Rubriik: asjad minu sees

istun tööl ja saan siin lõpuks aega ka mõelda. sest siin on hetki, mil ma saan korraks silmad kinni panna ja mitte mõelda. ehk siis just mõelda. aga mitte noile asjadele, millele peab. vaid kõigele muule.
sõpradele. elule. armastusele.
leida, et hoolimata kõigest on mul need kolm ju olemas 🙂
sõpru, kes minust hoolivad. kelledest mina hoolin. kellega saab asju jagada, kellele saab toetuda. kellele saab ka midagi vastu pakkuda. kellega saab olla siiras ja kes on minuga siirad. olgu nad siis reaalis või virtuaalis.
elu – no muidugi on. laps, tööd, kool, eraelu. kõik on olemas ja kõigi jaoks on isegi mingi aeg. kuigi vahel iseenda arvelt. aga ilmselt see sobib mulle, muidu oleks mul teistsugune elu. küllap see sõltub mingitest perioodidest ka. suvel ma otsisingi omale tegevust aja sisustamiseks. kah jälle elu, mis sunnib nii tegema.
eluga on üldse nii, et üsna pubekaeas, kui ma enamike pubetüdrukute kombel vahel igasuguseid mõtteid vaagisin, et mul pole mõtet elada (ee.. tänapäeval on osa sellised vist emod?), jõudsin ma lõpuks järeldusele, et tegelikult elu ongi mu elu mõte 😛 no ma sõnastasin selle teistmoodi kuidagi, aga lõpptulem võiks olla selline küll.
armastus ja selle mitu tahku. mul on laps ja mul on vanemad, sedapidi on armastuse liinid paigas. mul on ka see keegi, kellega ma vahel usun ka partnerlusarmastuse olemasolusse. muidugi on see tase hoopis teine kui varastel noorusarmastustel. usu ja lootuse osa on kordades väiksem. aga midagi siiski on.
kõik muu tuleb nende kolme järgi.

lõikasin omale praegu õhukesi juustuviile ja meenus mingi oma kooliaeg, kui mulle meeldis õhtuti laua taga raamatut lugeda ja samasuguseid läbipaisvtaid juustuviile kõrvale süüa. lihtsalt et – hea on!
aga miskipärast enamik juuste ei päde tänapäeval. vähe on neid kodumaiseid, mis maitsevad nii nagu vaja ja milledest saab selliseid viile lõigata. mina ei tea, kas on tooraine niivõrd teine või jäävadki need juustud lihtsalt tooreks. õnneks mõned siiski on.
aga tegelikult tahtsin ma rääkida oma unenäost, mis ma eile öösel nägin. nimelt lugesin ma, unes, lehest, et levima on hakanud perekondlikud suitsiidid seoses hinnatõusudega ja majanduslangusega. huhh! peale seda katkes küll uni mõneks ajaks.
et rohkem sellest unest rääkida ei olegi. ma loodan, et mingil hetkel ei osutu see deja-vu‘ks. sest see oleks kole.

vahel lihtsalt kaob olemine kuidagi ära.
täiesti ootamatult ja eimillestki.
energia voolab korraga välja ja maailmast enda ümber ei taha suurt midagi teada. poed raamatuga nurka ja jäädki otsima mugavat lugemisasendit. kõik väljastpoolt tulev ärritab, aga energiat pole sellekski, et seda välja näidata.
võõrad mured, mis poevad rohkem ligi, kui peaks. võõrad mured, mis tegelikult otsapidi haakuvad su enda muredega ja peegelduvad. sellistel hetkedel pole nende jaoks jõudu, aga ignoreerida ka ei suuda.
kohendad lapse tekki ja üritad end veel korra kõigest välja lükata.
kõikehõlmav väsimus ja ei tunnista endalegi, et tegelikult tahad vaid soojust ja kaitsust ja kindlust. seda, mis on hetkeks kadunud ja millede olemasolu muidu ei panegi tähele.

mõnel ööl ei kukugi laibana voodisse, vaid jään öösse lage põrnitsema.
isegi kui lagi on hall, kaugel ja tegelikult ei olegi lagi.
aga siiski olen liiga väsinud, et minna teise tuppa ja teha ööunne pandud arvuti veel korra lahti ja oma mõtted kirja. liiga väsinud, et mõtted paberilegi kirja panna.
ometi on pea neid täis.
neid meenutusi ja kohti ja inimesi ja värve, mida ei ole tegelikult olemas.
hommikuks tulevad värvid õhku, aga mõtetest need kaovad. jääb järgi hall, nagu taevas ja linn mu ümber.
ma panen silmad kinni ja kukun.

hommik pidi õhtust targem olema. äkki ongi?
eilne väsimus on asendunud peavaluga.
ma sain suhteliselt vara magama, et siis mingi hetk ikka veidi üles tõusta ja ringi koperdada ja suhelda. vähemalt hakkasid selle tulemusena mingid asjad paika loksuma.
tegelikult võib see peavalu olla paarist eilsest tabletist, mis ma õhtul võtsin. kui pole ammu mingeid calm-down asju kasutanud, siis need tekitavad pohmaka küll hommikuks. eriti, kui kogustega veidigi liiale minna.
töö juures kohvimasin teatas eile, et ‘vähe vett’. ma loodan, et täna lisatakse sinna vett, kelleiganes ülesanne see on (huvitav, see masin näeb välja küll selline, et võiks otse torudest vett tahta?).
* – siin vist on kusagil ennegi sama nimega sissekanne olnud. so what?

ma olen nii väsinud, et ei oska isegi midagi uskuda.
sest kui ma olin väsinud ja juhe koos juba puhtalt milleiganes pärast, mis oli puhtalt minust lähtuv; siis teiste kaasabil õnnestus täna seda seisundit veel süvendada.
on asju, mis lammutavad päris ‘mõnusalt’ tõhusalt.
ja ma ei saa aru, milleks neid vaja on.
möödarääkimispäev, ütles k.
täiesti mööda päev, ütlen mina.
ma ei saa praegu teha seda, mida ma tahan. sest mul on kohustused.
ma võtan kotid õlale, RM-i näpu otsa ja ma tean, et ükskord olen ma kodus. oma kindlate seinte vahel.
kuigi see ei ole siiski see, mida ma tahan.

hirmud tulevad sellest, et sa ei ela olevikus, on mingites eneseabiraamatutes öeldud. sa kannad endaga kaasa minevikku ja sul on ootused tuleviku suhtes, lähtuvalt oma minevikust. ja hirm on kartus, et ootused ei täitu. ela olevikus!
tõesti. ja kuhu, vabandage, peaksin ma pistma oma mineviku ja kogemused?
isegi kui nende põhjal tekivad mul tõesti mingid ootused ja sealt tulenevalt hirmud.
see on osa minust. ma ei saa nendest eralduda.

ma ei teagi, kumb on parem, kas vaikselt ligihiiliv tühjus või äkitselt tulev ja kõikehõlmav tühjus.
võiet kas tühjus saab üldse hea olla.
saab küll.
vahel saab.
ma tõrjun eemale soovi minna jalutama Linna, sest see pole mõistlik ja mul on niigi külm.
awww..