alive and kicking

viimase aja sissekanded on küll väga kaootilised.
reisilt oleme tagasi ja siingi juba päris palju asjalikult toimetatud. mingit nn lõbu polegi eriti olnud viimastel päevadel. ei, valetan, siiski on ju. merd on ühest või teisest kohast vaadatud mõlemal õhtul. koos siidriga, hm. vähemalt üks kord läbi okastraatide 😛
merd muide võibki vist lõputult vaadata. no enam-vähem.
või mere ääres kiikuda. või..

krkse702

siinkohal ei saa ka mainimata jätta, et vähemalt Prismades on müügil mingi valik Westonsi siidreid. jah, üpris kallid, aga vähemalt normaalsed, mitte need meie limonaadid. nii et vahel võib ju lubada ometi.
reisimuljeteni peaks ka jõudma kunagi, enne, kui hilja. paistab.

no ja kuigi objektiivselt on kõik kena ja ümmargune, löövad subjektiivselt vahel mingid häired sisse. arusaamatu. aga sellega me tegeleme 🙂

mul oli mõttes täna kasse kammida, aga väike abiline kadus külla ära..

täiega suvi

nii suvi, et pole üldse mingit aega kirjutada. või siis ei taha ma seda aega võtta.

kolmapäeval ikka jõudsin kenasti kinno põhjamaade filminädalale ka. filmiks ‘Süütus/Uskyld‘. kokkuvõtteks ikkagi üsna sünge lugu, ma vist lootsin midagi veidi helgemat, kuigi kirjeldus andis aimu, et ega kuigi rõõmus lugu ei tule. aga jah, inimhinge sügavused.. valikud ja otsused ja juhused. ning hulk detaile, mis mind valusalt puudutasid. nii, et selle mõjud kestsid kauemgi. umbes reede ööni. siis lasin korraks oma hirmud valla, et järgmisel hommikul selle pärast põdeda.. võeh!

neljapäeval tekkis järjekordne ootamatu vaba päev. ma ei tea, ära jäi sama asi, mis napilt nädal tagasigi vaba päeva tekitas. ilmselgelt püüab saatus öelda, et see asi ei pea toimuma saama. samas pole see mingi isiklik teema, vaid seotud suurema hulga inimestega. nii et vaatab.
aga päev, no sakutasin natuke sõbrannat ja suundusime ta maakoju. sest no seda päeva linnas passida – tänan, ei! soe ja päike ja no suvi noh.
nii et ripptooli riputamine ja siis ma sain mingi jupi muru niita ja sõime ja nii see päevake kulus. mul oli omal veel õhtul kella peale asi ka. pluss paari suveseeliku õnnestunud ost (ikka kaltsukast). mis teha, kui vanad laiad on..
päeva mahtus veel õhtusöök Kalevi Jahtklubis. toidu üle ei kurda, aga menüüs oli küll kummalisi apsakaid (lehel on mingi vale menüü neil ka). no et juurvili ja köögivili ei ole ikka päris sama asi. aga no ma ei virise, sest ma enne küsisin kenasti üle, mis on mis ja sain seda, mida öeldi (mitte seda, mis menüüs kirjas) ning see oli ka hea.
Viimsi ülemine tuletorni ümbrust mäletan noorusest võsasena, aga nüüd on seal ümber lausa uhke külaplats. üldse hea nostalgialaks – mitte, et ma sealt piirkonnast ikka läbi sõitnud poleks.

reede õhtul oli sõbrannadega väike istumine. üks töötab kaugemal ja see oli ainus aeg ta seekordsest puhkusest, mis meile kõigile sobis. hulk sushit ja head veini ja head seltskonda. ometi, nagu eespool mainitud, käis koduteel mingi nukker plõks. hea on aga, et ma olen siiski viimastel aastatel seda ‘plõksu’ üsna kontrolli all hoidnud (jajah, ma tegelikult tean üsna täpselt, millega tegu, kuigi ma ei oska seda defineerida – nagu paljut muudki).

laupäeval laps tuli ja läks. ja mina ei olnud päris mitu tundi kuigi kindel, mida oma eluga peale hakata. ilus ilm, no passi linnas.. kuni viimasel hetkel tuli oodatud kõne, kahmasin suvaliselt mingeid asju kotti ning tormasin bussile. mis oli omaette ooper. sest, korralikult süvenemata, läksin muidugi Endla tn peatusesse (viimased korrad selles suunas sõites on buss sealtkaudu läinud), aga kui olin kiiruga Statoilist omale vee varunud (juhm, selle unustasin ju kotti pista!) ja graafikut kaesin, pidin tõdema, et seda bussi sellest peatusest ei lähe. ohpekki! seega läheb Paldiski maanteelt ja mul ei ole mitte mingit lootust jõuda..
tegin paanilise telefonikõne, et ma ei tea, mis nüüd saab (järgmise bussini oli aega julgelt üle 3h) ja üleüldse. laupäevalõunased autošansid tundusid ka üsna lootusetud. ilmus troll, minu kella järgi hulk aega graafikut maas, mina bussist nagunii kella järgi maas, aga just in case siiski astusin sisse. no et liigun mõne kilomeetri soovitud suunas edasi või midagi.
Hipodroomi ristmikult üle sõites aga vaatan, et hm, üks sinine buss paistab seal, noh, meist tagapool. väike lootus lõi koitma, ronisin järgmises peatuses maha (haa, loterii-allegrii, mul oli segane mälestus, et maakonnabussid peaksid seal peatuma, ega 100% kindlust ei olnud). jaa, peatuses paistis, et on maakonna graafikud ka. aga siis tuligi juba buss ja voila, täiesti õige! mul vedas vist sellega, et väga täis buss oli ja ilmselt see venitas väljasõitu. nii et informeerisin teist poolt oma siiski edukast bussilejõudmisest, kõlkusin pool maad püsti seista ja viimas lõpu istusin. ning päris lõpus, autot oodates, et sihtpunkti saada, istusin maakonna bussipeatuses, pikas kleidis, kübar peas ja lugesin raamatut 🙂
väike kohv ja poeskäik ja sõit. varbad vette ja õnnehetked. merele ka mõneks hetkeks. peatunud aeg.

tagasiteel Keilas kohvipeatust tehes oli väljas mõnus padukas.
õhtusse mahtus veel mõnus kodune värske kanasalat. ja kaks masinatäit pesu.

pilte on ka, aga hetkel pole ühtegi mõistlikku töötlustarkvara käepärast, nii et neid saab hiljem.
lohevarras on ikka puudu..

Ônnehetk

Ma ei tohi tegelikult üldse kurta: kui selle aasta ônnehetked kokku lugeda, on neid täitsa viisakalt palju. Lihtsalt see mingi üpris pikk hall periood varjutas aasta algust ja nii ongi olnud hooti tunne, et pole parim aasta olnud.
Aga samas istun ma pooljuhuslikult siin peaaegu looderannikul, sulberdasin jalgupidi vees ja istun seljaga vastu paadikuuri, vahepeal lugedes, vahepeal merele-saartele pilku heites. Ning kui naaberkuuri rahva jutt natuke liiglärmakaks ära kisub, panen hoopiski kôrvaklapid pähe, “Pôhjala saarte hääled” mängima, keeran nina aeglaselt laskuva päikese suunas, sulgen silmad, naeratan ja olen ônnelik siin Eestimaa varasuves 🙂

kaksiksaar

kui peaaegu et päikesetõusuni üleval passida, pole ime, et päev suht raisku läheb.
eileõhtuse kino asemel sattusin hoopis vanalinna baaridesse ja Ultima Thule kontserdile. Lillefestivalile sai ka esimene pilk peale heidetud. täitsa rahule jäin selle vahetusega. suvi on mõnus! ja muidugi, mul on toredad sõbrad ka 🙂

aga vahel on ikka nii et:

h: jeah, ma tahaks nt olla üksikul saarel
h: mõnda aega
mina: jah, ma tuleks seltsi meelsasti
mina : kuigi, siis poleks see enam üksik saar 😀
h: sind ma võtaks jah
h: kaksik saar
mina: just
h: veini ja raamatud ka
mina: justjust
mina: ma pidin ütlema sama!
h: ja rohkem midagi:P
mina: mhmh
h: ju seal banaane kasvab vms
mina: jah
h: söögiks;(

rääkides küll söögist, siis peale lõunasööki tundub diivan eriti ahvatlev.. teadagi-teadagi 😉

soe

umbes kuu tagasi oli veel tunne, et kevad on ropult hiljaks jäänud, aga nüüd teeb suurte sammudega tagasi. tore 🙂
unenäod, mida ma vahepeal kuude kaupa ei näinud, on tagasi. ma mõtlen seda positiivselt. sest ühtlasi tähendab see, et ma magan paremini.
soojade ilmade valguses on muidugi vastu selga magav kass liigne radikas. mõnikord on üks ühel ja teine teisel pool ka veel.

nõme on aga see, et taas on olukord, kus ma pean kõigis ja kõiges kahtlema. aga no ilmselgelt minus paranoia-geeni ei ole – muidu ma oleksin juba ammu tont teab kus omadega. näiteid pole vaja kaugelt otsida..

reedesed mõttekillud

õhematele riietele orienteerumine toob aina uusi üllatusi. järjekordne jakk-mantel, mille sisse ma lihtsalt ära upun. no põrgut küll!
jajah, ma tean, et sellel teemal ei tohi hädaldada. aga ma pean neid riideid ju alles hoidma ka..

päevad täidavad end kuidagi iseenesest. 40h nädalas tööd käivate inimeste kõrval olen ma ikka hull äpu. ma ei tuleks toime noh. teisalt oleks siis mingeid muid kohustusi ilmselgelt vähem. no ka neid sissetoovaid. aga kuni töövestlused lõppevad sellega, et ma peaks panustama 40h, aga sissetulekud väga ei kasvaks, olgu nii nagu on. aeg on ka väärtus. isegi, kui ma kasutan seda mingi muu töö tegemiseks või ka niisama mittemillegi jaoks.
tegelikult plaanisin ma täna hommikul magada, aga eile õhtul üsna hilja selgus, et ups, koolitus..

suvesse koguneb juba ka mingeid mõtteid. tea, kas mõtleks suure toa remondile ka või? mõtlemine muidugi ei tee halba.

ehtepoest põgenesin kiirelt.
poesalatid on endiselt kohutavad.

expect-problems

tähelepanek

mul kipuvad olema kahte tüüpi päevad: ühed, mis veerevad suurt midagi tegemata (või ainult hädapäraseid asju nokkides) õhtusse ära ning teised, mil on vaevu aega vahepeal hinge tõmmata.
kui viimane nädalavahetus oli esimest tüüpi, siis see nädal on teist tüüpi.
või olen ma lihtsalt nõrk.

eile oli taas korra teemaks, et ma ei oska oma teenete-abi eest raha kasseerida. novot jah, ei oska jah. ja mulle polegi see üldiselt probleem. kui, siis ainult vahel poes.

tegelikult peaksin ma juba teel olema..

laupäev

mingitel hetkedel kisub ikka jube uimaseks ära. kuidagi isemoodi, nagu kahestuks ja mõlemad pooled oleksid mingi kummalise udu sees. ma ei oska seda isegi kirjeldada nii, et ma päris hullumeelsena ei paista. peamiselt on see pärastlõunati. ikka see neetud viirus. ma ei taha enam.

küpseid avokaadosid meie kaubandusvõrgust leida on umbes sama kui lotoga peavõit saada.
jalgratastega on sama nagu tehnikaga: ma ei julge kelleltki nõu küsida, sest siis ma saan kohe aru, et kui ma ei taha mingit jubedat pappi magama panna, siis midagi mõistlikku ei saagi. nagu küsimus oleks tahtmises..

ja kaua ma endaga õieti nüüd tülis plaanin olla, ah? tegelikult ei taha ju üldse, aga ikka olen ja ei saa üle. kohutav.

understand

the trick is to keep going

kõvaketta vahetus on tüütu. mul ei ole ikka veel kõiki asju tagasi. vana ketast kloonida kuuldavasti ei õnnestunud. ma ei tea, mul ju üldiselt ikka töötas. tagavarakoopiad failidest on kenasti olemas. aga ikkagi. programme ei ole.

see kass, kes laseb kammida, selle karvad on elektrit täis ja seega kammides kogu õhk karvu täis. teine lihtsalt ei lase. mul on natuke siiber nendest karvadest. aga ma ei suuda ikka veel ära otsutada, mis ma nendega edasi teen. kui need kaks kokku miksida, oleks täitsa sobiv kass. aga et ma pean valima ikka ühe..
uut tolmuimejat oleks vist ka vaja ikkagi.

Jazzkaarega on mul endiselt tegelemata. aga ma pean selle nüüd koos lapsega ette võtma. äkki paari kontserdi jagu on raha ka isegi. ja tahtmist.
talle jalgratta ostmise peab ka ette võtma, sellele on vähemalt finantsid olemas.
lihtsalt, nagu, tuimalt. linnuke kirja või midagi.

deem, ma olen ikka veel nagu mingis neetud talveunes. ega see viirus, mille ma lapselt sain ja mis minuga reisil ka kaasas käis, asju paremaks tee. põmst on teist nädalat stabiilselt uimane olla.
teadud mõttes on see ehk aga isegi hea.
väikeste sammudega peab siiski liikuma.

whatever

jah, ma olen ikka olemas

hurgh0202

jah, vaikne on olnud. aga mul ei ole praegu lihtsalt tunnet, et tahaks end väga maailmaga jagada.
füüsiline eemalolek oli hea. kuigi seekord, kummalisel kombel, oli mul umbes pool aega tunne, et ma ei ole päris õiges kohas ja tahaks juba kodus olla.
pühad ja munad jäid vahele. lapsel õnneks mitte.
viirus käis minuga reisil kaasas ja ei kadunud kusagile.