Autor: PilleRiin

pühapäevad kujunevad kuidagi linnapäevadeks

Posted on by PilleRiin

novotjah, järjekordne pühapäev, mis leidis meid vanalinnast. või siis meie leidsime pühapäeval taas vanalinna.
Keskaja päevad või midagi, nii et oli natuke tegevust ka. seekord oli Raekoja platsi laadal ikka päris-käsitöölisi ka, mitte peamiselt mingit imelikku kraami.

Harju tn haljasalal oli hulk erinevaid töötubasid, poeg valmistas seal Kopli Ametikooli juhendjate käe all omale väikese nahkkotikese, sellega on tal hea nüüd Star Warsi legomehikesi kaasa võtta igale poole (ta tassib neid nagu kass poegi noh :P)
väike pehmemõõgavõitlus, natuke käimist siin-seal ja oligi mitu tundi möödas.
üks põnev lett oli veel Umbra oma, ma olen kunagi neilt ühe värviraamatu ostnud. see on ikka täiesti tase, kuidas tüüp suudab teha selliseid enamvähem lõpmatult üksteise kõrvale-sisse sobitubaid asju. poiss sai kahte mängu proovida ka, aga seekord ei ostnud.

tagasi liikusime nii, et saaks kogu Lillefestivali ka läbi käia. seal tasub ikka üsna pidevalt jalutada, sest taimed ju muutuvad läbi suve.
peaaegu teele jäi Bonaparte Deli ja peab ütlema, et nende Dijon sinepi seemne ja Parmigiano pulkade ostmine oli küll viga. sest selge see, et ma tahan neid veel – ja mul ei ole vaja üleliia süsivesikuid sisse ajada!
(ah, siinkohal, söök, eksole, meenus, et täna hommikul sundisin last viimaseid maasikaid sööma. ei ole me maasikasööjad mitte.. saaks juba vaarikaid.. )

aga Lillefestival, ma pean ikka ükskord sinna suure kaameraga minema (sest see vana seebikas jääb aina vanemaks ja mu meelest mõõdab valgust üsna valesti juba) ja korralikke pilte tegema.
ning muidugi see va igatsus oma väikese aia järele..

Jaama turul jäin ühte käekotti vaatama, tädi muudkui langetas hinda ning kui juba 15% alghinnast maas oli, ostsin ära. tegelikult oli mul midagi sellist vaja ka, aga mul õnnestus seda tädi eest varjata.
jajah, muidugi, turukaup, hiinakas jms.. nagu suures poes kallim kaup kuidagi parem oleks. ainult hind on kõrgem.

tänase saagi hulka kuulub veel üks klaaskass (meil on kodus vähemalt 35 mitteelusat kassilist, pigem rohkem kui vähem), pildil oleva pisem vend. see suur oleks muidugi palju ägedam olnud ja hakkaks akna peal paremini tööle – kuid rahakott arvas ka midagi.
saagist rääkides: eilsel kirbukal nägin ma esimest korda letti, kus müüd ainult meesteriideid. võib-olla on varem ka olnud, ma ei käi seal väga tihti igaks juhuks 😛 müüjaks olid kaks meest ja laps sai sealt omale ka midagi.

muide, visati mulle üks InnoIrja link, millega ma seepuhku täitsa nõus olen. tähendab, selge see, et igal ajal, olukorral, asjal on omad head ja vead ning kuna ma tol ajal ei olnud täiskasvanud, on raske nagu päriselt võrrelda. aga oma iva on täiesti olemas. selliseid olmemuresid, nagu praegu, oli vähem (kuigi oli teistsugused). ning tõesti, kas oli siis mingeid prügikastiinimesi?

P.S. kes otsib siit veel ‘vein kassikujulises pudelis’, siis see ei ole väga hea vein. pudel on parem kui vein 😛

aasta esimene mais

Posted on by PilleRiin

nojah, kuna konkreetseid plaane ei olnud, siis ma ei saa näpuga kuskile suunas näidata ka, et õuegrill tegemata jäi. kuigi oli ju ette teada, et sadama hakkab ja tubased tegevused oleks võinud ju hiljem olla.
aga ei ole minu asi.
lihtsalt natuke pidin lapse jorinat kuulama. samas on ta nii suur, et seda ei olnud palju, eriti, kui kenasti läbi arutasime, miks see nüüd nii läks. ja et tegelikult ei ole sellet katki mitte midagi.

aga meil on olemas pann ja pliit ning ma ei karda neid kasutada.

meie armas suvi

Posted on by PilleRiin

hommikul muidugi lugesin taas, kuidas ei olda rahul, et meil ei ole suve (ega nelja aastaaega). votjah. ma ei tea, minu meelest on kõik olemas. noh, kuigi kesmiselt on meil +5 – +15 ja vihm; aga seda enam, kõik mis sellest erineb, on ju positiivne 🙂 ja seda on ometi päris palju.

pisike kiire ots linnast välja oli just see, et taaskord aru saada, kui kodune suvi meil ikkagi on. ei midagi liiga ekstreemset. jah, kaugelt tundub, et kuiv talv ja kuum juuni on jõle lahe, aga teadaolevalt on just sarnastel põhjustel nii mõnelgi pool (ka Euroopas) metsatulekahjud. Vihterpalu kandis tuli pähe, et on meilgi neid olnud, aga mitte selliseid, et tuhandeid elanikke evakueerima peaks.
madalaveeline roostik, noor männimets, niidud ja rapsipõllud..
mustikad ja metsmaasikad..
jäätis külapoe ees..

selle kõrval on tühine, et üks ost poeletile unus (kalahooaeg!). piisavalt kauge pood ka, et järgi mitte minna.
head-paremat on niigi.

ning häid inimesi, kes lihtsalt tulevad maasikakarbiga läbi 🙂

killuke tänast

(ma kohe ei tahtnud selle hädise kaameraga looduses pilte teha)

ema või asi..

Posted on by PilleRiin

onju, ma ei ostnud taaskord lapsele ühekordseks kandmiseks kummikuid (nagu ma tegelikult paar korda juba teinud olen). ta ei kanna neid niisama ja kui järgmine kord vaja läheb, on eelmised muidugi väikesed.
aga seetõttu jäi ta öömatkast ilma, sest jalad said märjaks ja ta saadeti tagasi. mõni teine oleks äkki vastu õiendanud, tema mitte.
ja mul oli nii valus ja kahju seda kuulata.
aga ilmselt ma pean lihtsalt õpetama, et teinekord ärgu heitugu. sest ma keeldun ka edaspidi ühekordseid kummikuid ostmast. esimene punkt on raha, teine lihtsalt põhimõte. see ostas müümine on ilge nöök, nagu ma rääkinud olen ja nii on mul paar paari ammu väikeseid kummikuid kuskil kapi otsas. korralikud, ära visata ka ei taha. ja kuna üks kord kantud, siis ei raatsi isegi kaltsukasse viia. kuigi ilmselt seal need lõpetavad. ma olen ju nii rikas küll, et võin paari-kolmenlümneeuroseid praktiliselt uusi asju kaltsukasse viia, eksole?

ja see arvuti, mis minuga eile koostöö lõpetas, mida seejärel natuke vuntsiti, see täna siis peaaegu töötas ka. vahepeal küll viskab ekraani imelikuks ja kaotab võrgukettad ära, aga asi see pole siis iga poole tunni tagant restartida?
eks homme jälle nutan itipoistele, sest ma ei viitsi tööarvuti probleemidega küll ise tegeleda.

turule peaks minema, see mais võiks hakata juba lettidele ilmuma.

seniks vikerviise.

killukesi

Posted on by PilleRiin

‘sa peaksid blogis tihemini kirjutama’, teatas sõbranna täna.
nagu mismõttes, mõtlesin mina ja vastasin, et ma niigi püüan ju iga päev. ma ei arva, et peaks kuidagi rohkem, kuigi vahel on ette tulnud. ja vahel jälle harvem.
igatahes.
mina ka ei tea.
vahel ei ole aega, vahel ei ole ideid.

‘kas ma ikka pean ise neid asju tooma minema?’, küsis mu laps, teemaks midagi tema laagri tarbeks, sugulase varudest.
vaatasin kella, mõtlesin poeskäigule ja sellele, kas ma siis viitsin veel tulla trammilt maha, vantsida mingi maa, siis veel mingi maa ja siis koju.
‘no võiksid käia jah, mina ei jõua.’
tagasi jõudis ta pooltunni hiljem, kui ma arvestasin, hulga rohkemate asjadega ning kiitis, et talle oli jäätist ka pakutud. eksole. mulle ilmselgelt ei oleks. kasud sees lapsel. muuhulgas sai ka piirkonna kaardi näppu.

miks töö juurde sünnipäevadele tuuakse magusat?
otsustasin täna just, et kui ma viin, siis midagi soolast (ka). siiani on see magus maitse suus ja samas kõht liiga täis, et kiluleiba süüa. no ja muud sellist sobivat ampsu ei ole.
kusagil on üks kena pisikeste peekonipirukate retsept, aga isegi nende tegemiseks peaks poodi minema.
ei viitsi.

eriarstidele saamine on endiselt üks hädaorg, aina hullemaks läheb.
narkomaanidele toimub süstlavahetus ja mis kõik veel, et nad ikka elus püsiksid (ma ei mäleta, mingit ravimit hakkavad ka tasuta saama, oli selline artikkel kuskil kunagi) jms, aga normaalne inimene sureb enne ära või maksab end segaseks, kui tahab ravi saada.
ma kasutaksin jah erateenust, kui ma sinna ühisesse katlasse päris viisakat protsenti oma palgast sotsiaalmaksuks ei virutaks. nüüd lihtsalt ei jää seda summat kuskile, et lapsega vajaliku tasulise arsti juurde saada.
ja siis on tore lugeda, kui kirjutatakse, et meie inimesed ei hooli tervisest ja ei käi regulaarselt seda, teist ja kolmandat kontrollimas.
ma siin lasin oma hambaid kontrollida. tulemus on see, et ma nüüd korjan raha ja loodan, et kui raha koos, siis pole teenused poole kallimad ja mõni hammas on suus ka.
aga see hala ei vii ka kusagile.
küll variant tekib.

üldiselt, raamat ootab..

P.S. millest tuleb, et meie spordinakal (vanasti ka ETV nime all tuntud) ei kannagi praegu õhtute kaupe sporti üle? u19 jalka on ka ETV2 peal.. keegi on haigeks jäänud või puhkusel või?

esmaspäevne

Posted on by PilleRiin

ma mäletan, et hommikul oli mul hulk mõtteid, millest kirjutada. aga mis need olid, sellest ei ole mul küll hetkel aimugi.
no müstika.
mingigigi seosepojuke võiks ometi tekkida? aga ei..

endiselt piinavad mind igavikulised küsimused sarjast ‘kuhu kaovad raha ja aeg?’ ning ‘kust tuleb tolm?’. ja ärge püüdkegi väita, et seoseid ei ole, ma lihtsalt ei usu!

ahjaa, Tallinna uued ühistranspordipiletid. ma ei ole väga kursis, aga kui mul on id-kaart, kas siis muutub midagi või? et ikka pean veel ühe neetud kaardi rahakotti soetama või?
täiesti hullud, ma ütlen. selmet et need kaardid teeksid elu lihtsamaks, on see üks igavene jama hoopis. rahakotis miljon kaarti. olgu, keegi ei käsi kõike võtta, aga kui need on tooted-teenused, mida ma nagunii kasutan..
tore, et vähemalt mõned üksikud ettevõtted on suutnud id-kaarti kliendikaardina kasutada. jälle, mitte et ma vaimustuksin id-kaardi lehvitamisest igal pool, aga pigem see kui jälle üks kaart juures.

muidu, tänan küsimast, ei ole viga. võiks öelda, et isegi hästi.

saabumine kesksuvesse

Posted on by PilleRiin

minu meelest on suvi täies hoos. ei taha mitte olla seal, kus eelmisel suvel oli 100 päeva üle +35 kraadi sooja (ja umbes juulist rohelist muru ei ole, sest kuiv on) või seal, kus on üle aastate soe juunikuu, oli vähese vihmaga talv ja nüüd suured tulekahjud. siin on väga mõnus.
nagu ka see nädalavahetus näitas. juulikuu algus. see kummaline juuli..

aga jah, eilsest ei ole ühtegi pilti, sest suurt kaamerat ma ei viitsi igale poole tassida ja väike, noh, on küündimatu. ja võõraste sulgedega ma end ehitama ei hakka. kuigi seed laud oli nii ilus ja isuäratav. teisalt, ei ole vaja söögipilte hetkel.
mul on isegi uus kaamera välja vaadatud, aga kui ma kunagi selle jaoks raha kokku peaksin isegi saama, siis on juba nagunii midagi muud vaja.

tasuta Jazzon mahtus nendesse päevadesse isegi vähem, kui oleks tahtnud. pole parata.
see mis oli, oli hea 🙂

rohelisem muru

Posted on by PilleRiin

‘saada oma soojust ihkavad tuttavad üheks suveks siia ja siis vaatame, kas nad enam teist korda tahavad’, ütles mu Dallase-sõber, kellel on selleaastasest suvest juba kopp ees. teadagi, ega inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on. alati tundub, et muru on seal rohelisem, kus meid ei ole.
tegelikult on oma head ja vead igal pool.
(mis paneb mind jälle hetkeks mõtlema oma hetke valikutele ja võimalustele ja võimatustele. kas ikka.. ? või siis.. ? mugav on ju lihtsalt olla, midagi enda ümber liigutamata (ja ma ei pea silmas füüsilist liigutamist). aga kui sa midagi ei teegi, ei juhtugi kunagi midagi.. ka mitte paremuse suunas. )

nojah, lisaks ilmale on naistel pidev kaaluteema. eilses Ekspressis oli selle kohta kohe mitu artiklit. vähemalt minu tutvusringkonnas on küll nii, et enamus ei ole rahul oma kaaluga, olgu see (ja figuur) milline iganes.
ega ma ise ka just ei erine, või kui, siis ehk sellega, et ma ajan oma probleemid kaalu süüks ja alati väga avalikult ei põe. garderoobi olen ka välja vahetanud, kuu aega tagasi sai hulk riideid, millest mõtlesin, et kunagi mahun veel nende sisse, kaltsukasse ära viidud.
vot ja nüüd ma mingil päeval puhtalt uudishimust ronisin kaalule ja pidin tõdema seda musta nalja, et ega koonduslaagrites ka pakse ei olnud. et ehk kui paremad palad hoida kasvavale lapsele ning ise süüa peamiselt seda, mis siis üle jääb, avaldub see lõpuks ka numbrites natuke.
ei, nii hull nüüd muidugi ei ole. lihtsalt nn mugavusampse ostan oluliselt vähem.
ja kui üldiselt on ka see probleem, et väiksema sissetulekuga inimesed ostavad pigem odavamaid, süsivesikurikkamaid toite, siis mulle sellised asjad üldiselt lihtsalt ei maitse. igasugune kartul ja makaron – no milleks küll? odava vorsti jätan ka ostmata pigem. ja margariini asemel korralik või.
(ehk, onju, see koht, et küllminaolenikkatubli!)

rohelisemale murule tahaks ikkagi, natukeseks 😛

molutamisest inspireeritud

Posted on by PilleRiin

molutamine tekitab molutamist. no kohe tõesti. ma täiega tunnen, et ei viitsigi midagi asjalikku teha. töiselt siis, ma mõtlen.
aga samas tahaks, sest kopp on ees molutamisest. väljakutsed, ahoi?

mingid inimesed räägivad, et riigitööl käib pidev mölutamine ja erasektoris on kõik usinad. votjah, need mu tuttavad, kes on avalikus teenistuses, on üldiselt mingitel madalamatel ametikohtadel ja töötavad nagu hullud, mina siin erasektoris mandun. no töötasu on ka vastav küll, et ei arvataks, et ma molutamise eest jubedalt pappi saan (kes just juhtis tähelepanu sellele, et viimase aja trend ongi selline, et riigiametnik saab veel enamvähem palka, erasektori töötajad suures osas aga mitte niiväga – kuigi see sõltub valdkonnast jms tingimustest muidugi).
et end inimesena tunda, siis ma ikka nokin kõrvalt mingeid asju teha ja üritan end täiendada (nagu riigijuhdi soovitavad, eksole). siiani on selle tulem siiski vaid see, et mina olen hulga pappi magama pannud lihtsalt umbes oma lõbu pärast. sest no lihtsalt ei saa jalga ukse vahele.

seejuures on tuttavaid, kes veel ütlevad, et ma olen liiga kaua ühes kohas töötanud ja seepärast ka keegi ei taha mind. jajah. ma isegi ei ütle, et minu puhul on tegemist hullu lojaalsusega (pigem mingil hetkel oli mugav ja nüüd, noh, ei ole võimalusi. kui oli, siis eiolnud piisavalt muud motivatsiooni).
aga eks sellelgi asjal ole mitu poolt. ilmselgelt on palju neid ettevõtteid, mis on piisavalt rikkad, et iga mõne aja tagant omale uus töötaja leida ja koolitada (ikka on ju vaja end kurssi viia konkreetse ettevõtte-asutuse spetsiifikaga, alati) jms. et neile tõesti tundub minusugune mingi mõttetu tüübina. samas, olen kogenud, et kuna mul viimase tööna on kirjas midagi muud (no mul on siin kõrvalt ju erinevaid lepinguid olnud), siis mõnigi mu CV lugeja ei jõuagi praeguse kohani välja.

a no mis sellest ikka jahuda. teadagi, see mu aktsiaid ei tõsta mitte. tööd tahaks hoopis teha, ja mitte projektijupikesi.

(kuigi jah, ei saa salata, praegusel tööl on neid päevi ka, kus muudkui töötad ja iga saabuv mail ajab närvi, sest selline tööjärg on juba ees.)