tähendab, ma saan väga erinevaid signaale ja aja jooksul (võimalikult lühikese, kusjuures) pean jõudma selgusele, kas kuulata iseennast või pigem välispidiseid hoiatavaid märke. kuigi ma arvan, et tõde on kusagil vahepeal. sest kõigest hoolimata ma olen kogenud seda, mida olen, ning usun nähtusse.
PÖFF jääb seekord ilmselt vahele.
seekordse haigeolemise ajal olen ma kõige rohkem häiritud sellest, et ma ei saa õue jalutama minna. põhimõtteliselt ju saaks, aga poleks arukas. seda enam, et see tõbi nagu ei liigu kusagile – ikka on samamoodi umbes tunne, nagu paar päeva tagasi. võib-olla veidi vähem uimane küll.
see mittemillegitegemine ei sobi ka praegu hästi. samas teha oleks ju, no aga jaksu ei kipu olema. nii et lasin eile lapsel raamatukogust omale raamatuid tuua, nimekirja alusel.
sõbranna oli ka eile mitu tundi külas. natuke uusi mõtteid ja ideid, mida seedida.
kõik killud asetuvad lõpuks oma kohale, ehk natuke teistmoodi, kui enne, aga sellest pole lugu.
haige, nüüd siis ikka korralikult. see algus venis küll, aga jõudis siiski kohale.
tegelesin veidi mingite piltidega.
veensin ennast, et mul on täielik õigus natuke katki olla. haiguse ajal on organism niigi nõrk ja iseendaga pole mõtet kakelda.
veendusin taas, et mul on head sõbrad.
on mingid igatsused, mida ei oska kusagile panna. küll lähevad mööda.
jalutama ei saa. toas pean püsima.
päev korraga.
ma pidin nädala algul pakkuma, et ilmselt jään ma peatselt haigeks. nii palju ma end ja oma organismi juba tunnen. ‘õnneküpsis’ ütles ka, et aeg on puhata ja minna endasse (mida ma ka teinud olen). no ja nüüd ongi kurk kipitav ning pea natuke uimane. ainult et, nagu ikka, pole mul lähipäevil väga võimalik põdeda. aja mahavõtmine on küll plaanis, kuid pisut aktiivsemas vormis kui haige olles.
ilmselt kõlab see veidralt, aga mul on omamoodi hea meel, et organism on end lõdvaks lasknud. et ehk ma olengi midagi endast läbi lasknud, nüüd lõdvestun ja siis saan jälle edasi minna.
ma söön hommikukohvi kõrvale soolasiiasaia ja mõtlen, et tegelikult on patt kurta.
eileõhtune eluratta harjutus kinnitas ka, et üldiselt ongi kõik suurepärane. või siis oli see meenutus, et ma ei tohi ennast ja oma mõtteid omapäi jätta, sest siis kaob see tunne ära, et asjad on hästi. aga hetkel, selgus, on suurem osa siiski kenasti kontrolli all ja see teeb ainult head meelt. tegelikult arvestades päevase meeleolu olin ma positiivselt üllatunud.
tore on vahel selliseid väikeseid meeldetuletavaid tõukeid saada. see paneb taas vaikselt liikuma.
muidugi, hirmudega tuleb veel tegeleda ning see ei ole just lihtne, aga mitte võimatu. kättevõtmise asi tegelikult. lisaks teadvustamisele tuleb leida nn õige hoob. iseendast, muidugi – kuid vajadusel ei tohi peljata ka veidi välist abi kasutada. peab vaid meeles pidama, et ainult välise abil hirme ei võida.
ning, teadagi, valu kaob siis, kui on lõpuni andestatud. aga seda tean ma ammu, kuigi väidetavalt on just andestamisega enamasti probleeme.
lisaks on hea meel sellegi üle, et intuitiivselt õnnestus ka kellelegi teisele väike postiivne laeng anda. on inimesi, kellega ikka on mingi kummaline side olemas, tahad või mitte.
tegelikult on see vihm täitsa okei. täpselt sama okei, nagu kõik muud asjad hetkel.
Peaaegu maailma lôpus ei olegi kohvikut. On tuul ja lained ja veerand tundi tagasi lakanud vihm.
Ma olen üksi, mütsi ja kindad vôtsin juba ammu ära, tuul ei olegi külm. Hingan sisse ning välja, püüan väljahingamisse panna tundeid, mida ma ei soovi enam. Aga ma tunnen, et môni neist soovib mind ega taha lahkuda. Teinekord siis. Midagi viiakse siiski tuulega ära.
‘Sa oled hea inimene, sinust ôhkab headust,’ öeldi mulle eile mingil hetkel, kui mul omal ei olnud üldse hea. Inimese poolt, kes tunneb mind môned tunnid. Aga ta ütles seda nii, et ma tean, et see oli siiras.
Ainult et mul omal tekkis tunne, et ehk oleks lihtsam veidi bitchim olla. Samas, siis ilmselt läheksin iseendaga täiesti tülli. Vist.
Ma olen peaaegu maailma lôpus, hingan reetmist endast välja tuulde ja tean, et kôik oluline jääb ja tuleb.
Ainult aega on vaja.
korraga tajun, et inimesi, kellele ma mingitpidi korda lähen, häid sõpru, on ikka päris palju. ootamatult aktiveerub üks ja teine, kes on mingi aja tagaplaanil tiksunud, kuid siiski olemas. jah, muidugi, sisemine motivatsioon on oluline, aga sellega on palju lihtsam tegeleda, kui keegi väljast veidi kaasa aitab. fantastiline, ma ütlen 🙂
kuigi see ärritus ei kadunud päriselt.
nii et kui tuli ootamatu sõnum, siis ma nägin päris palju vaeva, et mitte lihtsalt röökida. mismõttes kolmandad inimesed arvavad, et neil on õigus sekkuda kahe inimese omavahelisse asjaajamisse, kui keegi neilt seda ei oota? miks tuuakse mängu veel mingid tegurid, mis võiksid vähemalt hetkel mängust kõrval olla? miks seda esitatakse mulle vormis, et justkui nagu.. ?
hea tõesti, et vähemalt ajastus oli selline, et ma sain mõtted kiirelt mujale.
aga õhtune jalutuskäik jäi ikka puudu.
see-eest oli Ford Mustang.
hea, et minu eest loevad mulle märke sõbrad. M.-l on ilmselgelt õigus, et ühel teatud .. asjal .. on ilmselgelt sügavam põhjus ja see ei ole juhtunud mitte päris niisama. elu lükkas mulle võimaluse ette, kui ma nüüd ainult suudan-oskan-saan selle ära kasutada.
aga mul on tunne, et selleski suhtes saabub selgus peatselt.
kuuloomine on ees ja see on hea.
kaduneljapäeval on paras ära kaduda..
tunnike peale seda, kui oleme arutanud, kuidas meedia on taas üritanud mittemillestki mingit negatiivset uudist välja imeda (linki ei pane ja tegelikult oleks see lugu võinud olla kirjutatud väga positiivses võtmes), ütleb kolleeg korraga, et ta täiesti tajub, kuidas mu ärritus ja raev temani jõuavad. ometi ei teinud ma mitte midagi, lihtsalt väljendasin oma arvamust ühe hoopis teise asja kohta ja üsna neutraal-diplomaatilises võtmes.
eksole. et täna on siis selline päev.
ma ise muidugi tunnetan seda negatiivset jõudu enda sees, mis raevuna väljendub. jah, see ei meeldi mulle. jah, ma tean, kuidas sellest vabaneda, aga mul ei ole täna väga aega iseenda jaoks – vist. pean leidma? pean.
mulle ei meeldi selliseid asju enda sisse koguda. sellest tuleb katastroof, ma tean.
ning loomulikult lisandub sinna veel mõni väline tegur.
peaga vastu seina, no ausõna.
Do you think that anger is a sincere emotion or just the timid motion of a fragile heart trying to beat away its pain?
ja seejärel potsatab postkasti mail, mis teatab, et:
‘Täna kell 16 – 19 on Ülemiste keskuses üleval poksikott, mille peal saavad närvilisest liiklusest heitunud välja elada oma liiklusraevu.’
ning ma mõtlen, et kui see ei jääks mu marsruutidelt nii palju kõrvale, siis läheks ja taoks korralikult. oma kontsasaabaste, seeliku ja ruudulise mantli kiuste. aga ei mängi välja. kurat! (jah, see on raev!)
loen selle uudise ette ja lõpuks, natuke teemat edasi arendades, naerame selle peale.
aga see ei lahenda mind ära. it’s not so simple.
hommikul mõtlesin neile saatmata sõnumitele, mida enam pole, ning poolikule mailile, mis ootab endiselt mustandite hulgas ja vist jääbki saatmata. erinevalt saatmata sõnumitest ei ole vähemalt mailis raevu. vist.
ja seejärel keris klappides ette taas see lugu, mis igal hommikul sel nädalal tulnud on. kõige selle mitmesaja loo seast, mis mul telefonis on, tuleb kolm hommikut järjest üks lugu pea sama koha peal ette, ometi on muud lood erinevad.
ma ei tea, miks see nii on, keegi seletaks ilmselt mingi algorütmiga, aga mul on pigem tunne, et ma pean kuulama.
laps annab mulle hoolitsevalt šokolaadi ja ma mängin temaga kaarte.
kui raamat läbi saab, logistika on umbe jooksnud ja kiire abilahendus siiski leitud, ajab mingi ärritus mind liikvele. lõpuks. ja põhjusega, sest on asju, mida lihtsalt ei teha. või siis ei jäeta tegemata, sellest informeerimata.
aga üllatuseks see ongi lihtsalt üsna pinnapealne pettumusega segatud ärritus.
kuna ma olen reedel oma kindad ära kaotanud (kas jäid sõbranna juurde või autoga liigeldes kuskile või autosse, ma ei tea), laenab laps mulle oma uued mõnusad kindad. et mul ei oleks kätel külm.
mul on piinlik, et mu pisike poeg hoolitseb mu eest, see peab olema vastupidi.
jalutuskäik ei algagi väga tempokalt, mis on samuti natuke üllatav, sest näitab, et ma olen paremas konditsioonis, kui arvanuks.
mõnesaja meetri pärast astun märjale liivale, kus veel ilmselt mõni tund tagasi on olnud veekiht, ning sammun lainepeegeldusi jälgides nii kaugele, kui saan. ma olen keset vett, kergelt vajuval liival, mu ümber on tuul ja pea igas suunas mõned linnatuled, osad lähemal, osad kaugemal.
siis, täiesti ootamatult, tunnen ma, et mul on hea ja kerge, mingi naer pulbitseb mu sees ning ma tean, et üsna pea on kõik jälle joonel. et ma suudan peagi taas lennata, juuksed tuulest viidud ja merelindude kisa ümberringi. suudan ja saan.
õnnehetk, mida ma poleks kohe üldse oodanud.
ma tean, et kõik ei juhtu kohe, aga ma tean nüüd, et on juhtumas.
ja ma tean veel nii mõndagi.
ning jah, ma tean ka seda, et ma andestan. sest see on ainus, mis aitab edasi minna.
ning seda, et kui ei ole midagi kaotada, on võita kõik.