Autor: PilleRiin

tüüne aasta algus

Posted on by PilleRiin

Eile jäi silma ühe tuttava postitus, et käesolev aasta on raske ja kummaline. Sõnastus oli teistmoodi, aga mõte oli just selline.
Jäin ka hetkeks mõttesse ja pidin tõdema, et minul on käesolev aasta olnud täiesti kena. Jah, vahel kiire ja väsitav ja kõike muud, mida elu ikka pakub. Aga samas kuidagi rahulik ja vähem närviline, kui nii mõnigi viimastest. Eelmisel aastal oli samaks ajaks juba hullumaja ja see süvenes. Sel aastal on olnud mõned hullumaja-hetked, mis siiski on rahulikult ära kadunud. Isegi seda ei mäleta, et sel talvel väga tõbine oleks olnud. Ainult mingid tavalised külmetused, mis kadusid, sest mul ei olnud aega haige olla.

Ja siis jalutan kodu poole, kotis kodupoe värsked soolakurgid, mis ei maksa mitte 12 eurot ega 10 eurot ega isegi mitte 7 eurot kilo, vaid 4 (neli!) eurot kilo, päike paistab ja mõtlen, et nii võib täitsa elada.
Ehk siis R.-il oligi võib-olla õigus, kui ütles, et mu suuremad jamad on möödas.
Kuigi see võib olla seotud ka vanusega. Aga mis vahet seal on?

Lisaks leidsin ma tasuta fototöötlusprogrammi, mis teeb kõike (ja rohkemgi), kui vähenõudlikul minul vaja. Ja kui rohkem vaja, siis lightroomile on ka tasuta alternatiiv olemas.

mitte spordist..

Posted on by PilleRiin

Tuleb välja, et kõik see aeg, mis ma oma meelest magan, ma ikka väga ei maga ka. Huvi pärast on nüüd vidin olnud käe peal enam-vähem aasta algusest ja statistika on huvitav. Jaanuaris tuli keskmisi unetunde ehk 7,5 kanti, aga aprillis juba praktiliselt 8 täis. Ehk siis selline uni-uni, mitte voodis vähkremine.
Tõesti, ma olen ka teadlikult varem magama läinud, mitte et ma magaksin paremini (või halvemini) kui jaanuaris.
Aga keskmine on selline petlik ka. Ega neid 8-tundi-täis öid ei ole väga palju juurde tulnud – pigem kui magan aja üle, siis hetkel on võimalik teha seda pikemalt ja see tõstab keskmist.

Sammudega on umbes sama. Keskmine on üle 10 tuhande sammu päevas, aga see tuleb pigem nende päevade arvelt, mil liigun palju (no siin räägime paarikümnest tuhandest, mis ei ole ka üle mõistuse palju). Väga selgelt joonistuvad aga välja päevad (ja need on enamus), mis ma liigun töö ja kodu ja võib-olla ka poe vahet ja kus sammude arv jääb just sinna, kuhu ta jääb.
Ma ei ole muidugi kunagi arvanud, et sellise info omamine mind rohkem liikuma/magama vm paneb ning seega ma ka väga tükk aega kahtlesin, et kas sellist monitoorimist on ikka vaja. Tõsi: rohkem tegema see mind ei pane, aga näiteks voodisse sätin end küll veidi varem ja no sammude keskmine on ju täitsa kena 😀

Traktorisõidu loeb ta muidugi ikka rattasõiduks, aga mul on tunne, et see kastis rappumine põletab kaloreid kõvasti.

vaikne päev

Posted on by PilleRiin

Selline päev, kmil midagi pole vaja teha.
Peale sööki natuke kööki koristada. Siis oli vaja ehituspoodi, tee peal meenutas laps, et pidi õppesõitu ka tegema. Selleks võtsime sedapuhku suurhalli parkla. Kohaltvõtmiseks ja madalateks käikudeks ja pööramiseks sobis küll. Järgmine kord tuleb mingi ilma liikluseta tänav leida.
Hea küll, ehituspood, toidupood, Tabasalu Pizzapoisid, kodune turg. Igal pool mingi aeg, kokku kodust ära ligi kolm tundi.
Peale sööki üritasin natuke lugeda, aga leidsin, et see autor mulle ikka ei istu. Värske karulauguvõi karpi, kanafileed ürdisegusse.
Natuke vannituba puhtamaks ja pessu.
Külmikus ootas üleeile toodud liha lähenemist. Kelmed ja väikesed tükid kassidele, midagi sügavkülma, midagi guljaši jaoks lõikelauale. Ungari pekk, sibul, küüslauk. Peal pooltteist tundi ikka liiga suur kogus hautist.
Kanafileed ahju, et oleks leiva peale panna.
Veerand arbuusi.
Koristama peaks veel Aga lõpuks võib ju natuke teleka taga ka tiksuda.
Tegelikult ongi vaikne ja rahulik päev.

peaaegu et reisijutt, aga üsna seosetu

Posted on by PilleRiin

Hetk talvise ja suvise hooaja vahel. See, kus on tunne, et on natuke aega. Aga reisipiltideni ikka ei jõua. Nendega ongi mul pidevalt üks nutt ja hala, juba aastaid. Kui mingit otsest vajadust ei ole, siis muudkui seisavad ja ootavad oma aega.
Selle-eest sai purjedel numbrid vahetatud ja ebavajalikud reklaamid maha kistud. Ja riideid sorteeritud ja mõned talveasjad ära pandud. Ehk mitte ennatlikult.

Kuigi nädal tagasi sai sandaalides lumes sumbatud. Keenid on õnneks suhteliselt kinnised ja need on sellised sandaalid, mida võib vabalt sokkidega kanda. Lund oli vähe rohkem kui Tallinnas sel talvel korraga näha õnnestus. Paksust siis mõtlen.
Sokid kuivasid pärast kenasti ära, kui ainult pool maad mäest alla sõitsime ja alumise osa jalutasime. Päike ja soe ja värk, nii et sokid seljakoti külge ja toreon.

Ja siis leidsime end veel sellelt teelt, kus oli väljas silt, et kuru on avatud ja võib sõita ja tõkkepuud olid üleval. Aga teekoristuseks vajalikud pulgad olid oluliselt pikemad kui meil siin näha. No ja rendiautoga anti kaasa lumeketid, sest neil on see poole aprillini kohustuslik anda.
Seepeale mõtledki, et kus on lumeketid, kus autode eelsoojendused, ja meil ei ole väga midagi levinud. Kuigi võiks ju. Eelsoojendus oli see, mis Soomes oleks väga abiks olnud. Pistikud olid meil parkimiskohtade juures olemas, aga no meie autodel pole ju eelsoojendust üldiselt. Oleks Soomest bussi rentinud, oleks vist olnud. Aga meie rendibuss läks õnneks niigi käima, lihtsalt läks aega, kuni soojenes ja aknast täies ulatuses välja nägi. Majanaabritel oli probleeme.

Aga liigume tagasi lõunasse. See auto, millele anti lumeketid, oli päris lustlik. Nimelt ta arvas ise kogu aeg, et ta on väga lahe ja võimas tegelane. Vaevu lasi kolmanda käiguga laugest mäest üles, kui ise teatas, et jou, pane nüüd viies käik sisse. Nagu mida? Tema kiituseks peab ütlema, et igalt poolt vedas läbi ja kui gaasipedaal põhja vajutada ja umbes kolmandat käiku kasutada, suutis kiirteel kiirendada ka. Ehk siis mäest üles lükkama ei pidanud kusagil. Ning kütusekulu oli imeliselt väike. Aga kui mootorit ei ole, siis pole ka kulu. See oli absoluutselt pisima mootoriga auto, millega ma kunagi sõitnud olen.

Muidugi, oluline ei olnud mitte auto, vaid päike, loodus, jalutuskäigud imelistes kohtades, söök ja kohalik jook. Nagu see aperitiiv Milva poekese ees enne mõnusat õhtusööki heas restos.

tahaks ärgata selge peaga

Posted on by PilleRiin

Neljapäeval oli lõunaks juba juhe nii koos, et mõtlesime, et paneksime kontori kinni ja läheks kõrtsu. Muidugi ei läinud. Aga no lihtsalt oli selline päev.
Õhtupoole ogarate kontsentratsioon jätkus taas. See oli küll ette aimata, aga ega etteteadmine ei tee olukorda kergemaks.
Õnneks päris õhtul ei olnud ogaraid, siis sain end vabaks lasta ja tegin ise teistele natuke klouni. Ju olin siis mina kellegi meelest ogar – aga vähemalt ei keeranud ma sellega kellelegi käru, nagu need päevased juhtumid üritasid.

Mingid pinged on ka. Füüsilised. Muidu ei saakski aru, aga hommikuti viskab turjalt tuikeid kuklasse. Pean meeles pidama, et igal hommikul teha ülakeha ja kaela võimlemisharjutusi. Ja füsioterapeudile peaks minema, kui end kokku võtta. Raksutab korra läbi ja saab parem. Sest ma olen nüüd igal nädalal massaažis käinud ja siis on kaks hommikut parem küll. Muidu on umbes lõunani selline tunne, et pea on paks ja mitte midagi ei suuda teha.
Noh, kunagi lähen..
Õige on, et ega ammu pole olnud sellist päeva, mil ma peamiselt tegelen mittemillegagi. No et jalutan niisama ja loen ja vahin midagi. On küll neid päevi, mil mul pole mingeid selgasurutud kohustusi, aga siis ma olen ise need omale tekitanud ja kui see on ka veel füüsiliselt veidi väsitav ning võtab kogu päeva, siis kahjuks väga ei aita pikemalt.

mõnel hommikul olen kui rongi alla jäänud

Posted on by PilleRiin

Stressbuster massaaž oli nii hea, et peale seda tahtnuks lihtsalt umbes kõrvaltuppa raamatuga leboma jääda. Kuigi ma nüüd olen kenasti raamatuga diivanil. Lihtsalt see vahepealne sebimine võinuks olemata olla.
Eile õhtul oli üks telefonikõne ja üks mail, mis tekitasid tagajärgi, et veel hommikul kippusin kõiki hammustama. Aga no päriselt. Ei on ei ja tähtajad on nendest kinnipidamiseks. Muidugi võib igaüks oma argumendid esitada ja ma võin oma seisukohta muuta, aga mitte siis, kui ma tunne, et seda tehakse stiilis ‘rong-sõidab-üle’. See ei lõpe mitte minu arvamuse muutumisega (või sisuliselt ju natuke võib), vaid sellega, et ma ei taha sellise inimesega tegemist teha. Mis lõpptulemusena annab ikkagi sama eituse välja. Eks mõne päeva pärast klaarub ära.
Tegelikult ei tohiks selliseid asju ligi lasta, aga raske on, kui minnakse väga isiklikuks. Isegi, kui mitte minu vastu isiklikuks, aga ma pean teiste musta pesu oma kaela saama.

Õhtud mööduvadki raamatuga, kui ei ole nagu nädalavahetusel, et peale kõige tegemist enam ei jaksa.
10 tuhat sammu tuleb keskmiselt täis nagunii.

jalutuskäik

Posted on by PilleRiin

Päike soojendab, aga ometi on maapind külm ja järvejääl lumi. Jõe peal sõidavad süstad; natuke maad ülesvoolu ei saa ma küll aru, kust nad läbi tulid, sest jääkirme on veel. Küll veidi lõhutud, aerujälgi võiks nagu aimata – aga süst, kust see läks? Veidi eemal jõeharul istub jää peal kalamees.
Selline kevad. Lumikellukesed on ainult linnas. Päikesekreem ei ole liiast.

Kaks nädalat, ja ma olen mingis muus kevades. Ootan. Ootan!

hetked, mis kipuvad ununema

Posted on by PilleRiin

Kui laps puhastab oma jalgratast, ja palub, et ma paneksin talle teevee üles, ja siis palub, et kas ma talle mingi ravitee ka tõmbama paneksin; ja ma panen talle puhta omakorjatud nõmmliivatee teemunasse – siis ma tunnen täiega rõõmu, et ma elan just siin, kus ma elan.
Kuigi eile läks üks tuttav mõneks ajaks tööle Põhja-Norrasse, kusagile Lofootide külje alla ja ma olen nurgast kade. Sest seal on talv ja virmalised ja üldse. Kuu aega tahaks seal nüüd olla küll. Samas, ühe mõtteis mõlkunud reisi tõmbasin selle aasta plaanidest maha. Ei jõua ega saa. Sest siin on vaja olla ja suve endasse koguda. Just seda meie suve, kus valmivad maailma parimad maasikad ja mustikad; kust saab nõmmliivateed ja pärnaõisi; ja öid, mil päike peaaegu et ei loojugi.

kui lõpuks väsinuna diivanile jõuan ja tean, et päev pole veel läbi

Posted on by PilleRiin

Väljakutsete ja tegevuse puudust ei ole mitte. Pigem tunnen viimasel ajal, et tahaks mõne päeva olla niisama. Et ei ole mingeid koduväliseid asju, mida peab tegema või kusagile sõita või midagi.
Kuigi, nagu ma ütlen, on mul isegi aega raamatut lugeda, nii et millest ma räägin?
No eks ikka sellest, et kui seda raamatuaega ka üldse ei oleks, oleks ikka päris niru olukord.

Samas on osa neid väljakutseid kuidagi imelikud. Et kui nagu on mingi ühing, kus võiks tegemist vaikselt ikka olla, aga kõik umbes soikub peale kolme maili ja edasi lihtsalt ei toimugi midagi. Ei kellegi poolt. No mis ma ikka oskan või mitte, laiutan käsi. Ja ilmselt natuke olen rahul ka. Aga teisalt mitte, sest niimoodi pole neil ühingutel ka mõtet. Minu arvates.
Oh, well, nagu see neid huvitaks, kes selle asjaga pikemalt seotud on.

Ja siis on ka sellised veidrad väljakutsed, mis ei kutsu väga kusagile. Ehk lähevad pigem lahtrisse: küll lähevad mööda. Peaga vastu seina pole ka mõtet joosta. Möödaminek võtab mõnel juhul pikalt, räägime siin.. aastatest. Aga ükskord peab kõik jama mööduma.

R. sisendab mulle miskipärast teadmist, et mu jamad ongi möödas ja elu läheb aina lillemaks. Oleks see siis nii. On juba aeg.

Talve nägin ma Soomes.

Tere, kevad!

Posted on by PilleRiin

Ma ei tea, kas eilne massaaž aitas või oli see mingi muu uss, mis nüüd lahkuda otsustas. Alates reedest oli lihtsalt kohutavalt kummaliselt kehv olla. Pea tuikas või lausa valutas, oli uimane ja sees keeras. Laupäeval ma ei teinudki praktiliselt midagi. Pühapäeval tegin. Isegi autoga sõitsin linnast välja. Keskendudes ei olnudki nii hull.
Omaärane oli ka see, et kui tavaliselt mingite haiguste puhul on õhtuti hullem, siis seekord oli õhtuti hoopis kuidagi parem.

Peale eilset massaaži tukkusin veel natuke – ma ei ole ammu nii roidunud olnud massaažijärgselt. Täna on enesetunne juba palju parem.

Ega ma muidugi mõtlesin ka, et mul on päris mitu lõpetamata kohustust “turjal”, nii et pole ime, et see lõpuks füüsiliselt mõjuma hakkab. Pluss lapse kohustused ja katsed ja värk.
Vaikselt harutan omi asju lahti. Koos uute tekitamisega 😛 Ja järgmine massaaž on järgmisel nädalal.

Kevad algas just. Talve sel aastal jälle õieti ei olnudki ja eks see mõjub ka, kui õues on üks november. Naaatuke oli talve ka, aga ikka vähe. No mis see praegugi muu on, kui november, hommikul sadanud ja päeva jooksul suures osas veeks muutunud lumega.