keskaprill

kollane päike, oranž kass ja endine unekas.

Paavli ja Popovi kaltsukate raamaturiiulid on ühed jubedad kohad. liiga lähedal ka mulle. jama on see, et sealt saab veel odavamaltki, kui e-raamatuid saab (kuigi mul ei ole viimastega hetkel midagi teha, arvutist lugeda ei meeldi ja lugerit veel pole).
ko-hu-tav. kuigi üks müüja, kellele ma makstes ‘kurtsin’, vaatas mind ja ütles, et tema inglise keeles ei loe üldse. õnnelik inimene 😛
mina pean lihtsalt katsuma end nendest eemal hoida.
kui õnnestub.
ega ma väga usu küll..

raamturiiul elab niigi oma elu. peab varsti jälle sortima. sest noh, kuigi mõne meelest on selline riiul intelligentsi näitaja, siis mina miskipärast põen aegajalt oma riiulit. füüsiliselt võtab ta ju vähe ruumi, aga ta täidab ruumi suures ulatuses.
üleüldse, see meenutab mulle, et ma tahaksin kabinetti, garderoobi ja buduaari. ja siis külalistetuba 😛

nagu see lapse unelmate kodu, millest ta sügisel kuskile vihikusse kirjutas. et 8-toaline maja külas mere lähedal. kuigi ma ütlesin talle juba siis, et tema peab tolmuimejaga neid tubasid siis üle käima kah. ja no päris ausalt jaguks natuke vähemast ka.
aga see selleks. sest kogu selle pealtnäha kena idee juures on väga palju väga nõrku kohti.

laps nõudis söögiks maisi ega uskunud, kui ma ütlesin, et ei ole veel hooaeg. turul veendus ta selles ise. leppisime siis maisiga salatis, kus oli veel värsket koriandrit, tomatit, sibulat ja avokaadot. kiideti heaks.
õues oleks tahtnud küll grillida jah, aga saime muudmoodi hakkama.

kui ma ühel kenal hommikul oma mailikastist neid iga kord uutelt ja erinevatelt aadressidelt tulevaid maile ei leia, mida prügikasti saata, on vist korraga imelik tunne küll.

enne õhtust krimkat pean ma raamatu läbi saama. sest ma võin vaadata küll, kui ma tean, mis juhtub ja kes asja taga on, aga lugeda on siis juba igav.

heidikute kuu, ausõna

täiskuu oli eelmisel nädalal, aga mitmedki tuttavad on leidnud sama, mis mina – kuuseis ei oma hulluse aktiveerimisel enam vahet. nats väsitama hakkab, eriti, kui korraga aktiveerub neid mitu. ma ei teagi, kas ‘fanclubi’ olemasolu näitab seda, et ma pole piisavalt hall hiir või seda, et ma ikkagi olen tropimagnet või seda, et ma peaksin oma nina rohkem eemal hoidma (asjadest). ilmselt natuke kõike. sest kui midagi ei tee, siis ei juhtu ju ka midagi.
mis kokkuvõtteks oleks teispidi väga igav.
ehk ilmselgelt, noh, minu puhul on need asjad nii, nagu on. vabandust, kui mõni seda ülbeks peab, aga ilmselgelt ma ei ole hall hiir. ja absoluutselt mitteülbelt, ilmselgelt olen ma ise ka mõnevõrra tropp. või, jälle ülbelt, nii laias laastus mittetropp, et see troppe häirib 😛

kuigi sellistel hetkedel tahaks ju isegi hall hiireke olla olla.
või siis, nagu ma täna mingil varasel pärastlõunal täheldasin, kas oleks võimalik kusagile teisele planeedile kolida?

me peame veel kord rääkima Kevinist

üleeile helistas E., kes teatas, et tal on kutsed Kevini eilsele esikale Sõpruses ja kas ma saan temaga kaasa tulla. kuna nagunii film oli plaanis ja õhtu oli vaba ka, siis jah, ikka.
kuigi minu arusaamist mööda ei ole ‘Kevinile’ meil suurt kassaedu ennustatud (imelikul kombel on see küll ka nn suurtes kinodes sees), oli eile saal täitsa täis. ma ei ole nii täis Sõprust ikka .. aastakümneid näinud.
PÖFFi poolt käis väike jutt ka ette ja ausalt, mind häiris see, kuidas rääkija tõi välja asju, mis talle selles filmis meeldisid. pisiasju, nagu ta ütles. aga see jääb segama, lõpuks ongi oht keskenduda liigselt nendele asjadele. huvitaval kombel, kui ma olen lugenud eelnevalt mingit arvustust, nii et jääb mingi ajavahe sisse, siis nagu ei ole häirinud.
aga see selleks.
igatahes mainiti ära, et see on väga vastoluline film ja see kas meeldib või mitte. ja viimaste väidetega ma olen nõus.
kuigi ma ei oskagi end postitsioneerida.

ei saa salata, film on tehtud tehniliselt huvitavalt. kaadrid, valgused, ruum, värvid.. pisiasjad, oojaa.
aga sisu koha pealt on mul raske hinnata. sest mulle jäi mulje, et raamatut lugemata jääb kõik liiga lünklikuks ja kohati arusaamatuks. aga ma ei tea. paari asja kohta E. küsis mult täpsustusi – tema ei olnud lugenud, küll aga kuulnud mingeid katkendeid järjejutuna, seega laias laastus ta midagi teadis ka.
muidugi ma ei arva, et selline paks raamat mahuks täielikult ühe filmi sisse; kas ei arva ma, et kõik tuleks läbi mämmutada, filmis peab olema mõtlemismomente, iseenda sees toimuvaid järeldusi ja seoste tekkeid jms. aga ma ei ole kindel, kas need seosed ikka tekkivad õigesti.

võtame sellesama mähkmeteema, filmist ei selgunud eriti, mis värk sellega on, et nii suur laps veel mähkmeid kannab. või lõpupoole olev lahutuse sissetoomine – erinevalt raamatust ei tule filmis välja Kevini kardinaalselt erinev suhtumine emasse ja isasse (või siis ka vastupidi, ema ja isa erinev suhtumine Kevinisse), mis on lahutuse peamine põhjus. see, et filmis Kevin teatab, et tema ongi kontekst, annab küll viite, kuid kas see on ikka piisav? väikeõe vennale vastanduv iseloom ehk ei olegi nii tähtis, kuigi raamatus oli oma roll sellelgi.
või siis Eva arvamused ümbritseva kohta, kriitilises võtmes, mille kohta on filmis ka täpselt üks viide. samas võib-olla poleks sellisel juhul seda üldse vaja filmi tuua?

nojah, igatahes, selles mõttes jäi film väga skemaatiliseks mu jaoks. seal oli küll sees ka detaile, mida raamatus ei ole, aga mõnesid minu jaoks väga olulisi kohti mitte. maitse asi, muidugi. muide, ka treilereid oli mitmeid, lisasin siia ikka oma maiste järgi.
ning tegelikult ma tahaksin ikka teada ka mõne sellise tavalise inimese (mitte filmikriitiku) arvamust, kes ei ole raamatut lugenud ega katkeid kuulnud. ma ei ole netist otsinud väga, aga ehk mingil hetkel teen seda. või siis jään lootma tuttavatele 😉

ebameeldivat ka: üle tüki aja lõi öösel jalga krambi, ja väga hullult kohe. siiani annab tunda. nii et magneesiumijahile!

meie igapäevast und..

ma ei saa ikka aru, mis jama selle magamise ja magamatusega on. aga kusagil umbes kellakeeramise paiku vist sai see alguse. et ehk ma ei maga kuidagi oma und täis ja ma ei saa enamasti aru, miks. sest ma poen varakult voodisse ja nagu magan ka. aga siis tabab kell mind umbes keset ööd (tegelikult nii, nagu ikka) ja ma olen päev otsa selline uims.
no ja ma tean unefaase ja muud sellist, ometi ei ole mingit loogikat selles, et umbes kolm nädalat ma ärkan alati vales faasis.
ning see on ka, et kui ma olen korra ärganud, siis edasi magamisest ei tule suurt midagi välja. varem ei olnud see ka mingi probleem.
õhutanud olen, õues isa piisavalt viibinud ja kõike muud sellist. tühjagi.
magamajäämisega ka ei ole üldiselt probleemi, uinun ikka väga kiirelt.
ebameeldiv.

sellest hoolimata leiavad inimesed, et ma näen kuidagi hea välja.

mulle ikka meeldib Maximas müüjate vormirõiva seljal olev kiri ‘küsige, ma võin aidata’. et võib, aga võib ka mitte, just nii, kuidas tuju on. haa! 😛
aga eile oli seal igatahes täisterapastat. gluteenivaba oli ka.

Gordonit vaadates

mida ma veel tahtsin öelda, on see, et ma ei jõua oma raamatupakki ära oodata. kuigi ma ei tea, kuhu ma raamatud panen – aga see pole oluline. eks sätin nats oma riiulit jälle ümber, nagunii peaks seda tegema.
mida ma sealt siis ootan: hunnikus inspiratsiooni, peamiselt.
Gordonit on seal üks mulle ja üks teine sõbrannale.
mis muidugi meenutab taas seda va Kindlet. kaaned sellele ostsin ma juba ära, eksole. küll siis Kindle ka sinna sisse tekkib.

kevadises õhus on lausa mitu huvitavat ideed-mõtet. kõigil on puudus ka, nimelt see va finantspool. siin pole kasu minu isiklikust mõttemaailmast ja suhtumisest. kuigi, mine sa tea, kui ma ikka suhtun nii, et need mõtted peavad teoks saama, küll siis saavad ka.
väljakutsed, ma ütlen. mitmel tasandil.
kui midagigi nendest õnnestub, on mu fännklaabil taas põhjust ‘rõõmustada’.

P.S. ma ise olen endiselt liiga laisk, et oma energiat vihkamise peale kulutada.

think rich

peaks ütlema, et kommentaarid teemal, kui hästi ma elan (et jaksan mune osta) mõjusid väga hästi. ma kohe tunnengi end rikkamana ka rahalises mõttes.
sest tegelikult, noh, tõesti.

ma püüan selle nüüd lahti kirjutada..
eksole, et jäävad mullegi ajakirjanduses silma artiklid, kus seda või teist või kolmandat vaest pere aidatakse või nendest lihtsalt kirjutatakse. või mingid sarnased telesaated on ka. ja siis vahel jääb kõrvu summa, mis jääb perel elamiseks – ning kui ma jagan selle pereliikmete arvuga, siis ma oigan, et mismõttes neil on raske. see on siis peale maksusid eksole. tavaliselt seda serveeritakse kui söögile jäävat raha, okei, vahel on meelelahutused jms ka juures. muidugi, ma ei tea sellisel puhul kindlasti mitte kõiki fakte, millele veel jaguma peab. et ehk absoluutselt ja täiesti kindlasti ongi nendest suur osa sellised, kellel on igatpidi võttes päriselt ka väga raske.
aga mitte kõik.
sest mingi osa on neid, kellele jääb seda elamise raha inimese kohta kätte rohkem, kui noh, näiteks minul.
ja kuigi ma vahel halan, et raha on vähe, keeldun, lihtsalt mõistusega keeldun ma endasse suhtumast kui mingisse vaesesse.
just.

kui ei ole ikka tõsiselt hull olukord, siis on mõnikord see vaesus ikka kahe kõrva vahel ka. taaskord rõhutan, et kahjuks liiga paljudel juhtudel ongi see olukord ka väga reaalselt hull. aga kohati võib öelda küll, et vaesus on suhtumise küsimus.
vastupidiselt, rikkus ka.

nii et vabandage nüüd mind, ma ikkagi kavatsen end tunda mõnda aega rikkana.
mis ei tähenda, et ma ohjeldamatult kõike lubada saan. prioriteetide küsimus, juunõu 😉


http://weknowmemes.com

as good as..

jaaa, esmaspäev. jaaa, ma olen uims ja loppis, nagu oleks sinine esmaspäev.
aga ei ole. on hoopis täiesti müstiliselt hea nädala algus. esmaspäeva lõunaks tohib ju ometi olla õnnelik? ja isegi kui ei tohi, siis who cares! selle olen ma ammu selgeks saanud, et õnnelik peabki olema hetkes, mitte takkajärgi õhates, et vot sel hetkel ma olin õnnelik.

ja noh, Daki ka just kirjutas õnnest, aga minu vaatenurk on natuke teine ja ma üldse ei mõtle sellele, et varem või hiljem midagi läheb sügavalt pekki. tähendab, nagunii läheb. aga ma ei kavatsegi sellel lasta hetkes oma heaolemist rikkuda. küll siis jõuab põdeda ja kõike, kui selleks aeg on. seni veel ei ole.
ning selle üldise tasakaaluga on ka nii, et ma olen päris kindel, et igasugu jama on olnud kuhjas ja rohkemgi veel, ehk et ongi aeg, et oleks veidi teistpidi see kaalukauss.

hommikune absurdihuumor oli hea algus muidugi ka. aga siis rabas kaltsukas pooltuttav müüja mul sabast kinni ja ütles, et ma näen viimasel ajal kogu aeg aina parem välja. et kas ma olen alla võtnud või mis on. no ei ole tead (kuigi täna hommikul tahtis püksirihm ühe augu võrra edasi liikuda, ikka postiivses suunas – ja kumb on positiivne, mõelge ise), vähemalt mitte eriti. ja üldse olin ma umbes kammimata juustega (oot, palju ma neid üldse kammin?), loppis näo ja poolkoduriietega.
tähendab, ütlesingi talle, et mul on lihtsalt hea talv ja kevad olnud.
kuigi, kui nii mõelda, on igasugu probleeme ja muresid olnud ka küll ja rohkem.
aga see üldine taustsüsteem, eksole. et lihtsalt ongi hea. et mingid pinged on kadunud ja mingi, hm, pinnaletõus on toimunud.
ja et ilmselt siis ongi, kui lausa välja paistab.

tõdesin taas, et see raamatuosa seal kaltsukas on üks paha asi. täna tulin ära ainult kahega, neist üks see La Plante, mis eile ETV pealt just algas. mul on küll mingi teine pooleli, aga nüüd pean ikka selle läbi lugema. sest järgmisel pühapäeval saab see läbi ja ma ei taha raamatut lugedes ette teada, mis saab ja kes on süüdlane. onju.
lisaks oli seal riiulis üks Rendell, mida ma ei ostnud, sest ma olen seda lugenud. aga riiulis toda ei ole. nii et peab ikka siis ära tooma..

mida vähem teed..

.. seda vähem jõuad. et kui ikka kätte ei võta, siis ongi võimalik terve päev maha muneda. mitte et just päris nii oleks olnud, aga väga mööda ka mitte.
ehk maailmas on tuhandeid asju, mille mittekoheärategemisel ei juhtugi mitte midagi. absoluutselt mitte midagi.
no peale selle, et tuleb need asjad ära teha mingi teine homme.

lapsesuust ka.
‘ei, emme, ma ei taha seda lastešampooni.. ei, ma ei taha sinu omi ka, need on naistekad, osta mulle meestešampoon!’
‘need poisid on nagu tõelised eesti mehed, jäävad koju telekat vaatama, sest dokfilmid on igavad’ (minu täiendus sinna oleks seotud muidugi peeretamise ja munadesügamisega, õllest ja seapraest rääkimata)
‘ma tahaks ka nii head elu kui kassil!’ (jah, kes ei tahaks, kuni tegu on hooldatud kassiga, võimis?)

peaks hakkama vahelduseks venekeelseid raamatuid lugema. keelepraktikaks või nii. lastekatest peaks vist alustama, et ma aru ka midagi saaksin..

lala-laupäev

hommikul leidsin, et pole süüa õieti midagi. keerasin sellest siis salati kokku. sai hea ja sai palju. ilma saiata.
ma pilti ei teinud ja täpsemalt kirja ei pane, et mitte liigseid emotsioone inimestes tekitada. vaiksed pühad peaksid ikkagi olema.
hakkan isegi aru saama, et söögiteemad on meie ühiskonnas paljudele ärritavad (vähemalt seni, kuni need minusgused pole ära kolinud, et Eesti saaks ikka rikkamaks). aga teisalt ei näe ma ka mõtet kirja panna, maitea, seaprae ja kartulite või vorstivõileiva tegemise õpetust.

tänase mudaköögi-söömise ürituse juures meeldis mulle hoopis seenepirukas. nämm. ma olen ise kehv seeneline, selle taha minu seenepirukad jäävadki.
kook oli ka hea, kuigi seda palju ei söö. ei saa alahinnata üliõiget šokolaadi (mina orgunnisin selle, ofkoors :P).
oma selle aasta sushinormi sõin ka enamvähem täis. kusjuures ma olen saanud ka sellist sushit, mis mulle maitseb ja mida võiks isuga süüa, aga see ei ole meil levinud laiatabesushi, mis on sisuliselt rullikeeratud riispuder. muude asjade osakaal on mu jaoks väike. eriti totter tundus mulle see variant, mis oli munaga sushi. ehk riis ja muna. no ausalt? riis ja kurk on kindof sama totter. sushisõbrad vabandagu mind, ilmselgelt meeldib mulle hulk asju, mille fännamisest teie aru ei saa. igaühele oma.

kass turtsub. mitte pidevalt, aga mitmendat päeva aegajalt nagu aevastaks. hmhm.

see jõululumi lihavõtete ajal on muidugi liiast. ausõna, ilma saaks ka hakkama. teisalt andis see ilm hea võimaluse sulatada üles sügavkülm, kus jääd oli rohkem, kui meeldinuks. nüüd on jälle paar aastat muretu. ehk.