Rubriik: asjad minu sees

ma ei oskagi midagi ette võtta aegajalt ründavate hirmudega. olgu neil siis alust või ärgu olgu.
igal juhul neid ei tohiks olla ja nende olemasolu lõhub mind ja mitte ainult mind.
ja ma olen sellega hädas.
sest selline asi ei meeldi mulle.
mõistus ütleb, et pole põhjust. aga kust siis tuleb see irreaalne hirm mu sisse? ja miks? ja miks see mu mõistusele ei allu?

ma ikka ei loe mõtteid. kui, siis vahel õige harva.
pole kasu, et mulle öeldakse, et jah, ma mõtlesin seda küll – aga välja ei öelda. need sõnad, mida ma ootan ja mis aitaksid mul tasakaalu hoida. ja mis jäävad välja ütlemata. telefonis, näost näkku, sms-is, netis.
ma ei tea ju, kas need on siis sees üldse olemas. (kuigi ka väljaütlemine ei anna garantiid tegelikult)
need sõnad on kõik olnud, aga nüüd on kadunud. ja see paneb mind ebalema.
minu sõnad kaovad nii ju ka.
need, mis niigi kardavad välja tulla.

mingid asjad on kuhjunud ja ma ei kipugi neist jagu saama.
eile öösel meenus mulle miskipärast, kuidas ma suvel Haapsallu sõitsin. ma ei suutnud kuidagi liikuma saada ja läksin suhteliselt hilja. jupp aega venitasin asjade kokkupanemist; kui need koos, siis ei saanud ikka veel liikuma. lihtsalt ei tahtnud.
kui ma lõpuks mööda vana maanteed kohale jõudsin, olin ma muidugi rahul.
kuigi ma ei saanud seal ennast täielikult tagasi.
enese eest saab põgeneda vaid ajutiselt. eemalolek ei tee probleeme olematuks. edasilükkamine ei lahenda midagi.
ma püüan mõelda, kui palju ja kas ma olen püüdnud jätta oma endiseid elukaaslasi enda lõa otsa. vist väga ei ole. ma võin mingi aja neid üritada veel siduda, aga enamasti saan ma siiski veel üsna sobival ajal aru, et vabandust, mul pole sinna enam asja.
ja kui mul on siis vaja mingit abi, on mul piisavalt sõpru, et mitte hoida ühtegi endist enda küljes kinni väikeste palvetega.
vähemalt mitte tihti.
sest kui juba kõik on väga läbi, siis võib ju vahel paluda ka midagi.
ma ei ole tagasimineja tüüp, ent ometi on asju, mida ma oleksin pidanud kuidagi teistmoodi tegema. juba ammu.
aga ma olen tänases päevas ja lähen edasi sellega, mis mul. ja selleta, mida mul pole.

nii mõnedki korrad elus olen ma vähendanud isikliku heaolu määra, et kellelegi teisele haiget mitte teha. olen jätnud ära mingeid tegevusi, vähendanud isikliku mugavuse ja laiskuse määra – sest see mõjuks halvasti sellele, kellest ma hoolin. aegajalt lööb mu ego nagunii välja ja suudab tõsist kaost tekitada.
seega: ma võin küll olla veidi tujutu, kui ma oma mugavusest vahel loobun, aga kui ma tean, et perspektiivis on see parim variant, siis ma ikka teen seda. siiani. sest laiskus ja mugavus on tegelikult päris ebapädevad põhjused.
kuigi elu, see tuntud korrektuuride tegija, näitab, et see on üsna mõttetu.
sest sa võid arvata, et saad vastu seda, mida annad. ei saa.
oma mugavus ja laiskus on liiga kallid, et neist loobuda. prioriteedid. sest laiskus on isiklik, aga valu on võõras.

vahepeal kaob ikkagi tasakaal ära ja pead kogu jõu appi võtma, et mitte kusagile poole maha prantsatada.
suur vahe on selles ju, kas astuda ise maha, ükskõik kuhu poole siis – või kukkuda maha.
kuigi kõige parema meelega kulgeks sujuvalt edasi..

mõned unekatked on jälle nii selgelt meeles.
ma olin kusagil reisil. põhimõtteliselt pidi see olema Kanada, kuigi nagu ei olnud ometi. ma ei mäleta, miks ma sinna läksin või mis ma muidu tegin, aga igatahes olin ma mingite eesti sõbrannadega kesklinnas ja jälgisin hoolega kella, et jõuda lennukile ja tagasi sõita. mingil hetkel otsustasin kontrollida, mis kell ma täpselt lennujaamas pean olema.
miskipärast olim siis kusagil õues, istusin muru peale ja mingi noormees oli ka, kes üritas meiega suhelda. miks ja kust ta end meie ligi haakis, ei mäleta.
igal juhul ei leidnud ma oma piletit kotist üles ja läksin närvi. samas ma teadsin, et aega on.
panime sõbranandega siis marsruudi paika, et mu majutuskoht jääb lennujaama tee peale ja saab sealt läbi sõita. siis ikkagi leidsin korraga pileti üels ja selgus, et aega tõesti on palju. mind pani imestama, et lennujaamas pidi olema 3 tundi enne väljumist.
igal juhul olime varsti jälle mingis söögikohas varsti ja korjasin oma kotte kokku. seal aga oli korraga suur reisikott kadunud. jälle paanika. aga noh, selgus, et see oli autos.
ja kogu aeg olid mingi mehed ka seal uneas, suvalised, seostumatud.
siis korraga läksime kusagil mööda teed ja oli hoopis teine seltskond. aga ma ei olnud veel ära lennanud igatahes.
seal oli mingi naljakas pääs kusagil tänavale, et polnud otseselt tõkkepuud, aga mingi luba pidi olema. meie ees läks üks inimene, kellel see oli ja meil oli ka. aga veel eespool olid mingid poisid, kellel polnud. ja see meie ees olev tüüp lasi nad oma loaga sisse.
hetk hiljem avastasime miskipärast, et selle läbipääsu mingi valdaja on kusagil sajakonna meetri kaugusel teiselpool teed ja nägi, kuidas need poisid sisse sai. haakusime selle sisselaskja ligi ja üritasime minna kusagile mingi maja põõsastesse luurama, kas haldaja tuleb järgi ja üritab poisse kätte saada.
olimegi mingi maja hekipõõsastes, aga siis tuli majast kuri vanamees ning peletas meid ära.
ja siis korraga olin ma oma lapsepõlve suvila tänaval. aga see oli samal ajal jälle mingi siseruum. ja seal oli peal nö järgmine põlvkond ehk need tüübid, kes olid meist ca 4a nooremad tol ajal. ja üks mu suvilaaegne sõbranna, keda ma kaua näinud polnud. miskipärast hakkasime mingeid pilte vaatama..
ja siis ma ärkasin üles.

mulle meeldib pärastlõunati üksi tööl olla.
omaetteolemise aeg.
vahel ajab liiga palju mõtlema, vahel keerab mõtted kinni.
töö vahele vaatan merele ja puhkan.

hommikune päike on asendnud halliga. vastupidiselt eilsele.
CV ütles mulle eile (või oli see üleeile), et ma olen ikka üks sõjakas hing. või võitleja, ma ei mäleta, kumba ta kasutas. lihtsalt seepärast, et ma tahan kooli jälle ühe kurja kirja saata. isegi mitte ainult kooli. aga ei saa ju kogu aeg lammas ka olla. ma olen niigi loobunud mingitest protestidest, mis mul olnud on. ja üldse ei pea ma end väga konfliktseks ja sõjakaks inimeseks.
või siis et tegelikult ma pelgan igasuguseid asjaamisi veidi. ma suudan end ametlikes situatsioonides tunda nii umbes 10-aastasena enamasti. aga et see väga välja ei paistaks, siis ma blufin. naljakas on see, et selle juures õnnestub mu vahel täiesti asjalik mulje jätta ilmselt. vägahea.
vahel ma mõtlen, et kas see on kõigiga nii? ei usu.

minu tugevuse taga on minu nõrkus.
see, mida enamasti ei näe. võib-olla sa ei teadnudki, et see on olemas?
see ei paistagi välja ju. see on mu enda jaoks. see avaldab end siis, kui ma olen üksi. ootamatult ja tugevalt.
näiteks siis, kui ma tunnen, et mulle on liiga tehtud. alatult ja ebaausalt. oma võimupositsiooni ära kasutades. läbi demagoogia.
kuigi see pole ainus võimalus.
ma poen alati kusagile endasse, kui mulle on liiga tehtud. ja kui ma juhtun selle juures üksi jääma.
hommikul ajan jälle pea püsti ja keegi ei aimagi, mis vahepeal oli.
ma ei oska abi otsida.