jah, täiesti mõnus suvi. mis sest ikka, et õhtul jope peale peab võtma, kui muidu hästi on? jälle üks lõputu juuli – või lõputult kena juuli.
linnapreili lõbud: olen muru niitnud, sauna kütnud, metsa all hulkunud ja mustikaid ‘mõrvanud’, maisi grillinud, maasikakooki teinud. suvemõnusad tegemised. nagu sanatoorium, ma ütlen 🙂
suvi hea muusikaga.
see tükike, mis Saulkrasti rannas mul hammaste juurest ära pudises, ei ole ikka hambakivi, vaid vana plomm. see just oligi puudu.
nojah, enamik vist saab siiski. ma arvan, kuna nad pole ammu käinud. ja piiriäär ei ole ka ‘päris’.
igatahes, kui sülle potsatas igati soodne võimalus Saulkrasti jazzi ajaks siia kusagile Saulkrasti ja Riia vahele saada, siis ei tasu ometi saatusega mängida 🙂 Riiat on seekord vähe, Saulkrastit palju. päikest jagub ka.
tundub, et ongi tihe suvi ning tõesti, paljud head asjad elus on peaaegu tasuta. ning tänud CV-le ja J-le, kes mulle nö avanssi võimaldasid 🙂
päris hea oli märjad teksad ja sokid ja jalatsid ära võtta. enne ei saanudki aru, et nii hull on. neil hetkedel, kui ei sadanud, oli nagunii lausa mõnus.
kodutomatid on ka mõnusad. lisaks sunniti last maasikaid ja kirsse sööma 😛
parmupilliga, mis pojale eile silma jäi, läks kehvasti – see müüja oli täna kadunud kui tina tuhka. üldse oli täna vähem müüjaid, sonimüüjat ka nt ei olnud. hea, et sellega eile ühele poole sai.
Folie etendus oli lahe, tublid tüdrukud igatahes.
vesilennukid olid kadunud asjade hulgas ja lennusadamas sajdas enamvähem kogu selle aja, kui me seal olime.
Noblessneris oli aga hea muusika (laps jõnksutas puusa kaasa) ja sealne vintage-disainiturg oli ka päris tore. no vähemalt vaadata. tegelikult oli üks ülilahe suvine kleidikomplekt ka, värvid ja kõik sobis – välja arvatud suurus. omgo hea, ei jäänud kripeldama.
kala ei ostnud. võinuks muidugi.
tegelikult võiks palju pikemalt kirjutada, aga ei jaksa. rahulolev väsimus.
nii palju siis kenast vaiksest, rahulikust ja kodusest laupäevast. no nagu ikka. man plans, God laughs.
hommikul just teatasin, et mul on selline päev, et kuni õhtuni pole mitte midagi teha. et logelen. sõbranna leidis, et tore, raamat kätte ja lebota. hea plaan.
kuni teine sõbranna leidis, et täna tuleks ikka temaga natuke manuaalkastisõitu proovida. ta on peale autokooli ainult automaadiga sõitnud, aga nüüd on vaja manuaal ka taas selgeks saada. mingid päevad tagasi saime juba ühelt ühiselt tuttavalt teada, et tema autot võib kasutada küll, aga siis ei saanud kohe minna, nii et tänane tundus sobiv.
ja kui me seal, linnast väljas, kohal olime, tuli pähe, et autoomanik on täna ometi ise ka kodus ja võinuks ise juhendada.
aga noh, nüüd olin mina ka ja nii me siis seal niitude vahel jõnksutasime sidurit tundma õppida. käigukasti ka. sest algul õnnestub ikka teise asemel neljas ja kolmanda asemel viies sisse lükata, sellest rääkimata, et vahepeal üldse vabakäigu peal gaasi anda. mina muudkui patsutasin õlale ja lasin uuesti proovida. ja kui välja suri, keelasin paanikasse minemast 😛 et oluline on leida ohutuled ja uuesti proovida, mis seal ikka siis. igatahes selle tunnikese peale tundis ta end kindlamalt küll ja mina ei röökinudki närvihaigelt ta peale. tublid mõlemad 😛 vahepeal nõustasin teda rannariiete osas ka 😛
pärast oleks võinud ju veel külas istuda pikalt ja lobada, aga mu laps helistas, et ta on varsti jõudmas ja et äkki läheks juba täna Merepäevadele. mina, muidugi, plaanisin homme. nii et ei mingit pikka juttu.
tagasi sõites oli veider see, et nn kutsikas ja suur buss tulid 10 minutilise vahega, kutsikas oli püsti täis ja buss pooltühi. muidugi me ei läinud täis kutsika peale (kuigi me ei teadnud siis veel, et buss on nii tühi; me lihtsalt arvasime, et buss on suurem ja ehk ei ole lausa nii täis).
laps oligi kodus, vahtis telekat ja selle aja peale juba mõtles, et ah, ei lähe kuskile. mina, karm ema nagu ma olen, arvasin, et ega ta nüüd teleka eest ka seepärast tunde olla saa, mispeale poeg ikkagi arvas, et nooo lähme siiiiis pealegi..
ja nii me seal oma kolm tundi ära kulutasimegi, peamiselt Reisisadama ümbruses.
toiduletid, nänniletid, konterdid, saundiproovid, väike näks siit, teine sealt. linane soni poisile – paar suve ei kandnud ta üldse mütse, nüüd enne laagrit sai tädilt ühe nokaka, mida kandis ja täna vahetas selle käigu peale kena soni vastu. parmupill ja etnograafiast inspireeritud (Läti päritolu, kodulehel on küll vähe tooteid) pronksehted jäid täna ostmata; mõni armas pehmikkass jäi küll silma, aga ilmselgelt hetkel soetamata; ragulkast loobus laps ise.
muusikast ka. alustame tagantpoolt.
tango, teadagi, on väga huvitav muusika. Piazzolla Libertango tunneb ära isegi mu laps. aga seal oli veel mõni päris huvitav pala. ning ma vaatasin, et poiss on ka hakanud neid argentiina tangosid nautima või neist aru saama. Quinteto Ángel oli see saksa päritolu tangobänd, mille muusikat me nautisime. varem oli mingi teine ka, aga siis ma jalutasime kaugemal.
Abrahama’s Cafe andis nüüd õhtul (vist praegugi veel) tasulise kontserdi, aga tortillakrõpsude ja salsa kõrvale saime osa nende saundikast.
aga kui me läksime, esines elektroonilist, veidi hausilikku tantsumuusikat mängiv State of Zoe, mis oli väga positiivne üllatus. lapsele meeldis ka. ma ei ole ju üldse kursis tänapäevase muusikaga ja kui midagi minuni jõuab, siis on see ikka mingi siuke mainstriim, mis reeglina mulle midagi ei paku. mingitele tantsumuusikaüritustele, kus ehk sellist musa kohtaks, ma ei jõua, sest need algavad alati nii hilja, et ma ei viitsi minna (isegi, kui ma välja mõtleksin, kuidas ma koju tagasi saan). ja nüüd siis oli võimalus kuulda kodumaist mõnusat tantsumusa.
pilte ei ole. sest see kaamerajunn keeldus tööle minemast. õhtul kodus nüüd nikerdasin miskit ja sain ikkagi tööle, aga keegi ei ütle, et see on püsiv olek.
ja laps kasvas oma Lego-käekellast välja. mõnda aega tagasi juba rääkis, et uut kella tahaks. tuli tagasi ja oligi, mitte küll uus, aga isa vana. mul üks mure vähem 🙂
lihtsamalt öeldes: targem annab järele.
kuigi ma oleksin ebaaus, kui ma ütleksin, et ma ise kõik õigesti olen teinud (eelmise postituse valguses). millal ma ometi õpin ära, et tegelikult ei ole mõtet inimestest siiski peamiselt head arvata? eriti neist, kes on ennegi mind osavalt alla oma tasemele tõmmanud.
punkt.
vannitoa põrand läheb kohe sundlammutamisele. mis sellega pärast edasi saab, ei ole mul aimugi.
hoiatus: kes hala ei taha lugeda, hoidku sellest postitusest eemale.
ma pidin täna veel korra kalendrit vaatama – no ei ole mitte täiskuu.
aga no selge, et vahepeal peab olema mingeid jamasid – muidu ei oskaks igapäevast head ju hinnatagi. nõme on, kui need jamad otseselt rikuvad minu ja lapse plaane. ammune värk, suusõnaline kokkulepe ei pruugi midagi maksta, seda võib ju lõpmatult keerata ja lisada tingimusi, mida algselt ei olnud. ja siis solvuda, et ma ei olegi lollike ja pole nõus jätkama; ning minu nõuet pidada kinni algtingimustest peetakse minupoolseks tingimuste esitamiseks.
pigem täidangi oma isiklikud plaanid poolikult, sest pole võimalusi muudmoodi. mingi paindlikkus on normaalne, aga kuskilt jookseb piir ka.
jajah, räägin rahast jälle. loll teema, aga mis teha, et minu jaoks ka tundlik teema.
aga see ei tähenda, et ma olen palukese nimel nõus ükskõik mida ükskõik kui kaua taluma.
lisaks tuli eile veel üks ootamatu asi, mis ka ilmselt väljaminekuid (ja mitte väikeseid) nõuab. täiesti nõme oli seletada, et kuigi vajalik, ei ole see mulle lihtsalt jõukohane. aga sel hetkel ma veel arvasin, et äkki see eelmises lõigus nimetet kokkulepe peab natuke vett.
mõne aja peab veel vastu pidama, küll siis hakkavad asjad hargnema. vähemalt on hetkes konkreetselt teada, et selle kuu peangi külmkapihoidistest toituma ja muid asju saab maksta – ka kunagi. igatahes parem, kui lollilt loota.
lapsega saan ka hakkama. kasvõi üle oma varju hüpates, temale antud lubadused saavad täidetud. poolikult küll, aga ikkagi.
nagu oleks üksikemal mingeid muid võimalusi.
ega mul muud üle ei jää, kui sellele perioodile kriips alla tõmmata ja süveneda sellesse, mis on hea.
näiteks see isetekkeline kohupiimatort külmkapis. või tore eesootav õhtu.
peavalust saab lahti tabletiga, onju.
P.S. kena postitus Nirtilt. algpõhjuse leidsin siit. ajab sobivalt itsitama kohati.
mina muidugi sellist pulmapiletit osta ei jõua 🙂
no ei ole ju täiskuuaeg, miks siis kohati tundub, nagu oleks?
magamisega on mingi jama. mõned ööd oli palav, aga nüüd on jälle see näriv valu, mille põhjust ma küll tean. kui täna ka tunda annab, siis tegelen valuvaigistitega. sest ei jaksa muidu ju. täna konkreetselt tunnen, et mu päev kannatab seetõttu.
juba mõni aeg tagasi suhtlesin mobiilioperaatoriga, et vahetaks paketti. pidevalt tulevad ju uued ja soodsamad. no ja siis saan vastuse, et mingi karm paketivahetustasu lisandub. et nagu mismõttes? kui ma lähen konkurendi juurde, saan enamvähem samad tingimused + mingi uue liituja boonuse ja ilma mingi lisatasuta. ehk endiselt sidefirmad ainult tahavad omale ‘uusi’ kliente peamiselt.
aga lõpuks sain siiski vastuse, et kuna ma olen pikaajaline klient, siis tullakse mulle vastu ja sain mõistliku pakkumise.
tegelikult oleks nüüd juba vaja midagi koos telefoniga. aga ma ei hakka asja lõhki ajama ka.
meeleolu hoidmiseks natuke vikerviise:
just, vastuvoolu ei ole mõtet ujuda. mõned plaanid on muutunud, mõned asjaolud on muutunud. pole mõtet liikuda suunas, mis ei näita piisavalt kutsuvaid märke.
kõik on endiselt hästi 🙂
lisaks sain täna ilmselt selle aasta parima isiklikult mind puudutava uudise! 🙂
natuke läheb ilmselt aega, enne kui see täiega pärale jõuab. veel veidi hiljem peab asuma tegutsema, et asjast asja saaks. õhtuks väike vahuvein? 😉
kui mõni suuna uks ei kipu hästi lahti minema, siis, teadagi, avaneb mõni teine uks. see õige.
mitte, et teised oleksid iseendast valed. lihtsalt õige ongi see, mis avaneb.
P.S. mul on tunne, et muudaks blogi kujundust – või oleks see liiga tihti? või et enamus loeb nagunii rss-i ja kujundusest ei hooli? 😉
couchsurfingust on viimase paari aasta jooksul isegi meedias juttu olnud ning siinkohal pean tunnistama, et ka mina tegelen sellega. süsteemis olen juba päris mitu aastat, kunagi oli omal kiirelt odavalt öömaja vaja kusagil ja nii see läks.
tegelikult mu ööbimiskogemused ongi väikesed, rohkem on majutuskogemusi.
siiani on see tempo üsna rahulik olnud, väga palju soove pole tulnud ja ma olen üsna valiv ka. lisaks ei taha ma külalisi, kui ma tunnen, et mul ei ole aega nendega aega viita. sest mulle meeldib nendega natuke ringi käia, suhelda, midagi näidata.. et see on nagu asja üks külg mu jaoks. ei taha tunda end tasuta öömajana.
aga alati ei näe kõike ette ju ka. nii et hulga väga positiivsete kogemuste hulgas on mõni natuke vähem positiivne, ühtegi päris halba õnneks ei ole 🙂
hetkel aga on mingi suvine hullumaja, viimase nädalaga olen saanud ma julgelt tosin (või rohkemgi) majutuspalvet. nii et vaatan oma suvist graafikut, mõtlen töökoormusele, loen profiile (lihtne on välja praakida need, kes tahavad tulla kahekesi, kuigi mul on konkreetselt kirjas, et majutan ühe inimese) ja püüan vastata.
kahjuks peavad enamik saama eitava vastuse.
ma tean, et on neid inimesi, kes püüavad iga soovija vastu võtta, kui vähegi võimalik. mina nende hulka ei kuulu. vahel jääb süda valutama ka äraütlemise pärast. aga no ei ole mõtet ju pakkuda majutust, kui see mulle antud hetkes pigem ebamugavusi tekitab.
kõige keerulisem on otsustada nende üle, kes on alles algajad ja kellel ei ole veel mitteühtegi tagasisidet või on see ilmselgelt mõnelt sõbralt. sest tagasiside annab just palju infot inimese usaldusväärsuse kohta.
kuna mind ennast aga võeti esimene kord ka nö lambist ööbima (ja anti võti), siis ma olen ikka püüdnud uustulnukatele ka vastu tulla. kusagilt peavad ju ka nemad oma esimese tagasiside saama.
sõprusringkonnas oli arutelu sellel diivanisurfi-teemal ka. mul on mõned tuttavad, kes samuti sellega tegelevad.
paljud aga leiavad, et ei taha kedagi võõrast oma juurde ka paariks ööks nö elama. et elamine on omi asju täis ja nii ei saa. võtmeteema on ka omaette, paljud ei ole nõus võõrale oma võtit andma. samas, ei peagi. kokkuleppe küsimus. tean nii neid, kes annaavd külalisele võtme kui neid, kes ei anna.
viimati tõi keegi mängu selle nn koduvahetuse teema – et leiad sihtkohas mõne pere, kellel oleks soov tulla siia ning vahetate nt nädalaks oma elamised. aga mu jaoks on just see niisugune ebasobivam variant. suure perega küll mõttekam, aga minu jaoks on ebameeldiv, et mind ennast ei ole üldse siin, kui teised mu kodus toimetavad ning soovi korral kõik mu kapid ka läbi sobravad (loogiliselt võttes seda ei tehta, aga.. ja teisalt, mulle öeldi, et ega ma ei tea ju ka, mida mu surfar teeb, kui mind kodus pole ja tema on. aga üldiselt nad ei ole siin eriti üksi)
no ja siis see mõte veel, et paljud, pealtnäha sotsiaalsed inimesed, ütlevad, et nad ei viitsi mingi võõraga niimoodi suhelda. mida ma ka täiesti mõistan. sest mu iseendagi pealtnäha sotsiaalsuse taga on peidus üks päris kenake asotsiaal, kes meelsasti lülitab end maailmast välja ja veedab õhtuid omaette rahus raamatuid lugedes, tundmatagi vajadust mingi sotsiaalsuse järele (see on muide süvenev mu juures). aga seda enam ma tunnen, et vahepeal peab neid võõraid võtma ja majutama ja seletama ja toimetama. nagu profülaktikaks või nii. ilmselt see muidugi ei toimi nende puhul, kes samas peavad tööl olema väga sotsiaalsed nagunii.
et ehk igaühele oma. ning kõigest sellest võib ka päris eemale jääda.
mina aga vaatan järjekordsed diivanisoovid üle.
P.S. kuna mul pingback miskipärast ei näi toimivat (kunagi uurin), siis kohvikrati kirjutise leiad siit.
