Rubriik: asjad minu sees
***
ma sain just maili, kus öeldakse, et neil on ‘suve lõpu müük’. ostaks omale ka tükikese suvelõppu? sest see keskpaik on kuidagi ära vajunud, seega kuluks kena lõpp ära küll ju.
peaks kunagi välja mõtlema, mitu elu mul veel alles on.
ja siis peaks välja mõtlema ikkagi selle, kuidas hoida alles vana blogi, kuid samal ajal kolida wordpressile. sissekannete ümbertõstmine ei ole siiani õnnestunud (erinevaid probleeme on), aga ühes kataloogis kahte indexit ei hoia ka. see uus MT on suhteliselt ebameeldiv pealegi, lisaks ei ole mingid normaalsed asjad iseenesest siin olemas..
sobivaid mõtteid mujalt
mingi väga nunnu jutuke meeste hämamisest.
tõesti, see on mingi kummaline fenomen. absoluutselt läbinähtavate asjade juurde on vaja mingit kummalist mulli ajada. ja jääb minulgi küsimus, et kas peetakse mind lolliks – või miks seda tehakse?
***
eile oli mitu mõtet, millega tänaõhtust töövaikust sisustada (no pole midagi teha, et pole pidevat tööd, vaid vahepeal on ‘augud’).
täna aga on teerulli-alune päev, energia mõttes, ja ma ei viitsi mitte midagi nendest mõtetest teoks teha.
tüüpiline.
30.07.
uuendasin eile blogisofti ja nüüd miskipärast on igasugu errorid ja asjad ja uus postitus ei ole üldse esilehel olemas. aga seda postitust avades saab liikuda uue juurde. on jama, ma ütlen 🙁
hääbuva valguse varjud
lõppude lõpuks on see siiski igaühe oma valida, mis ja kes tema elus kui tugevaid ja konkreetseid varje jätab.
kas need valikud ka alati mõistlikud on, ei oska keegi hinnata. ka takkajärgi mitte.
***
merepäevade tagajärg – ketendav nina. siiani ainult nina, aga kindel, et see nii ei jää.
asjad, millesse vahepeal natuke vahelduseks uskusin, hääbuvad taas.
ma ei saa aru, ma olen kusagil väga ammu millegagi väga mööda pannud. ja teen seda jätkuvalt. vahel nimme ja vihaga.
ma ei tea, kust see viha mu sisse tuleb?
vahel kingin endale hetki, kus on rahulolu.
hilise kohvi esmaspäev
kui ma ikka ca tunni jooksul peale ärkamist kohvi ei joo, mõjub see kuidagi halvasti. näiteks nii, et ma olen terve päeva kuidagi ebategus ja uimane. selline vasaku-jala-päeva tunne.
kuigi täna on ikka tehtud ka.
natuke.
reisilt saadud rahusse-rahulollu on tekinud mõned mõrad. aga ega ühegi asja eest ei põgenegi päriselt.
ma peaksin natuke midagi tegema, et oma soove ja tegelikkust veidi rohkem ühendada. või soovime vähem. nii lihtne see ongi 🙂
mõtted kuumast peast
absoluutselt iga liigutus ajab higistama. ma pole ca kolm ööd normaalselt maganud, sest pole õieti õhku (aknad on lahti) ja jalad valutavad ja kuidagi pole hea olla.
kuuajane emotsionaalne kõrgseis on ka lõpuks tagasi tõmbunud tavalisse ebamäärasusse. kus pead kogu aeg valvel olema, millal kirves selga lüüakse. ei tohi end hakata liiga mugavalt tundma – siis see ju tulebki.
ma ei unista enam ammu asjadest, millest tavalised naised unistavad. sest sel pole mõtet. minu elu on minu elu ja roosamannavahulised unistused jäägu teistele. õnneks oskan ma need juba eos endas maha suruda.
veider on see, et ka selle eest võib piki päid-jalgu saada, et neid unistusi-soove pole.
see palavus on energia välja tõmmanud. päike annab energiat, palavus võtab.
panen kõik jälle ‘pausi’ peale ja eksisteerin edasi.
une näod vol. yz
hoolimata sellest, et teadlikult on mul praegu üsna ükskõik, mis mu ümber toimub ja ma olen endaga rahus, on mu unenäod häirivad.
ma ei saa öelda, et just otseselt halvad, justnimelt negatiivselt häirivad. sellised, ohtukuulutavad, hoiatavad, tähelepanu nõudvad. hommikuti ärkan ebamäärasesse olematusse ja mul läheb hetk aega, et päevaga kohaneda.
põhimõtteliselt püüan ma neid unenägusid ignoorida.
sest mind lihtsalt ei huvita.
mulle ei ole mingeid häireid oma heaolumulli vaja.
kohanemine
ja olengi juba tööl. kiirelt käivad need asjad.
pilte pole veel oma arvutisse maha laadinud, muljet vajavad settimist.
muidu on kõik segamini ja uimane on olla hoolimata kellaajast ja sellest, mida ma teen.
peaks mainima, et probleemid, millele reisil ei mõelnud (jess-jess), on endiselt alles. noh, nagu alati. põgeneda saab ajutiselt – kui just ei põgene päriselt 😛