tuul puhub sokid jalast, mõtted peast ja liiva liikuma, nii et pilt tundub udune.
mida muud ikka ühelt reedelt tahta?
sms, et mu peale ollakse natuke kade. nagu et – miks küll? tegelikult põhjust ei ole.
Rubriik: asjad minu sees
killukesi
mitte, et mul ei oleks kirjutada – on küll. mingi päev fikseerisin kohe päris mitu mõtet ära ja küll ma kirjutan ka.
aga miskipärast pole lihtsalt sellist tunnet väga, et kipuks kirjutama. ma isegi ei aja tegevuse süüks (tegemist nagu jagub), sest vahel ma ometi lihtsalt toksin mõnda totrat arvutimängu mänguda. sel ajal ju ometi võiks.. aga jah.
mingid asjad jooksevad kokku, mingid asjad jooksevad lahku.
kohati on deja-vu ja samas ma tean, et ei ole. igaüks peab oma elu ise elama ja oma õppetunnid ise saama. ja ma ei aseta ennast sellest väljapoole.
vahel lihtsalt unustan piisavalt sügavalt ja mõttega hingata ja siis on vaja ennast pisut kauem lappida. vahel läheb mõni asi rohkem hinge, kui hea oleks ja vahel tuleb ette lambanahas hunt, kelle tehtud haavu pole lakkumas peaaegu keegi. kuni taipan ise abi küsida. ja näe, paranevadki.
kolm kollast roosi jäid jäädvustamata, kuid püsisid laual päikese käes päris mitu päeva. isegi kassid ei ajanud vaasi ümber.
paar kuud ma peaaegu et ei jalutanudki. aga nüüd on skooriks mõnedki tunnid jalutamist ning üle 20km rattasõitu. sellised mittesportlase jaoks on seda märtsi keskpaigaks omajagu 🙂
kalatu päev*
ma pean taaskord tõdema, et ma olen juba nädala algusest selline pooltõbine ja mul ei ole lihtsalt aega terveks saada. st tegelikult pole aega haige olla ja see tähendab, et pole aega korralikult kodus passida ja ravida. iga päev on mingit ringisebimist. õhtuti küll üritan midagi ette võtta, tee ja sidruni ja meega ja isegi paratsetamooliga, aga kui eile tundus, et sellest ongi abi, siis täna on tunne, et tühjagi.. ning tänane päev on taas üsna tihe.
hea, et tuleb nädalavahetus, selline pikem. kus on laupäeva ja pühapäeva vahel veel üks puhkepäev.
iseasi, et nendeks päevadeks on ka rodu plaane..
öösel magasin 10h. ikka oleks nagu vähe. tegelikult ei ole ju.
no ja mingitpidi vaatan juba kevade-suve suunas ja tegutsen perspektiivis. kui elu neid võimalusi annab, siis tasub ju ära kasutada, või vähemalt üritada. kuigi selleni on veel umbes kolm kuud soppa (jaa, inimesed rõõmustavad, et külma enam ei tule, aga see ei tähenda ometi sooja ja ilusat ilma meie kliimas!)
kuigi vahel on ikka peaga vastu seina jooksmise tunne. õnneks ka piisavalt asju, mis selle tunde ära kaotavad.
* – sest kala on sügavkülmas, aga ma tunnen, et täna ei jaksa-taha sellega midagi ette võtta
une näod: öised lennud
nagu kõigil, on ka mul mingid korduvad unenäosüžeed. mõni kordub üsna üks-ühele, mõnede puhul on lihtsalt mingi korduv põhimõte.
täna öösel oli üks viimastest. nimelt lennukatastroofiuni.
ja veel üks peaaegu-lennuuni.
minu lennukatastroofiunedes ei ole mina lennukis, vaid kusagil maa peal ja näen seda kõrvalt.
alati juhtub see lennuki maandumisel. alati on tegu ühe konkreetse (hea) kompanii lennukiga.
miskipärast tiirutab lennuk algul kusagil ebaloogilises kohas, et ma jõuan imestada, miks just seal lendab (ebaloogilises siis une kontekstis, reaalsusega pole seal pistmist, nagu ikka).. ja siis ilmub laperdades, kusjuures absoluutselt alati on hetk, mil lennuk on vertikaalis, nina taeva poole ja ma näen lennuki alumist poolt, saba maapinna poole – ja mingi moment peale seda prõntsatab maha, kõige juurdekuuluvaga. kusjuures alati nii, et ma olen nö ohutus kauguses.
tänases unes ma olin mingis kõrghoones ja seedapuhku oli üpris napikas, sest korraks tundus, et seesama lennukikõht põrutab vastu seda maja – hirmunult sulgesin (unes) silmad, aga kardetud põmakas kostus hoopis kaugemalt ja lennuk oli maas paar kilomeetrit eemal, kusagil elumajade rajoonis..
kusjuures selle peale ärkan ma ka alati üles, korraks, ning tagajärjed mu unes enam ei kajastu.
ma olen taas pääsenud.
peaks hakkama fikseerima, mis on mu elus toimunud ca nädal enne seda und. võib-olla ongi see märk mingist pääsemisest ka muus mõttes? või ei tasuks siiski unedest liiga palju tagamõtteid otsida..
aga eilset arvestades, tõesti.. võib-olla see oligi taas üks napikas mu elus. roosade prillide langemine mingis aspektis..
huvitav on aga see, et tänasesse öösse mahtus veel üks lendamisega seotud unejupp.
ma olin kusagil külas, mulle meenuvad sellest unest mingid positiivsed tunded. lähedus, unenägude võõrad inimesed, lootus, soojus..
ja siis pidin ma seal ära lendama.
sättisime end aegsasti lennujaama poole teele, rahulikult ja mõnuga. mina ja mu saatja. kuni üsna lennujaama lähistel selgus, et mu dokumendid on maha jäänud.
helistasime mu saatja õele, kes seal unes oli inimene, keda ma põgusalt tean, ja kes pidi ka lennujaama tulema, küll veidi hiljem. aga tal oli arvutis jutt oma peikaga pooleli, nii et me olime lennujaamas ja muudkui vaatasime, kuidas lennuaeg aina läheneb ja läheneb..
— ning ma ei teagi, mis sellest sai, sest sedapuhku ma lihtsalt sundisin end korraks ärkvele.
sest ma ei tahtnud ja samas tahtsin sellest lennukist maha jääda, aga ma ei tahtnud oma peas olevaid segadusi selles unes jätkata.
õnnestus.
aeg lennnndab..
mismõttes on juba reede?
aeg jookseb kuidagi täiesti märkamatult. nojah, tegelikult on tore nädal olnud.
selle kiuste, et nädala algul viitasin toidupakikestele. muidugi, vaadates EMTA andmeid ja tõdedes seda brutosummat seal, saan ma tõesti aru, et inimesed imestavad, et ma selle juures ei nutagi kodus, vaid liigun ringi ja täitsa elan. kui nad veel tegelikku numbrit teaksid.. 😛
igatahes on väikesed positiivsed muutused toimimas. esimene asi oli üsna väike, aga näe, andis tõuke. ja selgub, et poolhala võib ka vahel kasulik olla.
happy-happy-joy-joy.
ning vahel on hommikune (minu jaoks) ilgvaratõusmine ka tegelikult täitsa meeldiv.
harjun pisema ja parema läpakaga.
ja ühe koolituse panin ka vasakule kõrva taha 🙂
kristallid
kristalliseerunud olek on küll kuidagi. ühelt poolt väga ergas, teisalt tardunud.
ma endiselt püüan mitte pingutada, aga just, kui midagi teha, siis kogu hingega.
ideed ja mõtted, erinevad võimalused neid lahendada. minu hing on taga. õige natuke tähelepanu ning abi ja ma saan hakkama. aga päris kõike ei saa päris üksi tehtud, erinevatel põhjustel. st pole mõtet.
kõik laheneb.
lõpuks on ju kõik hästi, teadagi. või kui ei ole, siis pole lihtsalt lõpp.
talv
rohkem ei ole hetkel suuskadele saanud. kuidagi külm tundub õues ja mu külmakaitsekreem ei ole veel kohal. natuke kardan näo pärast, nahk on nende ilmade + töö juures pidevalt töötava puhuriga niigi päris käest ära.
nädala algul oli laps tõbine, aga esimesel võimalusel kippus kooli tagasi.
ootan lõnga, et mütsi juurde sall kududa. post24 pole suutnud ligi 48 tunniga seda ära toimetada. oleksin ma sel hetkel teadnud nt tänaseid plaane ja et nii kaua läheb, poleks posti lasknud pannagi.
mingid asjad-toimetamised on ikka kuidagi ripakil. mingid asjad on määramatud.
aga ma endiselt ei pingutagi väga.
käisin hoopis jääluurel.
hajevilolek
laps sai eile aasta vanemaks. veel on minust lühem, aga jalanumber on ammu suurem, kui mul ning ka häälemurdega on ühel pool. enamikest klassi poistest on peajagu pikem. tundub nii paar aastat vanem, kui tegelikult on. aga ikka minu väike poja 🙂
kokkajat minust eile ei olnud, õnneks toodi koju üks suur pitsa. sellega läks siis hästi.
üks rahaline valearvestus. üks muu rahaline asi. mingid muud ideed. minus on mingit sebijahinge, samas kõik sebimised ei sobi mitte.
üks ootamatu sõnum ja külastus.
eelmisel nädalal külma saanud alapõsk on juba enamvähem normis.
hajevil olemine. aga sobib teemasse, et hoidu eemale pingutustest.
reede hetked
vahelduseks hommikukohv kohvikus. mingi väike mugavus ja enesehellitamine võib ju ka olla.
‘sa ikka oskad igas asjas head näha,’ kui jutt läheb sellele, et elus pole midagi, mis oleks täiesti hea või täiesti halb. ja et lisaks on kõik suhteline. kaaslane toob näiteks tugevad narkotsid. subjektiivselt võttes saab keegi nendega rikkamaks (seega on kellelegi ju hea? :P), lisaks on narko tootmisesse kaasatud ilmselt mingi hulk inimesi, kelle jaoks see on töö kui selline.
kuigi, tõsiselt, narkots on üks asi, millesse ma ise ei suhtu kohe üldse mitte positiivselt. täitsa vastu olen.
‘hoia eemale ülejõukäivatest ülesannetest ja suurtest pingutustest. aga kui midagi teed, ära mõtle tagajärgedele, vaid lase lihtsalt tulla. ära ole mõõdukas’
kummaline, et selles mingis veidras vegeteerimises, kus ma end sel talvel tunnen, on tegelikult päris palju liikumisi. ilma mingite pingutusteta. ei midagi kapitaalset, aga rohkem kui teinekord kusagile poole püüeldes.
tagajärgedele siiski olen püüdnud mõelda, aga ehk peaks tõesti end paaris kohas veel täiesti lõdvaks laskma ja vaatama, et mis tuleb? lööks ehk õhu veel klaarimaks..
ebameeldiv viivitus esikus on viinud selleni, et nüüd tuleb vist veidi rohkem tööd teha, kui algselt plaanis. sest kui esik on tühi, tekib korraga uus nägemus.
et ehk väikeremondis ühe mõnekümneeurose kapi pärast saab suurem töö. ajamahukam ka. aga mis teha, kui ruumikasutus on niimoodi mõistlikum.
ja selle viivituseärrituse kohta juhiti ka tähelepanu, et ju see oligi märk, et uued mõtted tuleksid. nii palju siis hea nägemisest – aga kui mõelda, siis just nii ongi.
nagu mingi november
mina olen see, kes tahaks viisakat talve, nagu viimased aastad tegelikult olnud on. et miinust ja lund ja päikest ka. lumega on niigi valgem, aga päikesepuudus on küll kohutav. selline hall igavene november väsitab hullult ära. kell kolm pane tuli põlema, kui tahad midagi toas teha ja nii iga pagana päev.
jah, ma tean küll, et iga päev on juba veidi pikem, aga kui kogu aeg on mingi hall jama taevas, siis on selle tajumine pehmelt öeldes mõnevõrra raskendatud.
pole siis ime, et tuju kipub vahel liigagi kergelt kusagile ära vajuma.