teatrist läbi MRT ja Sadama turu riiete sortimiseni

kultuuriline nädal on olnud. eile oli teatriõhtu Draamateatris, ‘Vihmatants’. nagu paljud teisedki on öelnud: nagu võiks olla suurepärane, aga ei ole. minu jaoks oleks asi töötanud ilmselt mingis teises võtmes. kuidagi pealiskaudseks jäi nagu, kuigi sümbolismi oli seal kuhjas. või siis polnud mina päris õigel lainel.
aga ma ei kahetse muidugi, et käisin.

täna hommikul käisin uuringus. imelik, et kui nt Diagnostikakeskus lubab MRTle teise inimese saatjaks kaasa ja lausa palub, et võtke oma muusika mingil kandjal kaasa, siis Merimetsas neid lõbusid ei ole. aga teisalt, kui mind hoiatati, et see on seal jube müra, siis ma kujutasin ette mingit kivipuurimismüra või sellist, nagu teeb see käeshoitav killustikutrampimismasin. noh sellist pidevat jõuramist, mida seal aga üldse ei olnud. erinevad vilelaadsed ja undavad hääled küll, pausidega, ja ilma sellise pideva jubeda taustamürinata. nii et silmad kinni lamades kannatas seal pool tundi omi mõtteid veeretada kenasti. peaks ütlema, et need hääled ise moodustasid vahepeal peaaegu et muusika. noh, sellise elektoonilise 😛

Sadama turule marssisin ka kohale. sõin grusiinlaste šašlõkki (3h tagasi ja kõht on siiani punnis) ja tõin nipet-näpet koju ka. rahvast oli ikka vähe. ma ei tea, kas asukoht loeb või mis? sest kraam on seal aus ja hää, kuigi mitte alati kõige odavam.

nüüd peaks oma riideid sorteerima.
arutasime naistepundis ja jõudsime järeldusele, et alustuseks tuleb teha kaks kuhja: mahub – ei mahu selga; siis tuleb mahub kuhi jagada omakorda kaheks: kannan – ei kanna. ja ilmselt tekib kusagile ka see kuhi, et ‘kannaks, aga ei mahu selga’.
edasi võib juba sorteerida värvi järgi ja siis osad värvid kokku pakkida ja otsustada, et sel hooajal kannan ainult kollast ja lillat, näiteks 🙂

hinnad ei olegi kõrged, palgad on väikesed..

kui ma loen sellist asja, siis ma tahaksin röögatada.
jah, ma ei tunne tausta nii palju, et otseselt mingeid väiteid vaidlustada, aga nii tore on väita, et meil ei ole toit kallis võrreldes Euroopaga (millise osaga sellest, ah? Norraga võrreldes kindlasti ei ole, äsjane Saksamaa – väidetavalt kallis maa – kogemus ütleb, et nii ja naa) ja meil on veel isegi hästi. jah – kuni hakata võrdlema meie sissetulekuid. peale seda ei ole enam nagu midagi hästi. nagu seal on kommentaar:

Jah, suitsuvorsti enam ei söö ja mahla asemel joon vett, et sedasi veel kannatab olla küll. Kui tekib isu millegi parema järgi või lausa riiete ostmise himu, lähen ruttu magama, et tuju ei langeks.

nii me just elamegi.

ja kiidelda sellega, et me põllumehed toodavad odavalt, on lihtsalt nõme. iseenda tagant varastamine on see. piinlik võiks olla.
ma olen kahe käega poolt, et toorpiima tootjad saaksid rohkem raha, küll aga olen ma seejuures huvitatud sellest, et neid vahepealseid etappe tootjast minuni oleks vähem ja sellevõrra hind püsiks. ja piim on siin vaid üks näide. laiemas laastus on see jälle sotsiaalse vastutuse valdkond.
mille alla läheb ka see, et odavate palkadega ei saa me riik kunagi rikkaks, kuigi see võib nii tunduda.

samal teemal kirjutab ka Rents.

Unenäokohvik

mul on juba paar tundi või natuke kauem see uue sissekande leht lahti ja mul ei ole aega kirjutada. või siis jaksu. ja lõpuks jõudsin ikkagi selleni, et lihtsalt ei kirjutagi pikalt ega ei analüüsi midagi. sest ma pole ei mingi teatriinimene ega luuletaja ega midagi.

et siis käisin nädalavahetusel Rakveres Unenäokohvikus. selline teistmoodi Kareva (kes oli ka ise kohal). või et nagu me oma seltskonnaga arutasime, et teatris pole ju ka mõtet mingit VIIb luulepõimikut teha.
igal juhul oli seal täiesti isepäraseid lähenemisi. kahestumised; balletigtoresk; stsdeenid, mis vanema põlvkonna publikut panid vaatama ümberringi pilgul, et kuhu nad küll sattunud on; muusika, mis võis olla nii lendlev, sisendav kui ka slaaviballaadine. ning teadmatus, kuhu poole nüüd tuleb kogu oma vaatamisega ja vaibal ebamugavalt keeratava tooliga end keerata. sest lugu on vahel, keskel, sees ja ümber. ning mul on tunne, et seda võiks veel mõned korrad vaadata ja ikka avastaks uusi nüansse ja sügavusi.
tuttavad luulekatkendid lõppesid ootamatult ning järgnesid hoopis teised sõnad, kui lugema harjunud olen. ja need dejà-vud. see oli juba, see oli juba! .. aga unes ongi nii ja vahel ma ei ole kindel, kas see oli juba samal ööl või varem või ei olnudki.

ainult et kook oli liiga lääge. vaarikat võiks rohkem olla. või siis võiks kiluleib letis olla 😛

ajavahetusepäevad

eksole, seekordne kellakeeramine peaks tegema seda, et hommikul on lihtsam tõusta? no ei ole, ikka on kõik maru segamini. ja poeg oli ka hommikul unine ja teatas, et ta ei taha nii vara tõusta. ometi oli see nö vana kella järgi tema jaoks täiesti normaalne ärkamisaeg.

nädalavahetus: savimätsimine (tinglikult võib seda ju ee.. voolimiseks nimetada?, teater (NO99 ‘Kes kardab Virginia Woolfi’, mul oli raamatust meeles mingi muu emotsioon, see konkreetne etendus jäi minu jaoks liiga virrvarriks), külaskäik (tibiõhtu, läks lennates), köögi ja vannitoa nurkade küürimine (need kohad, kuhu tavaliselt ei jõua, sest keegi nagunii ei näe), logistika, söögitegu.. ja läinud ta oligi. nimekirja lugedes nagu polekski midagi teinud, ometi kulus aeg tilgatumaks ja väsinud olin ka. noh, nagu ikka, eksole (sest millal ma pole väsinud?).

laupäev, koogi ja kinoga

tegelikult olin ma eilse laupäeva pärastlõunaks täitsa tüdinud. ikka need naistetööd, eksole, mis ei jäta mingit püsivat jälge. pood-turg-kokkamine-koristamine-nõudepesu. ja päev libiseb käest ära lihtsalt. vahepeal on vaja ju lapse kallal ka naaksuda, et ta on kirjutuslaua ära koristaks. nii et RM juba küsis mult, et kas ma kuidagi ilma karjumata ei saaks. piinlik.
aga siis sai kook valmis. kohupiimakook mitte-väga-kerkinud pärmitaignal (vedelik oli ilmselt liiga soe, millest ma liiga hilja aru sain). rosinate asemel panin sisse jõhvikaid 🙂

ja peale koogi valmimist võtsin poja näppu ning käisime vaatasime supervarga-filmi. see oli isegi üllatavalt hea. enne näidati seal mingeid reklaame ja siis vaatasin, et on teatud tüpaažid, näoilmed ja ilmselt mingi odav värvimistehnika, mida hullult palju on kasutatud. no et sa näed mingit ilmet ja see on olnud juba x+n multikas, tegelased on peaaegu äravahetamiseni sarnased mingi teise filmi omaga ja lisaks on kogu värvimistöö natuke liiga digitaalne kuidagi. aga vaadatud filmis oli selliseid äratabamisi päris vähe ja laps igatahes enamuse ajast kas itsitas või rõkkas kõrva häälega naerda. lisaks on see tõesti selline film, mis sobib ka pisematele, st mingeid väga koledaid asju seal ei ole.
pärast arutasime RM-ga natuke kosmoselaevade teemal ja õhus edasiliikumise teemadel. kusjuures kui m nüüd mõtlen, siis selle teise, noore päti lennumasina puhul on mul tunne, et sellel oli mingi reaktiiv ainult masina all – ehk kuidas siis sai ta edasi liikuda? aga võib-olla mäletan ma valesti.
muidugi pani see ka kergelt irvitama, et noore päti elamine oli kõik väga moderne, voolujooneline ja – valge! olgu, oranži oli ka, aga nii põhimõtteliselt meenutas see mulle ühte ümberpoppi (mitte-ainult-)it-brändi.

ja kook on tänaseks peaaegu et otsas.

klassikaline pärmitaigna-kohupiimakook jõhvikatega

öövalgus

eile oli kena söögiõhtu kahe sõbrannaga, mille lõpuks läksime kultuuri nautima.
nimelt toimus eile õhtul Kalamaja pargis klaasikunsti näitus ‘Öövalgus’. kontseptsioon oli küll tuua kunst lähemale inimestele, kes näitustel ei käi, aga kuna toimumisaeg oli kell 8-11 õhtul, siis ma pakun, et suurem osa tuli sinna ikka just näituse pärast. seda enam, et nii täis parki pole ma eriti näinudki, nii et vaevalt seal kella 10 ajal sügisel nii palju rahvast tavaliselt on.
aga elamuse saime, mina vähemalt; ning samas naabruses elav sõbranna oli ka rahul, et talle info edastasin. eksole, see info liikuski tont teab kus, minagi sain üsna juhuslikult ühe listi kaudu ja poleks muidu aimugi olnud.

seal oli ka mingi nö kava, kus oli kena skeem, kus kelle ja mis nimega töö asub. aga neid oli olnud ainult 150tk. imekombel leidsime ühe kivi pealt eksemplari – nii et tegime sellega ringi peale ja panime tagasi. keegi sai ehk veel kasutada.

täiesti postiivine lõpp õhtule, enne kui koju tagasi jõudsin ja tõbisena ära vajusin. klaas ja valgus (ma ütleksin, et see oli klaasi- ja valgusinstallatsioon) ja pime park ja meeleolumuusika ja …

'piknik tordiga' Maret Sarapu

nihked

eile tuli mulle taas pähe see mõte, mis mul pea alati ameerika dramaturgiaklassika puhul tuleb ja mille sisu on umbes selline, et nende filmid ja nähtav elustiil on selline üsna pealiskaudne ja kerge; aga selle juures nende näidendid on nii sügavad ja mitmekihilised. ma tean seda, ent ometi see kontrast rabab ikka ja jälle.
ehk nagu ma reisilgi tajusin, rohkem kui kodumaal – on hoovusi, mida mitte iial võõrale ei näidata. aga need on ja kui osata, siis on neid veidi näha ka. ning need ilmselt jõuavad ka dramaturgiasse – kuid filmidesse miskipärast eriti mitte. või siis neisse, mis on tehtud näidendite järgi.
nihked selles, mida tahetakse näha ja mida laialt levitatakse ja selles, mida me tavaliselt ei näe.
neid nihkeid on elus veelgi, lähemal ja väiksemalt.

pealtnäha normaalne ja tark inimene, kes asub oma tööd tegevat parkimiskontrolöri juba kaugelt ebatsensuurselt sõimama. mis toob meenutuse, et veidi varem too inimene hüppas poes teenindajale peale – jah, oli küll teine hind tootel, aga seda saab öelda ka viisakalt ja oodata, mis vastu öeldakse. sest müüjad tunnistasid kiirelt viga ja läksid küll hinda vahetama, kuid olid nõus sildil olnud hinnaga müüma.
rääkimata sellest, et sama inimene ei kipu teenindajatega üldse viisakusvormeleid vahetama.
aga muidu on ta igati lugupeetud ja hinnatud inimene, kellest tegelikult sellist matslikust ei oskaks oodata.
või siis need nihked sõnades ja tegudes, mida pea kõik on kohanud. kus ilmselt ei mõelda oma sõnadele või ei mõelda tegudele, kus hea sildi all tehakse palju kurja.
ja kõik muu.

aga praegu on sulav ja ajatu juuli ning see kõik on kusagil eemal.
mojitot tahaks, aga ei viitsi.

paevatee3471.jpg

Pikk päevatee kaob öösse, Eugenie O’Neill, Eesti Draamateater Keila-Joa mõisas.

tihedat nädalavahetust ehk sissekanne ohtrate sulgudega

sel nädalavahetusel (mis pole veel üldse läbi) on suhteliselt palju ära tehtud.
suurim asi on uus köögikraan. vana lasi kusagilt mehhanismi vahelt vett läbi aegajalt; mingit loogikat ma ei täheldanud asjas. päris ebameeldiv. samas pidas see noname köögikas vastu kauem kui Orase dušisegisti, mis sai vahetatud juba mõni aasta tagasi.
seekord sai kööki ka siiski valitud mitte lausa paarisajakroonine, vaid korralikum. eks paistab, kas on vahet 😛
nädalavahetuse söögiteemade alla käib üleeilne pitsa (millest väga head pilti polegi) ja eilne kanajäätmete ärasöömine (retsepti ma ilmselt panen mingi hetk kokkajasse). kaks hommikut muna ja peekoniga ka, minu panus seisnes peamiselt ärasöömises 🙂
eilsesse läheb veel kirbuturg ja paar vanakraamipoodi. ‘saaki’ oli ka piisavalt. vannitoapeegli kohale lamp näiteks (aga enne peaks peegli seinale ka panema ikka, 8 aastat on niisama kraanikausile nõjatunud) ja korralik fliis+tuulejope (kantavad eraldi ja koos) lapsele. pluss veel paar vidinat. raha kulus muidugi kordades vähem kui poest ostes.
kusjuures nt kirbukal ma ei viitsigi riideid väga vaadata, kui midagi just lausa silma ei torka. muu träni on huvitavam.
ja Mööbeldajast leidsin ühe väga nunnu tooli, mis jäi küll ostmata. aga ma ei vihja, milline see on, sest äkki siiski..
ning kuna laps nõudis kinno, võtsime eile õhtul Avatari ette. no et 3D ja Cinamon ka. seal ma ei olnudki käinud.
kõigepealt siis see, et ostsin piletid netist ära ja see oli maru mugav. ei mingit sabatamist – seda enam, et mingit näksi me ei lisanud kinole (ja kui mõni ei saa Cinamonis käia, kuna seal on Pepsi, mitte Coca, siis mulle meeldib sedapidi rohkem). regasin end piletit ostes boonusklubisse ka ja soodustus hakkas kehtima kohe. kaardi võtsin välja peale seanssi, kui rahavast kassades ei olnud enam. ning kinno sisenedes näitasin vaid SMS-i piletiga. väga mõnus.
film, noh, nagu igal pool kirjutatud, lugu polnud just suurem asi (kuigi hollika kohta siiski oli seal paar mõnusat momenti, nt näitamine, kui rahale orienteeritud on suur osa inimesi ja kui vähe me mõtleme seostele enda ümber), kuid 3D oli tõesti päris hea. laps muidugi ütles, et lugu oli jah rohkem täiskasvanute oma, kuid ikkagi meeldis talle.
pilt on reedeõhtust. video läks aia taha, minu rumaluse tõttu 🙁

liicats198.jpg

pühapäevalõunane lasteteater

kui eile oli dilemma, kuhu õue minna ja mida teha ja lõpetasime ikkagi mänguväljakul, siis täna nagu õue ei kisugi.
seega oli keskpäevaks teatrisse minek igati õigustatud.
Teoteatri “Tädi Fantaasia!” oli igatahes täiesti sobiv. kui etenduse lood olid (eranditega) rohkem lastepärased, siis muusikaline taust pakkus palju ka mulle. lihtsalt lapsed ei pruugi kõiki neid täiskasvanute laule teada ja seoseid paika panna. kuigi see ei vähenda muusika väärtust ka laste jaoks, sest elav muusika laval on ikka elav muusika laval, etendusega hästi sünkroonis ka.
pärast oli komm, morss ja mängud.
loomulikult pileteid müünud ja pärast komme jaganud nö administraatori-tigu oli ka väga lahe. eks teoteatris peabki üks lahe tigu olema.
RM tahtis algul päris ülikonda panna, aga ma arvasin, et ei ole ikka vaja. nii oli ta siis ülikonnapükste ja valge särgiga, punane lips ja halliruuduline kootud vest lisaks. väga uhke oli niigi 🙂

tuukrikell ja liblikas

ma käisin nädal tagasi kinos ka. ‘Tuukrikella ja liblikat‘ vaatamas. sisuliselt eelviimasel seansil.
ja ma ei oskagi seda kommenteerida. mõtlemisainet on igal juhul siiani. kui guugeldada, siis leiab ka päris mitu arvamust.
ning hoolimata päevasest ajast oli kinos üllatavalt palju publikut.
ning ma ei saa parata, mitte-‘meerika filmid meeldivad mulle rohkem. võinoh, mitte-mainstriim. kihilisemad sellised. jäävad veidi kummitama.
selle konkreetse filmi puhul kiskus silma ka paar korda märjaks. mitte niivõrd ühesest kaastundest, kuivõrd teatud, ma-ei teagi-mis, asjade tabamisest. mingid hoomamatud isiklikud seosed.
seda, mis on kallis ja oluline, peab hoidma iga päev. sest kunagi ei tea, kui kauaks seda on.
miskipärast meenub mulle mu vanaema.