ja olengi juba tööl. kiirelt käivad need asjad.
pilte pole veel oma arvutisse maha laadinud, muljet vajavad settimist.
muidu on kõik segamini ja uimane on olla hoolimata kellaajast ja sellest, mida ma teen.
peaks mainima, et probleemid, millele reisil ei mõelnud (jess-jess), on endiselt alles. noh, nagu alati. põgeneda saab ajutiselt – kui just ei põgene päriselt 😛
Rubriik: asjad minu sees
***
sabatunnet tasub usaldada, kuigi need, keda see tunne puudutab, püüavad alati vastu vaielda.
seegi on märk.
hetked öös
magama jäädes oleksin nagu kusagil mujal.
see tuba poleks nagu minu tuba ega see voodi nagu minu voodi. kusagilt kostvate häälte peale mõtlen, et huvitav, mis seal koridoris toimub. läheb mõni hetk tajumaks, et see on kõigest mu kass kõrvaltoas ja ma olen oma voodis.
peale seda ei tule tükk aega und.
hommikul ärkan ehmatusega, et miks äratus on kell 8 ja et laps on nüüd kooli hilinenud.
siis meenub, et täna peabki hiljem minema ja kõik on korras.
esimene elu üheksast
sobiv illustratsioon selle loo juurde.
tähelepanek
kui tundub, et asjad on halvasti – siis need ongi.
ja ei tasu mõelda, et äkki ainult tundub.
surnuks löödud aeg
kui pole otsest vajadust midagi teha, siis ei jõua ka midagi tehtud.
isegi head plaanid ei aita sel puhul – sest kui mõni asi siis ära kukub, ei tähenda see ometi, et seda aega muudmoodi kasulikult kasutada võiks. kuigi muidugi peaks.
isegi midagi ilusat ei taha teha.
kaitseriietus
miskipärast on levinud arusaam, et kui on vaja end psühholoogiliselt kaitsta, kui on selline hallim ja nõrgema olemisega päev, siis sobib kaitseriietuseks midagi märkamatut, hall või porikarva või ka must.
aga mina olen avastanud, et värvid kaitsevad veel vingemalt. kuigi alati ei ole lihtsalt värvide jaoks energiat. teisalt poolt, siis värvid just annavad seda natuke. lihtsalt on vaja see esimene energiakilluke leida. ja siis on juba julge käia, sest konkreetsed värvid konkreetse olemsiega on kõike muud, kui ligitõmbavad.
igal juhul on mu tänane kaitse peamiselt must-punane, halli sekka.
une näod
veider, või une kohta siiski täiesti tavaline, on see, et mul on meeles mingid väikesed detailid.
näiteks peaaegu terves mahus üks vestlus. inimesega, keda poleks oma unne iial oodanud, aga keda lihtsalt üle mingi aja eile reaalis nägin.
või siis see, kuidas ma olin nagu Hiiumaal (mis ei olnud samas üldse nagu Hiiumaa) ja korraga olid kõik, või peaaegu kõik, kadunud.
või kuidas ma avastasin, et mingite erinevate kohalike turgude haldaja on tegelikult üks, kes kasutab iga turu jaoks erinevat firmat miskipärast (miks ma selliseid asju unes üldse näen, ah?). või seda, et kuidas ma neilt turgudelt mingit lillepotiümbrist otsisin.
eksole.
ja ikkagi ärkasin ma ärakasutatud ja petetud tundega. midagi oli unedes, et mind reedeti, jäeti maha, nulliti täiega. jõhker, hirmutav, masendav tühjus.
jälle, jälle see vastik ja lõhkuv tunne, mille ma tahan oma elust kaotada.
aga miks see mind siis unedesse kiusama tuleb?
miks?
blue bad hair monday
elu on juhuste jada.
mõned juhused on suunatavamad, mõned mitte. ning vahel on rohkem energiat suunata ja vahel mitte. ja vahel on lihtsalt kõigest-kõrini ja käegalöömise tunne.
nagu täna.
‘bluehairday’, öeldi mulle. nii ongi.
Tõni Mägi – Mõtisklus
laine laine järel randa kandub
sääl siis jõuetuna liiva vaob
nagu lubadus mis kergelt antud
nagu tõotus – petlik, mis kaob
igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee
meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need
kostab sosin üle vaikse mere
suurel kivil käsi hoiab kätt
on see kohtumise rõõmus tere
või ehk nukker hüvastijätt
igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee
meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need
hetked
kui unenägu klapib sellega, mida ma niisama mõtlen, siis on mu teadvus ja alateadvus kooskõlas (ja see on ju hea?). lihtsalt sain kinnituse oma mõtetele. ma isegi ei kujutanud ette, et mu alateadvus seda kõike veel nii karmilt näeb. samas ei üllatanud see mind, vaid kõik tundus liigagi reaalne.
ehk siis, pikka pidu teatud asjadel ilmselt ei ole.
***
ühel päeval sõitsime autoga. kaks suurt ja kaks väikest. korraga viipas meie autot politseinik.
keerasime kõrvale ja mõtlesime paaniliselt, et mis viga. kiirus oli korras, kõik mu ka nagu. aga miks siis meid maha võeti?
politseinik astus lähemale, juht keris akna alla. ootusärevus.
politseinik tutvustab end kenasti ja ütleb siis, et teil on tublid lapsed, truvavööd on kenasti peal ja selle eest on neile kingitus. ning kumbki laps sai turvavöö pehmenduse.
vot siis.
ohkasime kergendatult, lapsed olid rõõmsad ja omal ka lõppmulje positiivne.
***
mõni tualettruum on vingem kui mõni suur tuba.
