hall on olla.
ma ei leia lapse jõululuuletuste raamatukest. oli selline õhuke ja kuni ühe koristamiseni teadsin ma täpselt, kus see on. siis aga koristasin ära ja nüüd ei suuda leida. igal juhul lapse raamatute juures ei ole. niisiis on kogu raamaturiiul vaja läbi otsida ja kui seal ei ole, siis veel hulk segaseid riiuleid.
koristamine ei ole alati abiks.
kinkide kohalt on ka pea täitsa tühi. jaa, ma tean, ei pea olema midagi suurt ja erilist – aga ma ei suuda väikest ja hingeminevat ka välja mõelda.
eile õhtul sai veidi pilte tehtud. selliseid, mitte(pool)kohustuslikke (nagu näha, ei ole ma oma fotovarustust nurka visanud). ega midagi head just ei tulnud, aga mõni huvitav vähemalt 😉
Rubriik: asjad minu sees
***
eilsest peavalust ei saanud ma lõpuks isegi tabletiga lahti. veidi leevenes, aga see oli ka kõik.
mul on hirm, et täna lõunaks olen ma samasuguses peavalus. hommikul ärgates oli küll parem, aga päris üle ei olnud.
aastalõpp, kiire nagu alati.
ma kulutan oma energia ära, teadmata, kust ma uut saan. ma lihtsalt ei vaata hetkest edasi. siis ei olegi see oluline.
egopaid
eile oli RM-il ujumine ja läksin varem lasteaeda järgi, nagu ikka neil päevadel. sain nad kätte sööklast ja ütlesin õpetajale, et ma viin ühe poisi ära. õpetaja vaatas siis meid seal ja ütles, et see poiss võiks küll jääda ja ma võiksin parem mõne teise ära viia. ma jäin siiski endale kindlaks 🙂
vaatasin uuesti õppeinfosüsteemi. eelmisel sessil tehtud eksami hinne oli väljas. üsna koba peale tegin seda eksamit, minust väga mööda aine oli. aga siiski, napilt positiivne tulemus käes. jess!
juba mõni aeg tagasi ütles grupivend, et selle eksami tulemused on väljas. vaatan mina siis õppeinfosüsteemi ja seal on kirjas endiselt, et ‘mitteilmunud’, selle esimese korra lahkumise peale. pagan! mõtlesin siis, et ma pole oma kodutööle, mis oli eksami eelduseks, vastust saanud. et kas sellepärast või? eriti nõme oleks siis nüüd kodutöö uuesti saata ja veel üks kord seda eksamit vehkida teha ju. kuigi see viimane tegemine ei kannata mingit kriitikat. ma parem ei räägi, kuidas see käis.
aga nüüd vaatasin seda viimast hinnet ja korraga avastasin, et puuduva eksami hinne on rida ülevalpool ja täiesti kindlalt positiivne 🙂
ei, ma ei ole uhke selle üle, kuidas ma selle hinde sain, aga vähemalt pole mul ühtegi võlgnevust kirjas!
ning viimasel ajal olen saanud oma fotode suhtes jälle positiivset tagasisidet. selleni välja, et tehku ma uus näitus. eks näis, ilmselt niipea ei jaksa.
lisaks sain veel paar töist asju kenasti tehtud.
nüüd palun lilli ja okolaadi ja pai!
tibijutud, jõhvikad ja veel üht-teist
istusime eile L.-ga ja rääkisime suhtlusest ning suhetest, kuni RM oli eelkoolis.
ja taaskord pean tõdema, et ükski probleem ei ole unikaalne. samas ei tähenda see, et lahendused oleks hoobilt võtta. mõned asjad tuleb vist lihtsalt alla neelata?
poolteist tundi tibijuttu on vahel absoluutselt vajalik.
esimesed jõhvikad suhkrus saime ka. nämma.
edasi müüa on ka, kui keegi tahab. ma võin ehk homme pilti teha, mõni karbitäis on ehk siis veel järgi.
kokkuhoiureziim: kohvimasinat ei lülitatudki täna sisse. tööl. päris tobe. ei hakka ju kuskile välja ka minema kohvi hankima nüüd.
mere kohal on kummalised suitsused pilved. nagu meri põleks. veeaur?
valge laev kumab läbi pilvede. aga see valge laev ei vii küll kedagi paremasse maailma.
tagumisest pingist
kool. segane eksam, kus ikka ja jälle on need küsimused, milledest loengus üle libiseti kui mitteolulistest.
kaks blokki loenguid, millede eest ei saa punkte ja mis annavad küll abi kursuse- ja lõputöö jaoks, aga mille tehnilist poolt ma tunnen juba väga hästi.
peale seda on veel mingeid asjalikke loenguid.
uimane ja haige on olla. koju tahaks.
öösel nägin unes, et olime kusagil veel selle punase autoga ja see aeti ära. miskipärast aga ei tohtinud politseisse pöörduda. kogu mu fototräni oli seal kotis.
hüplik palavikuline uni.
***
valetamine ja kahepalgelisus on lihtsalt nõme.
ma ei ole ise sellest alati päris puhas, aga enamasti ma siiski püüan seda vältida.
ja ma ei oska kuidagi olla, kui keegi, kellelt seda ei oskaks oodata, kellega peaks olema pigem vastupidi, kallab mind oma kahepalgelisuse ja valedega üle. ning teeb seda veel nii, et mina tunneksin end süüdlasena. selles, mis tema on teinud.
kuigi jah, mina olen ‘süüdi’ selles, kuidas ma olen tema tegudele reageerinud.
kuidas saaks mitte tunda?
minevikupõige
‘mingid asjad jooksid kokku’, ütlesin ma teises aknas.
sest korraga uppusin ma ära kusagile.. kaheksa aasta taha. lihtsalt. üks nimi, üks lugu, mõned mälestused. ühed pildid, mida ma parem vaatama ei lähe.
muusika, mida ma nüüd juba saan jälle kuulata.
visuaalid, mida ma võin jälle vaadata.
mingid hirmud mu sees, mis on sealt ajast pärit.
mingid mõjutused.
tapetud igatsus. sest sellel ei olnud enam mõtet.
mingi teadmatus.
mingi küsimus, millel mul ei ole siiani vastust. ma ei loodagi seda enam saada. ma ei küsigi seda.
sellel kõigel oli rohkem tagajärgi, kui oodata oleks osanud.
elu läheb edasi.
***
Ma olen omaenda toas, omaenda mõtetes kinni.
Siin on mu varjupaik. Vähemalt ma arvan nii.
Õues on sügis. Päike paneb puu otsast tuule poole ära sikutatud lehed helgelt särama. Kõik need kollased, kuldsed, oran˛id, punased, violetsed, pruunid toonid. See ringkäik, mis ei lase end tühistest inimlikest probleemidest häirida.
Loodus on suurem.
Mina siinpool akent võin mähkuda oma muredesse ja rõõmudesse. See puudutab ainult mind ja ei mõju kuidagi sinna, mis on teisel pool. Kogu mu olemasolu on nii tühine selle kõrval.
Nii et ma võingi end vabalt tunda. Sest minust ei sõltu midagi. Ma ei muuda midagi. Minust ei muutu midagi. Ning mul ei olegi põhjust midagi tunda.
kiri minevikku
ei, ma ei arva isegi, et sa sellele vastad või kuidagi reageerid.
ma arvan, et see on sellest, mis täna oli. et sa kuidagi hindasid midagi minutehtut, teadmata, et mina olen seal taga. mingid naljakad seosed tekivad kusagil vahel. eriti veidi joomase peaga.
näiteks see, et vahin mingeid suvalisi videoid ja filme ja jään korraga kinni kaadri pikkusesse. asi, millele ma ei osanud tähelepanu pöörata enne aastat 1999. lihtsalt. ja nüüd korraga vahel torkab nii kohutavalt silma.
või siis ongi seos siin. et ma vahin Massive Attacki videosid, kus paljude puhul on kasutatud pikki kaadreid ja äkitselt löövad asjad kokku. ma mõtlen korrada pigem operaatoritööle ning see tundubki olulisem, kui hilisem lõikus. kuigi mõlemad on olulised.
mul on eelmisest talvest video lõikamata.
või see, et ma saan aru, miks enamik tänapäeva nn fotograafe ei oska mustvalgega midagi peale hakata. sest nad ei taju valgust. võibolla ei taju mina ka, aga ma tean, et see on oluline – ning seega ma kas arvestan sellega kohe või mitte. sest mis oli fotograafia digifotograafia võiduni ja eriti mustvalgel ajal? mäng valgusega.
mult küsitakse nõu, et kas minna fotokursustele või millistele. või milline kaamera teeb head pilti. viimane küsimus on lihtne – see pole kaamera, see on inimene. aga kursused – ma ei tea. ma olen oma teadmised korjanud kokku erinevatelt inimestelt, nagu sina. ning muidugi lihtsalt teinud asju. ilnma üles märkimatagi, et mis ja kuidas. midagi jääb pikapeale niisama sisse.
viimasel ajal ka aina rohkem filmile. sest see digpiltide mass on väsitav, ma lihtsalt ei näri end sealt läbi. minu saamatus, ma tean. aga ma hakkan filmigagi end juba kindlamalt tundma.
või siis on midagi ikka kusagil seal kaugel, mida ma ei saa unustada ja mida tänapäeva digimaailm ei löö üle.
ma ei saa endast tehtud pilte/negatiive su käest kätte, onju? vaikimine tähendabki siinkohal nõusolekult.
öö uitmõtted
lõpetasin oma öise töö, täna nii hilja.
see öine pilt, mille ma oleksin tahtnud siia panna, ei ole minu arvutisse jõudnud. nuuks.
aga öö on täis mõtteid ja tundeid. mida ma järjekordselt tapan ja tapan. kuni ma olen piisavalt väsinud, et voodisse kukkudes uinuda. tegelikult ma olengi. aga ma siiski kardan seda ööd.
’imelik on magada siin üksi, kui sind ei ole’.
hajuvad sõnad kusagilt.
ma ei oska varsti kellegagi koos magada. sest see tähendab hommikusi lahkumisi ja teadmatust, millal on järgmine öö mitteüksi. isegi siis, kui ma arvan, et ma seda tean, ei tea ma tegelikult.
see meenutab mulle seda, et teleturu reklaamitud leheimur imebki kuivi lehti siledalt põrandalt, nagu reklaamis näha on. me lihtsalt ise fantaseerime juurde, et imeb muru pealt ja niiskeid lehti ka. see süsteem toimib elus igal pool. me ei näe kosmoselaeva, sest me ei taha näha. elevanti on kõige lihtsam peita. ja nii edasi.
“Hea inimene võib hea eesmärgi nimel teha kohutavaid asju,” ütleb Sven Sildnik, viimasel ajal tuntud kui (:)kivisildnik. “Halbade asjade põhjendamatut kiitmist, inimestele valetamist on minu meelest üle mõistuse palju,”
see kõik mahub ühte peopessa suletud öösse.