see paari päeva vanune ‘I don’t consider myself ‘single & alone’, I consider myself ’independent & available’ on toonud mulle vastukajasid, mis siin blogis ei kajastu.
et oleks lihtsam edasi rääkida, siis kiirvabatõlge ka: ma ei pea ennast üksikuks ja üksildaseks, ma pean ennast sõltumatuks ja vabaks (saadaolevaks?).
jah, muidugi, inimene on sotsiaalne olend ju. neid, kes suudavad päris üksi olla, on vähe. üldiselt rääkides, me ikka vajame kedagi, kellega aegajalt oma elu jagada, keda toetada, kes toetaks meid jnejne. no kõik see, mis kuulub asja juurde, mida võib nimetada ‘suhteks’ (mis see ‘suhe’ on, on jälle edasise defineerimise küsimus; mina olen jõudnud selleni, et ‘suhe’ on peamiselt otsus, millega kaasnevadki teatud sotsiaalsed sidemed ja kohustused, sh ei ole kõik need alati meeldivad; armastust ei defineeri ma üldse ega ei ürita ega pea siinkohal ka oluliseks).
nii et, ega sisemuses ei taha keegi meist ju päris üksi olla.
ausalt, ma ka mitte.
ja ma ei ole osanudki, oma kõrge vanuse kisute, enam-vähem viimase ajani. et ilmselt tuleb elult piisavalt peksa saada, et mitte nutta oma üksiolekut, vaid selle häid külgi näha.
või olen ma piisavalt pikkade juhtmetega, see on ka ju variant. sest hoolimata mitmetest valusaamistest ei tahtnud ma üksi olla. samas on mitmeid inimesi (naissoost), kes peale ühe pikema suhte p***eminekut jäävadki kohe tükiks ajaks üksi ja tulevad suurepäraselt toime.
ma olen kade nende peale (kuigi mul on vahel tunne, et äkki nemad on minu peale kadedad? kuigi – miks?).
aga isegi mina olen arenemisvõimeline. ning jõudnud sinna, et ma võin vabalt olla ka ‘available & independent’, selmet olla ‘single & alone’.
ainult et teine pool on see, et niipea, kui ma sellele äratundmisele jõudsin, on taas kord aina vähem võimalusi olla ‘available & independent’. sest noh, kui üldiselt mehed kardavad natuke neid ‘single & alone’ tüüpe, sest need on klammerduvad ja halavad (ma tean sellest kordades rohkem, kui mulle meeldiks), siis ‘available & independent’ tüüpides näevad nad rohkem omasuguseid (mis on ka ilmselt üks põhjus, miks ikkagi tegelikult liiga iseseisvaid naisi päriselt partneriks ei taheta – naist tahetakse ju, mitte teist meest majja! vt ka siit) ja julgevad nendega veidi rohkem suhelda.
iga minu vanuses naine ju teab, et kõige hullem asi meeste jaoks on klammerdumine. mitte miski ei peleta neid paremini eemale. vähemalt enam-vähem aru juures olevaid mehi.
aga teiselt poolt juhtub selle iseseisvusega ja muuga jälle see, et mingi hetk tajungi, et vaatan maailma üsna mehelikult (mis on jälle meestele huvitav, aga samas.. jah, ainult huvitav) ja reageerin seega ebanaiselikult. või siis et suhtun asjadesse.. kummaliselt. harjumatult mehe jaoks.
hea näide on see mõtetelugemise ja otserääkimise teema.
onju, igaühele on mehed ikka ja jälle öelnud, et nad ei loe naiste mõtteid? et räägitagu nendega otse? noh, olgu. teeme siis nii.
kui ma ütlen oma asjad otse välja, siis ikka üritatakse sealt tagant lugeda veel midagi välja. jaa, ma kordan, et ma ütlen otse ja nii nagu mõtlen (ja vahel julmalt ja siis põrnitsetakse mind, et mida nüüd ometi?), aga EI! eks oma kogemustest lähtuvalt on mehed veendnud, et kogu asja taga peab veel midagi olema.
väga väsitav on seletada, et ei ole.
või teistpidi. et mehed ütlevad (väidetavalt!) välja kõik asjad otse ja nii nagu nad mõtlevad ja et nende sõnade tagant ei ole vaja otsida rohkem midagi, kui kuuled.
nojah. võtangi neid sõnu siis hästi otse ja puha ja tulemus on samuti mitte see, mida võiks oodata – no et kõik on kena ja rahul ja õnnelik. ei ole!
sest eksole, mehe sõnade taga on muid asju ka, mida mina nagu peaksin sealt välja lugema. kuigi ta ju väidetavalt räägib otse, pole see ka tegelikult nii.
ja siis ongi see, et kui mingid ajad tagasi olin mina mingi super-vääritimõistja (sest ei rääkinud otse ja lugesin meeste sõnade tagant välja asju, mis vastasid minu ootustele, aga mida mees ise mitte kunagi ei lubanud), siis viimasel ajal on nii mõnigi kord üsna vastupidi: ehk mina pean mehi maa peale tooma ja selgeks tegema, et mina ei loe nende mõtteid ja seda mida ma ütlen, ma mõtlen ka.
nii, nüüd läks jutt algteemast vist üsna kaugele.
või siis mitte, tegelikult on see kõik kuidagi seotud.
aga lühidalt kokku võttes on me seisund määratletud sellega, kuidas me ise end määratleme. et kui ‘single & alone’, siis tahaks kramplikult kedagi enda kõrvale – ja efekt on pigem vastupidine. kui ’independent & available’, siis.. no ma ei kommentaari.
ja lisaks see, et otse loomulikult ei ole ma üksik inimene. lapsega elav ema ei saa olla üksik. vähemalt mitte nii, nagu enne last.
kassist ma parem ei räägigi 😛
Rubriik: asjad minu sees
horoskoope tänaseks
Trying to find your way between what’s real and what’s not could be more difficult than it seems right now — but if you don’t flinch or close your eyes when the universe tosses clues your way, you’ll be fine. If all else fails, ask a solidly grounded friend for an opinion.
It’s definitely time to say I Do — or I Do, too — whether it’s about marriage, cohabitation or just a declaration of affection. You can relax, too. This is no fleeting thing.
paari päeva mõtteid
mul on ikka nüüd tõsiselt uut telefoni vaja, nii kahju, kui polegi. sest muidu on ju toimiv ja 95% mu vajadusi rahuldav telefon. aga kuna ikka jamab, siis – pean midagi välja nuputama. kohe üldse ei viitsi end kurssi viia. pealegi leiab iga mudeli kohta head ja halba ja siis mõned on lihtsalt väga kallid ja üldse. ning nii ilusat, kui mu praegune, ei ole ka. niuc!
arstiaega tahtsin jälle saada. läksin medicumi lehele ja leidsin, et mu arstile on homseks üks vaba aeg. kuni oma nime jms täitsin, oli see aeg läinud. tüüpiline!
mõttekriis on.
eks see kajastub siin ka.
***
eile oli esimene hispaania keele tund. enamikel oli mingi tihedam kogemus-seos keelega olemas (kas käinud hispaanias palju või tuttavaid seal vms), mina olin üks tuhmimaid selles mõttes. aga no tahe on olemas ning kui enamasti nad tutvustuse ajal rääkisid, et aru saavad, aga ise rääkida ei julge, siis mulle pole see probleem olnud. Barcelonas üritasime ikka nii palju kohalikus keeles purssida, kui vähegi julgesime.
igal juhul, aju peab töös hoidma.
eriti hea on teha seda asjaga, mis mõnda aega mõttes olnud.
abielu plussid ja miinused – vastust siit ei saa
oujee, keegi on siit midagi leidnud otsinguga ‘millised on abielu plussid ja miinused?’
päris tore.
ma tõesti ei tea. pole järgi proovinud.kunagi juurdlesin selle teema üle ka, enam ei viitsi.
aga lühidalt ja ilma naljata on see, et nii pluss kui miinus on see, et keegi teine täiskasvanu on suhteliselt pidevalt su kõrval. millised on selle olukorra plussid ja millised miinused, mõelgu igaüks oma jaoks ise välja.
mina siin neid kirjutama ei hakka.
mis teeb sind õnnelikuks?
tänane netitestike. eks nende tõsiseltvõtmine on igaühe oma asi 😛
|
You Have Your Attitude to Smile About |
 Things may or may not be going well in your life, but you always take time to smile a little. You know it’s important to keep looking up and looking toward the future. Optimism always wins out. You’re the one person always eager to see a silver lining in dark clouds. It’s important that you feel hopeful. |
vastlakaja
eilne kujunes üsna kiireks ja väsitavaks päevaks.
hommikul olid loengud. sain hakkama sellega, et tavaliselt poolteist akadeemilist tundi võtnud osa peale läks ligi kaks tundi ära – sel aastal on mul mahtu juures. filmid läksid ka kenasti peale. natuke ergutust, ei jaksa ju päevad läbi kuulata ka.
koolist lahkudes sain kokku Marjasoo perenaisega. väga ootamatu oli keset Tallinna kohtuda, kuigi ma tean ju, et ta on siiski suure osa ajast siin.
lapse trenniaja tegin parajaks Väikeses Pariisis. oma maa-aluse asukoha kiuste on tegu päris hubase ja mõnusa kohaga. kunagi söön seal korralikult ja siis kirjutan pikemalt.
õhtuste külaliste jaoks oli supp õnneks peaaegu valmis. külasid tuli täpselt sobiv hulk, mahtusime parasjagu kööki ära. suppi jagus ja jäi veel ülegi, kukleid ei olnud üleliia – aga see-eest oli meil niisama saia ja vahukoort ja moosi, millest sai muidu head-paremat-ilusamat nikerdatud.
õhtuks olin muidugi totaalselt üleväsinud laip.
unenäod olid täis reetmist reisimisel. korduvat.
hall
täiesti ootamatult ei suutnud eile uinuda.
tavaliselt tähendab see seda, et pea on mõtteid täis – aga seekord ei olnud sedagi. ja ka hullu segavat köha ei olnud. und lihtsalt ei tulnud.
isegi peale palderjanitableti sissevõtmist kulus veel hulk aega, enne kui uinusin.
selle juures on kummaline ka see, et ma ei ole täna kuidagi eriti väsinud olemisega. teisalt on jälle üsna tujutu olemine – ehk siis väljendub vähene magamus selles hoopis?
telefonidega olen jõudnud seisu, kus soovitatakse lihtsalt teise tootja telefone proovida. nojah, oleks siis võimalik niimoodi paariks nädalaks laenata..
horoskoope tänaseks
You’re all done being patient, understanding and wonderful. As of now, you’ll be thinking more along the lines of what you need. Don’t feel guilty. It’s about time.
You’ve just noticed that no one you work with has the faintest idea of how to do their job. Is it you? Absolutely not. Is it them? Maybe — but then, it might also be that you’re just not communicating well with each other. Either way, go home early. It’s really best.
***
ma olen keras teki all, sest on jahe, ja ‘jätkemindrahulemuidumahammustan’ on peal.
ainult kass tohib läheneda.
une näod, täiendamaks horoskoope tänaseks
You don’t have time for lunch? Or dinner? Better make time. No matter how little it may be, it’s something. Besides, it’s true what they say about quality vs. quantity.
Remember Mom asking you at least a thousand times if everyone else jumped off the bridge, would you? If you’re not sure, at least invest in a parachute.
******
tegelikult ma unes hüppamist-kukkumist ei näinud. peaaegu.
küll aga (ilmselt mõne eile sünnipäeval kuuldud loo põhjal) sai ühte uppunut otsitud. mina ei otsinud, mu sõbrad tegid seda. kummaline oli muidugi see, et uppumine ise oli toimunud umbes aasta varem. nii et ega keegi ei lootnudki muud leida, kui laipa.
koht ise oli nagu mingi kanal peaaegu keset linna.
siis nägin veel midagi, kuidas mul soovitati ühest seltskonnast lahku lüüa, kui ma tahan, et minuga halvasti ei läheks. jälle, mingi hoomamatu punt inimesi, kes reaalis iial kokku ei puutu. ma isegi ei mäleta, mis meid sidus. igal juhul oli mingi jama ja üks nendest nö. vaenlastest püüdis mind kusagil nurga taga kinni ja andis sõbralikult soovituse eemale hoida, kui tahan normaalselt jätkata.
jätkata millega, ma ei tea.
ja siis sai mingeid asju pakitud. kas siis seesama punt või mis? igal juhul visati meid kusagilt välja – aga taas, minu suhtes oldi leebed ja mina tegelikult ei pidanud minema.
kui ma niimoodi mõtlen, siis oli see umbes nagu lasteaed või algkool, sest me jagasime seal pilte ja muid nikerdusi; ning miskipärast oli seal päris suur hulk omi asju ka. ja raamatuid.
ning kindlasti ei olnud me lapsed, vaid ikkagi täiskasvanud.
kusjuures nüüd tuleb küll mingi lendamine-kukkumine sisse, meenus. sest mingil põhjusel olin ma korraga hoopis kogu selle asja kohal, umbes nagu läbipaistval katusel, ja tahtsin sealt lennata veidi kaugemal oleva papli peale. naljakas, et mul on meeles, et see oli just selline suur kõrge pappel.
aga ma ei lennanud välja, ma sain isegi mingi hoo sisse ja ei kukkunud kohe, aga paplini ei lennanud, enne pudisesin maha. haiget muide ei saanudki ja need nö. pahad tulid väga hoolitsevalt mu ümber.
siis ärkasin ma köhahoo peale ja mõtlesin, et selline benji-hüppe tunne on küll. või noh, peaaegu. et võtaks kusagilt hoogu ja hüppaks alla. kõrgelt.
aga ma ei olnud kindel, kas see kummipael peaks ikka ka olema või mitte. selle taustal tundub langevari päris hea soovitusena.