see nohu-köhaasi ei tahagi mööda minna. nädalajagu juba kallal.
aga ega mul pole ühtegi täistubast päeva olnud ka, ikka õues käidud. mõni päev vähem, mõni rohkem. ja praegused soojavõitu, kuid jaheda tuulega ilmad ei soodusta seda paranemist eriti.
(nõrganärvilistel seda lõiku mitte lugeda!)
täna ärkasin kell 9 selle peale, et tuli hull köhahoog. kusjuures mul oli plaan magada, noh, kaua. sest täna õhtul läheb mul kaua. siis rögistasin-nuuskasin pool tundi. kolm taskurätikut läks ära, enne kui õnnestus järgi jätta. nüüd tapan eile söödud küüslaugu haisu rohelise sibulaga.
tuul jah. selline tunne, et oi kuidas läheks lohet lennutama, kui haige ei oleks. tegelikult muidugi ei tea, ilmselt väga palju ei läheks ka. eriti mitte üksi veel. tunnen end liiga kobana selleks. aga unistada võib ju 🙂
ja muidugi lähen ma täna tööle. ei tasu arvata, et saab kodus rahus haige olla. kui keegi on puhkusel juba korra, siis kohe kindlasti mitte. ja nii just ongi.
siiski olen selle tõbisuse tõttu viimasel ajal üritanud maksimaalselt tubane olla ja ma olen jõudnud Wire in the Blood’i kolmanda hooajani. vaadata siis. seda on olnud kunagi mingi hulk seeriaid ETV pealt ja kuskilt soomest ka vist. eksole, siin oli sellest veidi juttu. selline verine värk on, aga vot miskipärast mulle kipuvad enamasti inglise krimkad siiski rohkem meeldima (kuigi Christie on pikapeale täiesti tüütu ja Sherlock samuti).
JoJo (valge kass) viidi maale suvitama. aga nüüd olla ta mõned päevad kadunud olnud. oeh 🙁
Evelinil on muidugi üksi hea olla ja ei saa salata, kassikarvatuustide hulk elamises on vähenenud kordades.
oma tänahommikusest segasest unenäost võiks ka kirjutada muidugi. olin koolis, tegin mingit eksamit ja eriti midagi ei osanud. kahel inimesel minust vasakul oli sama variant mis minul, aga paremal oli mingi teine. igal juhul jäid mul viimased küsimused vastamata, kui miskipärast lehe käest ära andsin. hetke pärast küsisin seda õppejõult tagasi, aga ta andis hoopis muu lehe ja ühe vana koduse töö, et sinna mingit muutused sisse viia.
siis korraga tassisime ühte vana pisikese mustvalge monitoriga arvutit sinna majja, kus me miskipärast elasime. see ei olnud üldse eestis, ma olin kusagilt saanud selle aadressi ja sinna külla mõneks ajaks läinud. kuidas see kooliga seostub, ei saa ma praegu muidugi kuidagi aru.
igal juhul oli maja ees suur terass, oli suvi, ma istusin terassil mingi varikatuse alla ja hakkasin midagi selle arvutiga tegema, õigemini vaatama, mida üldse teha saab. samas see oli täiesti kindlalt mingi koolist saadud arvuti ja tegelikult oli seda vaja hoopis kellelgi teisel, mitte minul. aga teised olid veel koolis.
korraga tulid terassile mingid suvalised inimesed, turistid, võtsid istet ja hakkasid end hästi tundma. olin täielikus hämmingus ning hakkasin neid ära ajama. et see on eramaja ja ei ole nii, et tuled ja istud siia. nad lahkusid küll, aga pikkamööda ja väga pahaselt. ning läksid paar maja edasi terassile.
meri ja rand oli sealt mõnesaja meetri kaugusel.
toimetasin edasi ja siis tuli uut rahvast. seni, kuni ma ühtesid minema ajasin, tuli neid aina juurde ja lõpuks avastasin toast ka. hakkasin neid inglise keeles minema ajama, kui selgus, et üks punt on eestlased: mingi tädike ja keskkooliealised poisid. poisid olid ontlikud sellised, viisakalt triiksärkides ja kõikidel mingid tõsised raamatud kaasas. tädike rääkis, et nad olid tahtnud kultuurimajas filmi vaadata (ka midagi tõsist), aga seal olid mingid jamad ja seanss jäi ära. jah, see on koguaeg seal niimoodi, ütlesin mina. aga ikkagi ajasin neid välja. lõpuks ütlesin, et nad võivad ju terassil istuda ka, kui tõesti lugeda ainult tahavad ja ei sega ja lärmi ei tee. aga nad ei jäänud.
osad õiendasid, et rand on täis ja kus nemad siis puhkama peavad. mina ütlesin vastu, et mina ei tea, pöördugu linnavalitsusse selle probleemiga, seepärast ei pea eraaedades ja -majades käima.
siis tuli kohale maja.. ma ei teagi, omanik või põhiüüriline, kelleks oli sinine 😛 küsisin talt, et kas selline sissetungimine on tavaline – kuigi tundus, et jah, sest naabrite terassid olid kõik täis) ja tema ütles ka, et jah. ja et seal on väga palju huvitavaid inimesi. et ühega ta tegi pika kabeturniiri ja mis kõik veel.
aga edasi ma ei mäleta 😛
Rubriik: asjad minu sees
esmaspäev, sinine nagu teisedki päevad
väsimus on peal. selline suur, paks ja lai.
ometi peaks nüüd, kevadel, olema energiast ja teotahtest tulvil.
mulle tehti juba blogi kohta ka märkus. et igavaks läinud ja halliks. eks ma üritan parandada.
aga
mitte veel
täna
mõttejuppe
selline kevadhommik ei tohi alata voodis vähkremise ja peavaluga. ja õhtust rippu jäänud kummaliste mõtetega.
ma ei tõuse just tihti enne kella, täna püüdsin tükk aega vastu pidada, aga lõpuks ikka ajasin end voodist välja. sest mida ma seal olen, kui rahutu on olla.
ma pean veidi tegelema organiseerimistega. sest poja on ikka tõbine, aga mul on mingeid asju vaja teha. kusagil käia. midagi toimetada.
nädalavahetusel pean olema mitmes kohas korraga, ma ei tea kuidas seda organiseerida.
õhtul rannas kiikuda on hea. jalgrattakiivrit on ka vaja: lapselt nõuan, aga omal ei ole. halb eeskuju.
esmaspäev
no ja lõpuks on keerulisel ajal sõber ookeani tagant, kes jagab vajalikku tunnustust ja teeb virtuaalse patsutuse, mida vaja. mis teha, kui igal hetkel lähemalt ei saa.
aga nüüd kisub kevadeks ära, tundub. eile oli veel jahedat tuult, täna tööle tulles ei pannud küll tähele. hästi tore oleks õhtul mõnusalt mere ääres jalutada. või midagi sellist. eks paistab, kas tekib võimalus. kaksi on parem kui üksi.
eemaldumine
Elu on mind õpetanud asjadest mööda vaatama. Nendest, milledest ma teada ei taha.
Tavaliselt ma eelistan teadmist. Aga vahel on mitteteadmine siiski parem. Kui ma tegelikult tean, aga ei taha teada. Siis on hea teha nägu, et ma ei tea. Ignoreerida.
Kõike pole võimalik lahendada. Kõik pole minu võimuses lahendada. On asju, mis on, ja millede suhtes ma ei saa midagi muuta. Seega mul pole mõtet rabeleda.
Ning kui need siiski puutuvad minusse, aga mulle üldse ei meeldi, siis ma vaatan nendest mööda. Nendest läbi. Teen need olematuks enda jaoks. Ignoreerin-ignoreerin-ignoreerin.
Mis ei tähenda, et need minusse ei kuhjuks.
Kuhjuvad küll. Aga sellest ei saa keegi aru. Sest siis kuhjuvad need vaikselt ja ainult mind närides. Tekitades minus küsimusi, kõhklusi, valu. Asja, mis nagunii korda ei lähe, pole vaja ignoreerida. Valu kuulub komplekti. Teadmine teeb suuremat valu. Mitteteades õnnestub vahel unustada. On valida valu ja valu vahel. Ja neis üksikutes asjades valin ma mitteteadmise valu.
Ma ei pea seda isegi varjama. See lihtsalt ei paistagi välja. Sest ei pea ju varjama asja, mida ei tea. Ja kõigile meeldib, et ma olen pealtnäha olukorraga rahul, midagi ei päri ja kõigega nõus.
Kuni ma eemaldun sellest kõigest päriselt ja hästi kaugele ning keegi ei saagi aru, miks.
une näod
ma nägin mingit päris koledat unenägu vastu hommikut, aga ma ei mäleta detaile. igatahes ma lõpus nutsin. õnneks ainult unes, mitte päriselt. mulle oli kohutavalt haiget tehtud ja ma olin suures segaduses.
ähmaselt meenuvad mõned detailid ka, aga ma ei tahagi neid kirja panna. parem on ära unustada.
turvalisusest
eile oli lasteaias loeng. sarjast ‘Turvaline lasteaed’. tegelikult sisaldas see endas palju rohkem ja tuletas meelde palju muid tähtsaid asju. eelkõige neid, kuidas enda ja lähedaste elu ka vaimses mõttes turvaliseks muuta, mitte ainult füüsilises.
kokkuhoidmine on oluline. mees ja naine on kõige tähtsamad, lapsed ei ole eespool. õige ka, sest lõpuks lapsed ju lähevad oma teed. hea küsimus oli, et kui lennujaamas on kogu pere vastu tulnud, keda esimesena kallistada: muidugi meest/naist. enamike jaoks see siiski ei ole nii elementaarne.
öelge inimene, kellel ei ole tunnustusvajadust? kõigil on see kusagil peidus. miskipärast aga tikub negatiivne palju paremini pinnale (haha!, irooniline naer). ka suhte ja pere hoidmiseks on tunnustamine vajalik. kui mõtled teisest midagi head, siis ütle see välja. ära ütle vaid siis, kui midagi on pahasti. tunnusta ja ütle häid sõnu. ei saa nii, et pulmas ütled ‘ma armastan sind’ ja siis järgmised 20 aastat ütled, et ‘no ma ütlesin sulle korra, palju seda korrata võib siis’. jah, tõesti, kui seda lausa iga tund korrata, siis tüütab ära. aga põhimõtteliselt pole häid sõnu kunagi liiga palju.
armastamine, andestamine, unustamine. üldiselt me usume, et me oskame armastada. eks sellega on ka nagu on muidugi. andestamine ja unustamine on seoses. kui sa oled mingi asja andestanud, siis tuleb ka unustada selles mõttes, et ei heida seda rohkem nina peale. see on ju väga tüüpiline, et öeldakse, et andestan, aga siis kuuled ikka ja jälle, et kuidas sa seekord ikka nii tegid.
ja muid selliseid asju.
ma sain sealt päris hea positiivse laengu ja hea tahte.
noh, veidi hiljem see küll lagunes, aga mis seal ikka. alustan täna uuesti. peale seda, kui olen veidi veel puhanud.
ütle mulle..
olulisi asju peab aegajalt meelde tuletama. iseendale. ja laskma tuletada. sest asjad ja situatsioonid muutuvad ajas.
häid asju ei saa kunagi liiga palju öelda.
ma olen tüüpiline naine, kellele meeldib kuulda 🙂
päevapäästja
kui päev kipub halliks kiskuma, siis tuleb leida tegevust.
näiteks suhelda inimestega.
ning siis avastad, et su ümber on endiselt need head inimesed, kes oskavad öelda hea sõna õiges kohas ning kes on valmis veidi üle oma mugavuspiiri astuma su pärast. lihtsalt niisama.
sõbrad, kes hoolivad inimlikus mõõtmes. kelledel sa oled mingil määral südames. kes lihtsalt ütlevad need paar asja, mida oled asjatult oodanud mujalt ja kes toovad hetkeks naeratuse näole. andes lootust, et ma suudan seda naeratust jälle mõnda aega kanda – kui ainult õigest kohast tillukese tõuke jälle saan.
aitäh 🙂
une näod
ma läksin mingile üritusele, aga mul oli fotokott kaasas. läksin mingist (asukoha poolest tegelikult olematust) kontorist läbi ja ladusin fototräni kusagile teise kotti. selmet teine kott hoopis kaasa võtta.
mis üritus või pidu see oli, ei mäleta enam.
igal juhul hommikul pidin minema koos mingite sõbrannadega kuskile looduskaitsealale. see oli nagu Vilsandi, aga tegelikult ei olnud ka. sõitsime sinna üle mingi lühikese tammi.
selline koht oli, kus suvel käib mingi elu, aga praegusel ajal on vaikus. tahtsin hakata pilti tegema ja avastasin siis, et fotoaparaati polegi.
miskipärast sattusin sinna samas unes veel mingi aja pärast, sõbraga. siis oli saarel tammi kõrval olevale rajal asfaltiosa pikenenud ja seal parkis päris mitu autot.
saare nn keskuse juures olid ka mingid masinad. maja ees oli mingi künkaga muruplats. ametlikult polnud hooaeg ikka veel avatud.
mingid tüübid sõitsid oma autodega ümber seda platsi ja korraga üks pani otse üle platsi.
vahtisime üsna tigedalt ning kui tüüp seisma jäi ja välja tuli, läksime temaga rääkima. et nii ei tehta ikka ja eriti mitte kaitsealal. et kui praegu teatada ala töötajatele, siis saaks karmid trahvid ka. mingiks löömaks igal juhul ei läinud, aga rohkem ei mäleta ka.