Autor: PilleRiin

laupäev piltides

Posted on by PilleRiin

päev algas küll niiöelda ootamatult ja üsnagi hallilt, aga läks aina paremaks ja hetkeks on mõnus rahulolu. aga teatavasti ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna, nii et..

kaneelilõõts

minu esimene lõõtsana tehtud kaneelisai. ameeriklastel on see pull bread-tüüpi asjandus suhteliselt levinud, nii soolase kui magusana, meil nagu mitte. kuna täna oli lootust, et me ei pea pojaga kahekesi seda sööma, sai tehtud. täitsa nämm. retsept on täiesti leitav otsingutega.

täpsustus veidi hiljem: arutasime just seda lõõtsa-asja, keegi tegi veel ja selgus, et on mitu retsepti. et siis ca 28x12cm vormi on selle retsepti kogus täitsa paras. teise järgi tuleb pea poole rohkem taigent ja siis pole imestada, et see vormist välja ronib. minu muutus oli see, et panin ca 120-130ml piima, vee jätsin ära ja vanilliekstrakti asemel oli mul vaniljesuhkrut mingi ebamäärane kogus 😛

Ayra

sõbranna tuli katsikule 🙂 kummalist pidi jah, et mitte mina ei läinud katsikule. igatahes on tegu toreda neljakuuseks saava preiliga, kes vaatas mu punast pead ja no ausõna, itsitas selle peale.

Ayra

Ayra emaga oli meil juba klassikaline kiluvõiku-menüü. hea suutäis, ma ütlen. viimase võiku pistis minu laps pintslisse.

viimane kiluvõiku

Jazzkaare paviljonile lähenesime ringiga, aga tühja, aega oli. täitsa viisakas koht, garderoobiga ja puha. külm ka ei olnud, kuigi ma ei tea, kas see oli sellest, et päike säras peale või on seal mingi lisasoojendus. õhutorud olid küll täitsa olemas.

Tõnis Mägi ansambli ja Otsa-kooli puhkpillibändiga, Muus Bluus

kontsert oli muidugi vinge. ei olnud ainult bluus, selge see. aga kui keegi tuleb ütlema, et bluusi ei saa eesti keeles laulda, siis vabandage mind.. saab küll.
need puhkpillid olid päris vahvalt siia-sinna sisse sobitatud. mõnes palas rohkem, mõnes vähem, mõnes üldse mitte. soolodeni välja. eksole, kuna Otsa-kooli poisid olid, siis enamuses päris noored ja see mõjus mu lapsele igatahes innustavalt.
Mägi ja bänd, noh, kas peab veel ütlema, et nad on head?
kontsert läks Klassikaraadiole linti ka, peab kaval silma peal hoidma.

peaaegu lõhnav pilt

Sadama turg, nagu karta, ON jazzipaviljonile liiga lähedal. nüüd köök lõhnab. rosmariini jätsin järgmisele kontserdile 😛

natuke nostalgiat ja vanamoodsa tehnika õpet lapsele ka. vinüülplaadid, mida mul on omajagu. mängija, mis ikkagi kuidagi töötab. peamine repertuaar: bondi-muusika Londono sümfooniaorkestri esituses ja Fabrizio deep-house plaat 😛

007

rahulolu päevast.

jazz ja kaar

Posted on by PilleRiin

Jazzkaare ilm peaks olema päikseline 🙂 aga küll läheb ka, nagu ilmateade lubab.
muidugi, Jazzkaare telk on ohtlikult lähedal Sadama turule, aga küll ma selle ka kuidagi ära haldan.

siinkohal muidugi ma mõtlen, et kas sellise telgi heli on nüüd just nii hea, kui peaks (päris ‘tore’ on ju kuulda, kui Erm ütleb otse välja, et peale Sakala lammutamist on raske leida suurt saali, kus heli kõlaks jazzile sobivalt.. tõesti, vähemalt Nokia ja Saku suurhall on küll kohutavad kohad muusikaürituste jaoks), aga ilmselt nad ikka on selle korralikult läbi mõelnud. kurb on see, et mõnel esinemisel, kuhu tahaks, jääb käimata. aga teisalt ei saagi kunagi kõike, mida tahad. valikute küsimus siiski. seekordsete valikute juures lähtun lapsest ja tema huvist. küll ma ise jõuan veel.
hästi lahe on, et neil on ka tasuta üritusi linnaruumis. nii et tegelikult ei ole meie oma kava veel üldse päris paigas.

igatahes, igatahes. see mu noormees esineb ise ka maikuus paar korda. vat siis, kuidas nad kasvavad..
esmaspäeval Riigikogu lahtiste uste päevale pole mõtet pooleks tunniks temaga ometi minna. eriti arvestades sealsete koridoride pikkust. samas vaade kohvikust on päris kena.

I am who I am

Posted on by PilleRiin

asjad liiguvad vääramatult suunas, kuhu peab. olgu see suund siis just selline, nagu on.
kui kõik teoks saab, siis ohohohooo 😛

aga selge see, et elul ei saagi lasta igavaks minna. niigi ongi üsna kaua suhteliselt vegeteerimine olnud.
siiski peaks end veel natuke rohkem kokku võtma. jänes šampust ei joo. ebaõnnestumine näitab, et oled siiski milleski õnnestunud (kui sa pingutad, et ebaõnnestuda ja see nii lähebki, kas sul siis õnnestus või ebaõnnestus? :P).

vanus, muide, on pluss. kes oleks osanud seda arvata aastat 10-15 tagasi?
minu puhul ma tunnen täiega, et vanus annab vabaduse. kui vaadata seda listi, siis mida aeg edasi, seda lihtsam see kõik on. mõni punkt tahab veel veidi arenemist, aga ma tean, et see kõik tuleb.
jajah, kõike seda räägivad eneseabiraamatud ka – kuid see muutus peab algama seestpoolt. käib mingi vaikne sisemine plõks.. ja tajudki, et elu on lill ning hea on teada, kes-mis sa oled. ning leppida sellega enda juures, mis väga ei meeldigi.
sest ma olen kes ma olen. ning ma olen ammu öelnud – kellele ei meeldi, see astub ära.

vaikselt ihkan suve.

kesknädal

Posted on by PilleRiin

hommikul vaatasin kalendrit, aknast välja ja jälle kalendrit. ahah.

eilsest jäin päris edukalt ellu. kuigi vahepeal oli üsna piinlik ka. aga siiski, koos kogu kahe kilo kuivatatud kikerhernestega olin lõpuks kodus. punane kleit aga kummitab. sõbranna vaatas pilti ja leidis, et see on nagu kaader mingist filmist. hmhm. suvaline kehva kvaliteediga moblaplõks. vat siis. aga Instagram oma filtritega, mis teevad ilusast pildist samasuguse kräpi, nagu mu mobla loomulikult teeb, on ju ka popp. elu ja asjad, ma ütlen..

selle kuu eestikeelse National Geographicu olen vist maha maganud. nüüd saan lapselt piki päid ja jalgu.
ahjaa, matemaatikakänguru pani mind imestama, ta oli oma vanuseklassis 71 punktiga 120st esimese kümnendiku peal umbes ning oma koolist parim. täiesti hämmastav. tegelikult ei ole see ju hea tulemus ometi. taustaks artikkel matemaatikaolümpiaadidest.
muusikalaager, kuhu ametlikult saab 11ndast eluaastast, lubab siiski tal osaleda, sest tase pidi piisav olema 🙂

15.25: NG siiski täiesti olemas. kleit kah. ja päike on väljas. aeg panna hautis tulele.

poliss

Posted on by PilleRiin

mõne asjaga end sidudes ei kujuta ette, kui ebameeldivaks see lõpuks muutub. aga noh, iga asi on kogemus ja seega mingitpidi vajalik. elus peab kontraste olema. läbi nende suudan ma ise ennastki üllatada.

Poliss, film, mille kohta ma ei oska jälle eriti midagi öelda. ega ma ei pea ka muidugi.
esimene emotsioon on, et väga lärmakas, väsitav ja hüplik. hiljem tulid paar stseeni, mis seda natuke leevendasid, aga tegelikult oli siiski minu jaoks väga läbiv.
kuidas need lapsed mängima oli saadud, ma ei tea. selline tunne, et osa olid dokumentaalkaadrid, samas jälle kahtlane.
ebamäärased suhted. vanemate-laste, politseinike, fotograafi suhted..
politsei töömeetodid hämmastasid. see koht, kus nad kambakesi irvitasid väärkoheldud tüdruku üle, oli ikka väga jube. ülekuulamised kambakesi, kogu toaga.. ohver ja ahistaja koos ülekuulamisel.. oeh. huvitav, kas seal käib see töö tõesti niimoodi? mitte et ma teaksin, kuidas meil käib, ma miskipärast arvan, et mitte päris nii. aga ma ei tea, võib-olla on samamaoodi.
täispakitud film ikkagi. väga-väga palju situatsioone. väga kauged seosed (ehk mõtle ise).
ja kui sa oled selline, keda lasteaia kontsert nutma ajab, siis ei ole mõistlik seda filmi vaatama minna ilmselt.

muusika ja pilt

Posted on by PilleRiin

põmmdi!
äratus tabas mind jälle täiesti ootamatult. nagu kõik need viimased.. x nädalat.
aga vähemalt ei juhtunud see, mida ma õhtul voodisse heites juba kartma hakkasin: et rohi mõjub ja just seda halvemat pidi. eiei, mitte kõrvalnähud, vaid tulemus võibki saabuda erinevalt. õnneks väikese toas ringijalutamise ja õigel küljel magamisega kadus valuhakatis ära.

eile õhtul pilli harjutades suutis laps mind üllatada. nimelt eilse raamatusaagi seas oli talle Jüri Arraku illustratsioonidega Suur Tõll, ise valis. minu jaoks olid Arraku piltidega raamatud lapse jaoks alati natuke jubedad, nende piltide stiil ja ekspressiivsus ei läinud mulle mitte. aga poisslaps on ilmselt tugevama närviga, igatahes tema suuresti piltide järgi valiski selle.
novot, ja nüüd pilli harjutama hakates võttis ja asetas ta selle raamatu noodipuldile ja ütles, et tema mängib täna Suurt Tõllu (enne oli läbi lugenud ka muidugi). ja mängiski! keeras aga lehti ja oli aru saada küll, kus on lahing ja kus Tõllu tapetakse. ja muuhulgas ütlen, et see muusika oli ka kuidagi arraklikult ekspressiivne.
kuna ma tean, et talle ei meeldi, kui tema harjutamisi salvestatakse, siis mul ongi sellest ainult mäluvideo 🙁 ja noote ta kirja ka veel ei pane, ilmselt ei oska. ehk et puhtalt noodid oskakski ehk, aga rütm jms (seal olid rütmimuutused ka sees ikka) oleks talle ilmselgelt liiga raske. no ja tema puhul on üsna tüüpiline, et ta ei julge alustada asjadega, mida ta ei oska; tahaks ikka kohe vingelt osata.
et ehk täiesti hämmastav oli ja mul jääb üle loota, et ta kunagi ikkagi suudab kirja panna.. küll ilmselgelt on see lugu siis teistsugune.

mõttelageduses on selgus.