esimene advent

väikesed rõõmud: kui hommikul selgus, et ma ei peagi autot kohe liigutama hakkama, olin täitsa rahul ning liiklesin mugavalt trammiga ära. eks siis kunagi hiljem leiab selle auto sealt lume alt üles ja viib ära.

ma ei jõua ikka veel reede-laupäeva juurde, sest eilsed elamused tulid peale.
kontserdile sai end varuga sätitud ja see osutus väga õigeks valikuks. sest pühapäevaõhtul poolekuuene Raekoja plats lumise jõuluturuga oli paksult melu ja rahvast täis. ma ei tea, kas see on juhus või ma lihtsalt ei ole linnas toimuvaga väga kursis, aga mul on ähmane mälestus, et vanalinn on õhtuti peamiselt täis purjus briti poissmehi jm turiste. igatahes eile see nii ei olnud.
olgu, turistide kontsentratsioon oli ka muidugi märkimisväärne, aga ikkagi.
jalutasime, vaatasime, laps ostis vanaisalt saadud raha eest saksofonidega lipsu, mis täna kohe kaela läks.

sealsamas, ümber nurga, Nigulistes, oli aga hoopis teine meeleolu. hämar vaikne kirik, jah, veidi suur mu maitse jaoks, aga seekord kadus ruum hämarusse ja olemine oli hubane. eriti, kui kontsert pihta hakkas. malbe, mõtlik, rahvuslik, vaikselt rütmikas.. helge, ülendav.
gooti ehitis tegi oma töö, ma olin seal korraga nii väike, aga ikkagi oluline.
helid lendasid üles, põrkusid tagasi, peegeldusid seintelt ning tõid valgust.

mingi kummastav, mitmeid minevikuhetki meenutav kiire kohtumine ja kahe repliigi vahetus garderoobis.

õhtune glögi, mandariinid, piparkoogid, küünlad.
veel õhtusem tee, küüslauguleivad ja sügav soe rahu.

ma ei ole vist väga ammu, kui üldse, sellist jõuluaja alguse tunnet tundnud, kui eile.
detailid kokku.

otsides.. leidmatut?

eilsest muljetan vist kunagi hiljem. sest no muljetamist on. aga tänased väikesed asjad on ju ometi kohe ja siin olemas..

tänane töövõit: sain ühe õmbluse tehtud, mille teostumises ma kahtlesin üsnagi. aga vähehaaval ‘tikkides’ õnnestus kuidagi see kangapusa masina alla saada ja nii, et õmmelnudki kogemata mingit vale nurgakest ka kokku. edasi on tehniliselt veidi lihtsamad nikerdamised. et ehk kunagi saab asja 🙂

õmblusmasina kõrvale, teadagi, on eesti muusika. seekord jäi üks selline mitte-väga-minulik pala kummitama.
nukraks teeb see, et eks me kõik otsime, aga kui teaks isegi, mida.. midagi paremat, alati, eksole? märkamata head, mis on tegelikult kusagil, siinsamas, täiesti olemas.. ja mida me tihti ei oska hoida.
muru on rohelisem alati seal, kus meid ei ole. täpselt seni, kuni me sinna jõuame.
kurb oli täna jälle ühest sellisest loost kuulda.
ning ilmselgelt ei tasu siis imestada, miks minu suhtumine armumisse jms on just selline (pragmaatiline ja materiaalne), nagu on.
lisaks oma kogemustele on mul ju silmad peas.
ja.. ma tunnen ennast samuti.. vist..

ning mul on vaikne rõõm lihtsalt sellest, mis mu elus on. kasvõi see väike õmblus, globaalses mõttes täiesti tähtsusetu, minu jaoks pisike võit. või abivalmis sõbrad ja arukas laps. või.. 😉

luule, see ei tule..

tähendab, mul on muidugi selle kuu blogimisenorm ammu täis (vaadates siin neid kuu postituste arvusid näiteks), aga ikkagi, et asi oleks selge, pandi mind paika:

aga üldiselt, mulle tundub, et pillekas võtab seda armumist väga materiaalselt ja pragmaatiliselt
ilmselt siis samamoodi ka lullasid

allikas:
diskussioon eilehommikuse lulla teemal, algusega:
K: pillekas on armunud???
mina: misasja?
mina: K, on sul väga halb olla?
E: nii tore. palju õnne. tahaks ka
mina: mina ei taha
E: miks? armunud on nii tore olla
K: ma näen luulet
mina: appike
K: ja vt E
mina: kas see on mingi armastusluule või?
mina: imho on see olmeline trammiluule
mina: või autoluule

ma arvan, et nüüd mõneks ajaks piisab minu lahkamisest kah.

meestest ja .. meestest

einoh, vahepeal oli kuidagi rahulikum see elu, aga viimasel ajal on (ja mitte ainult minul) probleeme sellega, et tuttavat (peamiselt meesterahvad) on kuidagi väga seda meelt, et naisel (st nt minul) peab ometi mees olema.
et ehk nt FB-s võib täiesti suvalise teema all minna selleks, et .. oleks sul mees, siis..

ausõna, see näide on hoopis spämmiteemalise postituse alt 🙂 T ja E on mehed, L on naine.
T: äkki saad väljamaale mehele ka?
mina: T, ma ei taha mingit meest, sa ju tead!
E: õige. mehed jätavad sokid vedelema.
mina: tubli, mäletad 😉
T: ma jätan trussikud kah põrandale 😛
mina: oma kodus jäta kuhu tahad.
T: sinu juures pole ma ju ennast lahti riietanud 😛
E: pillekat häirivad ainult vedelevad sokid.
L: Alati on kõik teised ääretult huvitatud sellest, et kõnealsusel isikul oleks mees. Ükskõik, mis teemaga seoses ja ükskõik, missugune mees. Peaasi, et mees. Ja kõnealuse isikuna ei pea ma ainult Pille Riinu silmas. Täielik müstika, et mehe omamine on nii oluliseks muutunud.

nojah, ühes teise postituse juures, kus T.-ga jälle see teema tõusis, ta nimelt arvas, et ma oleksin kena pruut ja ükskord elus võiks ju ometi ma abielluda ka, tegin ettepaneku, et no teeme siis pulmad ometi küll. tema vaba meesterahvas ja puha.
pipardama hakkas 😛
(aga mind ei pane see imestama, ma tean väga täpselt, miks ta nõus polnud. teisalt, no oleks ta ka nö linnukese kirja saanud. ja tema on üks põhimuretsejaid mul, kuigi mitte ainus. nii et ju ta kuuleb mu ‘ettepanekut’ ka edaspidi.)

kümme minutit

mõni päev lendab kuidagi kergelt ja mingeid muremõtteid ei tulegi pähe. treenimise tulemus ka, muide. kuigi nüüd kukub kohati juba üsna loomulikult välja ka.
oluline on valida, millele keskenduda. siis ei pea lõpuks enam end kontrollimagi.

aga vahel on selline päev, kus külm tuul on täiega näkku ning ebameeldivad asjad (mis tihti ei olegi asjad) tahavad võimust võtta. et ehk neid on ühes päevas veidi liiga palju.
lisaks jagunevad need ilmselgelt ebaühtlaselt, teadagi.

aga nagu ikka, eks siis saab lihtsalt paremaks minna.
tuleb vaid see kümme minutit võtta.. või veidi kauem 😉

päevamaastikud

***
autod jäid vöötraja juures seisma, kontrollisin veel teise raja üle ja astusin teele, ilma, et oleks esimesele rajale vaadanud. uduvihm pritsis näkku.
napilt nina alt vihises mööda jalgrattur. seekord läks õnneks. mõlemil.
autod seisid, kuni ma ohutult üle tee olin.

***
‘kus sa nüüd siis oled, hakkame liikuma!’, helistan meeskolleegile nõudlikult oma tööpäeva lõppedes.
kontor irvitab. ‘te nagu käiksite ikka’, muigab naiskolleeg.
mina ei tea midagi. tähendab, tean, meeskolleegil on naine ja elu. aga mis nad siis norivad?
‘millal sa hommikul tööle tuled, äkki ma võtan peale?’, küsitakse mult ukse all.

***
peavalu.
lähen lootusrikkalt hambaarstile – see peaks küll peavalu ära peletama ju. suurem valu ometi. ma ei lase isegi süsti teha.
tühjagi. väljun endiselt valutava pea ja kaasaantud tabletiga.
peavalu asemel sain lahti rahast.

***
avan poes rahakoti ja mingi pisike vidin lendab põrandale. nuputan, mis see olla võiks, põrandat vaadates ei taba midagi tuttavat.
rahakotti uuesti sulgedes selgub, et trukk on eest lennanud.
kas peaks seda võtma vihjena, et mul ei ole rahakotti vaja? midagi sinna panna (peale kliendikaartide) ju nagunii ei ole.

***
kontrollin mulle tudengite poolt saadetud tööd arvestuse saamiseks. loen läbi ja viskan aeg-ajalt mõne lause interneti otsingutesse.
tase on tõusnud.
nüüd nad mitte ainult lihtsalt ei kopeeri tekste, vaid kopeerivad koos kirjavigadega.

***
tänane päev pidanuks sisaldama ohtralt õmblusmasinat, kangast, niiti ja kõike juurdekuuluvat.
selle asemel on aeg maas ning mina ei kiirusta seda sealt üles korjama.
isegi vihm ei morjenda enam.
ma ei tee midagi. isegi ei puhka.

***

lauamaastik kohvišokolaadiga

jaanalinnuefekt

saaks ükskord kuidagi välja puhata, kohe mitu päeva juttis mitte midagi teha. iseasi, kas ma seda ka suudan :O ilmselt mitte. aga unistada ju võib? 🙂
vahel mõtlen, et oleks selline päikesevalguslamp, mida iga päev pooltunnike kasutada, oleks vist ka parem. elu poolhämaras.. ei ole ikka normaalne.
ootan lund, jälle lund, sellist, mida ikka on, nii, et ei muutuks siin linnas kohe mustaks ja ei sulaks ära. siis on ka valgem ja mõnusam. see lumine reedeõhtu 10 päeva tagasi oli nii helge ja mõnus, linn oli valgust täis 🙂

muidugi, telefon hakkab ka rohkem jamama just siis, kui niigi ei ole kõige helgem finantsolukord. eks siis tuleb downgradeda, mis seal ikka. kuigi on teatud asjad, millest loobuda ei tahaks.
ah, paistab.
asjadel on kalduvus kuidagi laheneda.
peamine on mitte klammerduda.
jaanalinnuefekt.

aeg puhkamisekski on olemas, mina ise ei võta seda, vaid täidan muuga. mis on ka puhkus, mingit teist pidi.

tagasivaade

P.S. kui mind telefonis kätte ei saa, nt kutsub ja siis hakkab andma kinnist või maitea, mida täpselt kuulda on, siis jooksis kokku. eksole.

tuul, see lõputu tuul..

ma ei tea, kas need kiled ümber selle maja kuidagi võimendavad tuult või? minu meelest siin viimasel ajal pidevalt tuulab, aga ma ei saa aru, kas mulle ainult tundub nii. õue minnes alati ei olegi väga kohutav, kuigi nt eile kraad ei näidanudki midagi hullu, aga tuul oli vastik-vastik.
mis paneb muuseas mõtlema, et peaks akende tihendid üle vaatama.
ja see on ka mõistatus, et miks, oh miks juba soe olnud radikas ühel päeval enam soe ei ole, kui püstik ometi on. vahepeal on jälle õhku lastud süsteemi või? mõni liiter vett sai siit õhtul välja, ei midagi.

eile ostsin hulga majapidamistarbeid, et talv üle elada. niigi olematusse rahakotti tegi see suure augu.
aga mingis mõttes on teatav ükskõiksus selle suhtes juba. et kui nagunii see surnud ring on, siis .. on.

põhimõtteliselt tunnen ma end 40h (või rohkem) nädalas töölkäijate kõrval küll saamatuna. mismõttes mul ei ole aega, noh, kodu ja asjade jaoks? ma ka ei tea. olengi saamatu.
ja väsinud. sest kogu aeg on midagi teha.
nõus, jah, ma võiks mõne tooli putitamise asemel, raamat näpus, voodil lebada. et oma valik, võiks öelda? ega vist ei eksigi..
(aga ma võin ju unistada nädalast kusagil, kus ma ei pea midagi tegema peale selle, et vean end söögiaegadeks kusagile sööma. äkki ma siis ei võta enam alla niimoodi ka.)