühi. päeva jooksul tuli hüpata teemalt teemale ja ühe asjaga tegeledes mõelda ka paari muu olulise asja peale. mingiks hetkeks oli täiesti kokkujooksnud tunne.
mõnda aega olen juba mõelnud, et ma tegelikult ei taha rööprähelda. ma tahan tegeleda ühe protsessiga mingi aja ja seejärel asuda järgmise kallale. no niimoodi konkreetselt.

mida aeg edasi, seda rohkem mind häirib mingite muude teemade sissesadamine, kui tegelen ühega. võib-olla on see vanusest, aga teisalt ilmselt ma olen lugenud ohtralt funktsionaalse tegutsemise kohta. ma ei kasuta nimme ajaplaneerimist jm sõnu, sest minu peas see ei ole otseselt ajaplaneerimine. pigem nagu, et teen selle etapi ära, panen selle ukse kinni ja teen vahepeal mingi teise lahti. pärast võin sisuliselt mingi sarnase tegevuse juurde, mis esimene etapp, tagasi tulla.
ehk siis ideaalis, kui ma nt kirjutan midagi, võiks mail üldse kinni olla. mingitel puhkudel see on võimalik ja nii ongi, mingitel ei ole.

elu on aga märksa kirjum ja liigagi tihti on seda, et ühe teemaga tegeledes tuleb üks kiire mail, siis keegi küsib midagi täiesti erinevat (ja vastamiseks tuleb mõelda), siis tuleb pähe, et peaks üle to-do kirja panema (enne kui unub) – ja siis püüan tegeleda algse tegevusega.
muidugi on tähelepanu häiritud ning läheb taas paar minutit, enne kui süveneda jõuan.
kui selle paari minuti jooksul uut segajat ei tule.
kui tuleb, kukub tempo jälle.
ning mõne tunni järel ei jaksagi midagi. räägi siis veel aja aeglustamisest..

mind paneb muidugi ka see imestama, et hästi paljud loovtöö tegijad ja ka nt ajakirjandusest töötavad suurtes avatud kontorites. see on ju selliseid segajaid täis. kogu aeg ei saa ju kõrvaklappe ka peas hoida – kõrvaklapid eraldavat natuke.
et kuidas nad suudavad ikkagi?

õhtul, veel enne, kui päris mittemidagitegema sain, maandasin ennast veel väikese täppistegevusega lihvimismasina juures.

täna oli päike. jalutamine ja pakkimine ja siis imelik probleemitõstatus, mis tegelikult ei peaks olema minu probleemväljas.
no ja siis hoopis mingite teised teemad ja lahendused, sellised meeldivat laadi. pilk edasi. ning üks plaan järgmise aasta algusesse tehtud.

don’t grow up, it’s a trap!

aegajalt tekib mingi aegruumi lühis – ma seisan keset pärastlõunast kesklinna ja püüan aru saada, et jah, ma olengi vastutusvõimeline täiskasvanu. ning hetk hiljem on tunne, et ei, ei ole. või kui, siis see pole küll see, kuidas ma kunagi ette kujutasin.
viimane vist ongi õige.

ma ei kujutanud kunagi ette, et sellist päris-täiskasvanu-tean-kõike-tunnet ei ole tegelikult olemas. et see tean-kõike-tunne on millalgi pubekana ja ei kunagi hiljem*. et mida täiskasvanum (vanuse järgi) olen, seda rohkem saan aru, mida kõike ma ei tea. mis muidugi ei tähenda, et otsused jääksid tegemata. ikka teen, lähtuvalt hetke parimast valikust. teades ometi, et ei ole sellist asja, nagu absoluutselt ja alati õige valik. teades ometi, et isegi, kui hiljem tundub, et ei olnud parim valik, võinuks mõni teinegi olla veel kehvem. või siis ikkagi parem. aga teades ka, et olnut tagasi ei saa ja uued valikud tuleb teha tänasest lähtuvalt.
ning teha asju, mis meeldivad ja toovad hingerahu ja lihtsalt loota parimat.

siinkohal mõnigi vaidleks ja ütleks, et eesmärgid on olulised ja läbi nende on võimalik jõuda parimani.
mina ei vaidle. inimesed on erinevad. mõne jaoks ongi selline lahterdatud tee parim. aga mitte kõigi. selleni tuleb ka ise jõuda, mis on see meeldiv tee ja meeldivad asjad.

kõige vähem kujutasingi ette seda, et vanuses, kui julgelt pool elu seljataga, olen korraga keset linnatänavat, hetkeks tajumata, kuhu täpselt edasi minna ja mis aeg on, ei saa ma aru, et mismõttes ma olengi täiesti täiskasvanu. et mul on laps, kes on varsti ise täiskasvanu, aga seni veel on minu vastutusel ning mina olen see, kes peaks teda suunama. mina, kes ise veel otsin juhiseid oma vanematelt. ma ei oska veel isegi suur olla! lihtsalt ma pean olema ja siis püüangi seda oma parima äranägemise järgi.

ma vist ei hakkagi kunagi oskama täiskasvanu olla. niimoodi päriselt ja seesmiselt.

* – ma olen siin vist liiga absoluutne? mul on tunne, et ümberringi on küll neid, kes teavad kõike. pubekaeast keskeani ja edasi. ainult et nad elavad mingis teises dimensioonis. kummalisel kombel ma ei arva, et need on kindlasti mingid juhid või midagi. pigem nagu ossid. ja ma olen vahel lausa kade, sest nende elu tundub kuidagi lihtne. kas on, ei tea.

emaks olemine ja lahti laskmine

ma pole kunagi tundnud, et ma olen hea ema.
ma arvan, et ma olen keskmiselt hästi toime tulnud. ma arvan, et mul on tegelikult väga tore ja mõistlik laps. aga see viimane ei ole küll minust sõltunud ilmselt. igatahes ma olen saanud olla ema ilma suurema vaevata, vast see esimene keeruline eluaasta maha arvata. võib-olla on selle esimese eluaasta raskuses oma süü ka sellel infol, et “algul nad nagunii kogu aeg magavad”, mida igalt poolt tuli. tähendab, lapse saamine niigi muudab elu ja kui on väike lootus, et on mingi oma aeg, kasvõi puhkamiseks, aga seda KA ei ole..
millagi umbes lapse poole eluaasta pealt oli selge, et tegelikult neid magavaid imikuid nii hirmus palju ei olegi. ja et see ei ole ebanormaalne, et laps ei oska magama jääda ja magab vähe. ja et täiesti normaalne on magada, laps kaisus.
aga tõesti, ma ei saa kurta, et hiljem oleks mingeid suuri raskeid perioode olnud.

igatahes on nüüd mul kodus noormees, kes juba paar aastat vaatab mulle ülevalt alla ja järgmisel aastal saab meie põlvkonna mõttes “passiealiseks”.
selline tubli. koolis asjad korras ja teeb ihu ja hingega meeldivat trenni nii palju, kui võimalik. ja hetkel on ühel suuremal välisvõistlusel ilma treeneri või, noh. minuta. Venemaal. küll teiste täiskasvanutega, nö vastutav täiskasvanu on ka.
need minu kaasaskäimised on viimased kolm aastat kohe kindlasti lapsega kooskõlastatud. et kas sobib talle või mitte. ja kui ma kaasas olen, püüan temaga suhelda enam-vähem nagu teiste laste-noortega. päris samamoodi nagunii ei saa. aga ma ei taha ebameeldivaid olukordi ei talle ega teistele. ega mingit ebavõrduse vm tunnet. nii et selle teemaga on selge.
osa on muidugi neid võistluseid, kuhu ta ei saaks, kui mina ei viiks, see on veel täiesti omaette.

eks ma olen nagunii seesmiselt pinges. sest paljugi mis. mitte, et ma põhimõtteliselt arvan, et midagi väga juhtuda võiks nt sellepärast, et see on Venemaa. pigem, et on mingi vigastuseoht ja et ta ei oska keelt (kuigi võistlusametnikud ilmselgelt peavad oskama inglišši ka). ja no natuke selline abitu tunne, et ta peab ise toime tulema ja mina ei saa mitte midagi teha.
ma muidugi olen veendunud, et teised aitavad teda ka, kui vaja. et selles mõttes ta ei ole üksi. aga seal ei ole seda, nagu muidu, et on treener, kes ikkagi pühendubki oma võistlejatele ja on abiks, kus vaja. teised võistlejad ilmselgelt on ka ise hõivatud.

eile õhtul, kui laps tujust ära oli, et ei läinud hästi (no vabandust, kui tegelikult võistles suures osas täismeestega või nendega, kes ilmselgelt on rohkem talvel sõitnud kui tema; arvata, et ka suvel), mõjus see aga mullegi täiesti ehmatavalt kurvastavalt. ma ei olnud pettunud, kuri ega midagi. kurb olin. umbes nagu suvelõpus Riias. kohe hästi kurb.
püüdsin last mitte lohutada, sest .. no ta veidi nagu tõrjub seda. mingi trots äkki? siiski püüdsin talle mõne sooja sõna öelda. ja poetasin kodus paar pisarat.
ja siis istusin ja mõtlesin, et miks see nii on. no näiteks pole ma kunagi pressinud pisarat välja, kui mu laps nt lasteaias esines jms. et ehk sellist heldimust naljalt ei ole. on olnud hea meel, et mida ta oskab ja suudab. aga nüüd korraga elan niimoodi kaasa. ja hirmsasti tahaks midagi teha, kuidagi sekkuda. eriti, kui selgub, et kusagil on kas mingi arusaamiseprobleem või midagi olnud.
no ja mõtlesingi välja, et ma ilmselgelt ei oska lahti lasta. veel.

kuigi ma ei torgi ta tegemisi ja käimisi väga. tal polegi peale kooli ja trenni neid väga palju, aga vahel siiski. ja kui ei ütle, kellega läheb, siis ma väga ei uuri ka. peaasi, et ta lepitud ajal tagasi on. ma ei sori ta sahtlites ega kottides ega taskutes. tal on oma raha ja võimalusel arvestan ma tema erinevate soovidega elukorralduse osas.
aga ilmselgelt on lahtilaskmine märksa keerulisem ja pikem protsess. ilmselt pean ma edasiste aastate jooksul end päris tihti tagasi hoidma ja mitte sekkuma. muidugi, ema sekkumine on püüe parema poole – aga ma ju mäletan isegi, et mingist hetkest oli vaja ikkagi oma kogemusi korjata. oma vigu teha. oma teed leida. kui ei tahtnud väga vanemate suunamistest midagi teada (takkajärgi muidugi saan aru, et vanemad, tee mis tahad, olid ja on targemad kui mina; ja kuulanuks ma neid rohkem, oleks mõnigi asi mu elus lihtsamalt läinud, vist. päriselt ei ole seda võrdlust ju kusagilt võtta). ning vist ainus, mis ma teha saan, ongi osata õiges kohas vait olla ja mitte sekkuda? ja leppida, et temal on täiesti oma elu ja oma tee. et elu ongi täis olukordi, kus mu lapsel ei lähe kõik hästi, aga mina ei saagi mitte midagi teha. ja et ta peab oma vead tegema, et nendest õppida. ning et ta peab ise ühel hetkel aru saama, et iga kaotus, nii spordis kui elus, on kogemus, millest õppida. vigadeta ja kaotusteta ei õpi ju kuigi palju.
ning mina, mina pean õppima ka emotsionaalselt lahti laskma.

kuigi, kas see pole osa emaks olemisest, et südames ikka elad lapsele kaasa?


Foto: Snowkiterussia

valgeneb

praktiliselt terve nädala on olnud tunne, et nagu oleks natuke haige. aga palavikku ei ole, köha õieti ka mitte, isegi olulist nohu mitte, nii et ma suhtkoht ignoreerin seda kerget ajutist kriipimist kurgus, tihedamat uimasust ja pea-paks-tunnet.
teed joon, sidruni ja ingveriga. mõnel õhtul võtsin paratsetamooli ka. aga mida sa tahad, kui õues on üks pidev hall ja niiske.
kui on valgem, siis on valgem ja super. sest valge on juba tunduvat pikemalt. ja päike annab tuntavalt sooja.
nagu täna.

nädal on tihe ka olnud. lugeda olen jõudnud ainult sadakond lehekülge nädala kohta, mida on ikkagi vähe. teisalt on hooti juhe nii koos, et lihtsalt taon telefonis mingit tobemängu veerand tundi juttis. sest no lugeda ei saaks, ei jõuaks kohale. ja siis kukun magama.
nojah, ma täna ikkagi siis ostsin lõpuks mingi d-vitamiini preparaadi ka. äkki on abiks?

lapse sünnipäeva praktiliselt ei pidanud. ta ise ei soovinud. sugulastega sai ikka väike istumine tehtud ja trenni viis ka komme. koolis oli sel päeval e-õppe päev, nii et sellega polnud üldse tegemist.
tema graafik on ka jube tihe. ma ikka leian, et võtku üks (trenni)vaba päev, aga ta väga ei kipu. sel nädalal siiski oli lausa kaks, olude sunnil.

üldiselt tahaks umbes kaks päeva mittemidagi teha. siis vist jaksaks jälle kõike teha.

une näod

kui ma näen öösel unes, et ma magan ja ei maga hästi, siis kas ma tegelikult magan hästi või mitte?
hommikul oli ikka tunne, et päris hästi magasin. aga öösel igatahes see mõte mind korra vaevas. lihtsalt kummaline oli külge vahetades tabada, et ahaa, ma tegelikult magan ja see, et ma magan halvasti, oli unenäos. vist?

kella seitsmesed äratused tabavad mind siiski alati ootamatult, ükskõik mis kell ma magama ka ei lähe.
kuidas ma noorena lausa kella kuueks tööle jõudsin, ah? ja ma ei läinud sellepärast õhtul kell 8 voodisse..

aasta algus

nädal uut aastat olnud ja hetkel ei ole põhjust midagi kurta.

muidugi algas see hooga, nagu ikka.
talvelaager ja värk. sel aastal olin ühe väikebussi roolis ka. kuigi, arvestades ilmaolusid, tekitas see natuke ärevust, sest no üks asi oli lõunaosariikide libedus, teine põhjaosariikide tuisk. ja võõras suht uus bussike ja automaatkast ja viis mitte-oma last bussis. aga kõik kulges.
täiskasvanute seltskond on meil tore. ütleme, et ma olen hästi sisse elanud.

muudki asjad on korraga paigas või paika nihkumas. mõtted liiguvad õigetel radadel ja materiaalne ‘auk’ saab kohe täidetud. jõulupreemial oli selles oma osa. ja üldse, raha läheb ja siis jälle tuleb, nagu täna just oma noormehele seletasin. selle peale, kuidas tal eilne Tuhakal käik nihu läks ning ta sisuliselt rahas kaotas.

mingite mõtetega olen juba suves. kalendris on juba mõnedki suvised nädalavahetused, mis viivad Eestist välja, ja mõni muu sisustatud päev kirjas.
üldiselt, imelik. sest tavaliselt ei suuda ma umbes kahte nädalatki kuigi täpselt ette planeerida. või ühte. aga see vist ongi seepärast, et ma tean, et võivad tulla mingid minu jaoks olulisemad asjad.
sest endiselt – kui mingi asja jaoks on ainult vabandused, miks seda teha ei saa (peamiselt raha ja aeg), siis see ei olegi prioriteetne.

sellega on vastatud ka küsimusele, kust ma võtan aega lugemiseks. ju mingi minu jaoks vähemolulisema tegevuse arvelt.

pilt on laagrist, kõige külmemast päevast, mil toimus orienteerumisvõistlus, et mitte tunde suusatada. kiireimad (pildil) pääsesedki umbes kümne minutiga õues.

jõulueelsel reedel

istun jõulueelsel reedeõhtul üksi kodus, kõht täis ja leian, et teha on kaks asja: kas lugeda (raamatuid on ootel küll) või vaadata telekat. viimasest muidugi ei tule midagi. vaatasin terve eelnenud nädala kava ajamasinast üle ja panin teleka kinni. ilmselt tuleb siis raamat. sest midagi asjalikku ka teha ei taha (kuigi asjalikku tegemist oleks maa ja ilm).

aga päris hea meel on, et selline rahulikum nädal nüüd ees. saab veidi hinge tõmmata veel aasta lõpus.
kuigi kummalisel kombel pööripäevaga pööraski juba kuidagi rahulikumaks ära. ja ma ei räägi mingist füüsilisest tempost.

äkki peaks tänasest homseni lihtsalt talveund magama?

talve ootuses

läksin täna üle tüki aja lõpuks Keskraamatukokku ja avastasin pettumusega, et ilukirjandus ei olegi enam riikide järgi, nagu viimati.
ma ei lähe ju enamasti väga selge teadmisega, mida ma tahan, ja Keskraamatukogus meeldis mulle just see, et ma valisin mingi riigi ja vaatasin, mida seal huvitavat tundub olevat. nüüd, ma ei teagi.. kuidas ma leidan midagi, kui tahan lugeda midagi islandi kirjandusest? või itaalia? või iisraeli? (ja ma ei tea, miks ma ainult i-tähega riike nimetasin..)
et ehk edaspidi on lihtsam ikka koduraamatukogus käia, sest siin on valikut umbes 5 riiulitäit. seega – valida on justkui lihtsam. tegelikult ikkagi mulle meeldis riikide järgi. näiteks ma suuresti välistasin osa riike, kui nö avastada midagi püüdsin. ja see on ka olnud pea ainus põhjus, miks ma Keskraamatukogus käinud olen.

üldiselt olen sunnitud tõdema, et see aastalõpp on veidi ära vajunud. mingid arusaamatud hoovused ja veidi tühi tunne.
aga äkki vahel lihtsalt peabki? väikeseks kontrastiks või midagi? äkki ma ei peaks pingutama, et selle tundega võidelda, vaid laskma korraks endast üle ja siis alles edasi liikuma?
ega teisalt muidugi pole aega selle teemaga tegeleda.

nii et räägime parem ilmast.
näiteks see ilm, mis oli nädal tagasi, oli väga äge. nüüd enam nii äge ei ole.
mulle oleks sobinud küll see vahepeal jõuluajaks lubatud käre külm, mida siiski ei tule. st, veel ei tule.
selline külm, nagu pildil.

hajevil

mõtted on ikka kuidagi hajevil. üritan tükimat aega lugeda, aga raamat, suhteliselt normaalne, edeneb täna ikka kuidagi vaevaliselt.
ega väga midagi muud ka pole ära teinud muidugi.

näiteks, suvised pildid. istuvad kenasti arvuti kettal ja ootavad – ma ei tea, mida.
või siis võinuks natuke asju sorteerida ja koristada.
või midagi muud sellist.
isegi süüa ei teinud täna, ainult soojendasin. jah, me ei söö iga päev mingit peent rooga (kui kellelgi selline mulje peaks olema jäänud).

nädalavahetusel selgus ootamatult, et aasta viimane kuu tuleb veidi keerulisem. ma siiski arvan, et kõik laabub kenasti. lihtsalt, no see konkreetne otsus võinuks siiski olla olemata. vähemalt veel kuu või paar.
aga ma ei saa teiste, sisuliselt võõraste, inimeste ellu sekkuda ja neile mingeid etteheiteid teha minu jaoks halva ajastuse pärast.

nüüd juba tahaks seda püsivat lund ka.
mis viib tagasi suvesse.
äkki oli suvi lihtsalt liiga tihe? sest kui ma mõtlen päikesele ja suvele ja soojale ja reisidele, siis kummalisel kombel tuleb esimese asjana pähe õhtune jalutuskäik Liepaja rannas. eksole, Lätis!
teisalt, muidugi, Portugal oli kevadel (ha-ha) ja Itaalia sügisel.
aga ikkagi on siin mingi lühis.

liepaja_9414

ärge tulge selle pildi puhul rääkima mulle kompast, mida ei olegi. või et mis rannapilt see on, sest seda pikka randa siin ju ka aimata ei ole.
aga see oligi just selline õhtu.

kui november halliks kisub

kui nädala algus oli pooltõbine ja veidi rahulikum ja samuti tõbise lapse poputamine, siis edasi läks üpris tempokalt. tööl pole ka juba päris tükk aega mingit mölutamist, vaid tegemist. mis on tegelikult parem kui lihtsalt kellani passimine.

olemasolev fototehnika tekitab ikka peavalu ja küsimärke. viimaseid siis, kui on vaja pildistada veidi keerulisemates tingimustes ja pilte arvutisse tõmmates on tegelikult üllatusmoment, et kas ja mis välja tuli. kuna ma raha eest hetkel väga ei pildista (ja ei soovi ka seda teha), siis muidugi ei kipu ka midagi kallist ostma. aga veidi hakkab ära väsitama.

eilse muidu toreda päeva hommikus oli üks üpris ootamatu negatiivne tagasiside. meele võttis mõruks, sest tundsin, et see on veidi ülekohtune. aga eks ma siis teen nüüd mingeid asju teistmoodi – kuigi ilmselgelt tuleb siis negatiivset tagasisidet teiselt poolt. mis parata. ma ei suuda füüsiliselt tegeleda korraga päris mitme erineva asjaga. niigi püüan oma ülesandeid lahterdada ja tekitada igaühe jaoks konkreetse “augu”, mitte pidevalt ühelt teisele hüpata. mida küll tuleb nagunii ette.
ju paigutan prioriteedid ümber siis. vaatame, mis saab.

õnneks muu osa päevast oli küll tihe, aga tore, nii et õhtuks olid ülekaalus ikkagi positiivsed emotsioonid.
see-eest on täna kuidagi tüdinud ja tühi tunne. just see, et umbes aasta lõpuni võiks nüüd teki all keras olla, telefoni välja lülitada, magada ja lugeda.