külm..
Autor: PilleRiin
kassitaevas on lõpmatu soojus
täna on ju tegelikult päris ilus päev kassitaevasse minekuks. veidi tuuline, aga mõnusalt karge ja külm, lumi ja veidi päikest.
ja toas oli mõnusalt soe.
eelmine töönädal oli väga kiire, nii et tegelikult fikseerisin alles laupäeval, et Evelin ei söö ega õieti ei joo ning ka kastil käib vähe. tegelikult oli ta juba reedel selline olnud. ja mingil hommikul ronis ta lapse tuppa toolile magama, mida ta üldiselt ei tee.
aga siis ta veel jalutas mulle rõõmsalt vastu ja suhtles.
eilseks olin küll juba päris mures.
sest ta magas kummaliste kohtade peal, ei söönud isegi oma lemmiksööki ja vett võttis üksikud lonksud. miskipärast meeldis talle olla vannis. ka siis, kui see oli veel märg. magas-tukkus seal. või keset köögipõrandat. ning ei tulnud mulle lähedale, vaid hoidus pigem eemale.
ning selgroog oli väga turris ja ribid loetavad.
täna oli plaan arstile minna. suutsin isegi sebida inimese, kes meid transpordiks.
aga kui koju jõudsin, ei olnud enam vaja..
KÕIKIDE KADUMAJÄÄNUD KASSIDE MÄLESTUSEKS
Astrid Reinla
Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.
mõtteuiud
on asju, mida ei pea ütlema.
on asju, mida ei taha öelda.
on asju, mille ütlemist muudkui lükkad edasi. kasvõi seepärast, et kaitsta ennast. sest kõik, mis on välja öeldud, hakkab mingitpidi tööle. ning mõnigi asi loobitakse koos kividega tagasi. ma tean valust rohkem, kui ma kannatada suudan.
ometi on öeldu olnud vähemalt väljaütlemise hetkes tõsi. kui oskad näha sõnade taga ka kõike muud.
inimesed muutuvad. ajad muutuvad. asjaolud muutuvad.
need aastakümned elukogemust, mille vahel tahaks kõik eemale heita. aga siis jälle ei taha ka.
sest teistpidi tean ma ka muid asju. ma oskan olla õnnelik, tingimusteta.
ning endiselt usaldada.
on asju, mille väljaütlemise asemel ma lihtsalt naeratan vaikselt ja vajun soojusesse.
elus peab olema tasakaal.
oh, pidu?
paar aastat tagas arvasin firma jõulukal, et ega enam hullemaks minna ei saa. no et kogu kupatus jättis sellise mitte just meeldiva mulje.
eile selgus, et ma olin olnud liiga pessimistlik. sai küll.
plusspoolele saab kanda vist vaid selle, et esinejad olid paremad, kui tookord. ja ma imestan siiani, et kui menüüs oli ahjus kuivatatud kanafileevardad ja ahjus küpseks kuivatatud siga, siis mismoodi neil lõhet ei õnnestunud kuivaks küpsetada? ilmselt nad eksisid ja võtsid liiga vara ahjust välja või midagi. sest muudmoodi ei ole võimalik ju ometi?
no ja muidugi, kui kirja on pandud ligi paarsada inimest, ega siis istekohti polegi vaja rohkem, kui umbes pooltele heal juhul. ning püstijalulaudu või kasvõi taldriku külge klaasihoidjaid pole ka vaja. vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.
tantsupõrandal vaipkate on ka muidugi tore.
ausõna, ma tahtsin sealt põgeneda peale paarikümment minutit, aga erinevatel põhjustel pidasin siiski paar tundi vastu. ülimalt postiivne muidugi, sain täiesti sama kuupäeva sees koju ära.
täna on päike ja kargus ja muidu mõnus.
nurrrr…
hingetõmbehetked
huuuu..llumaja!
või noh, elu.
eile õhtul oli meeldiv paartund sellisel kenal pärastlõunasel St. Lucia üritusel. natuke pean veel enesekontrolliga tegelema, kipun ikka vahel jutuga sisse sõitma teistele. aga üldiselt on asi paranenud. rohkem selliseid olukordi, palun 😛 ja kui viisakas on võõrastele oma käe pealt kooritud mandariine pakkuda? mul ei olnud enam käsi, et veel taldrik ka võtta..
lõpuks võtsin julguse kokku ja astusin ligi inimesele, keda on põhjust tänada. juurdlesin jupp aega, kas ma peaksin seda ise tegema, sest nö kaudselt on need tänud edastatud. igatahes nüüd sai piisavalt, ma arvan.
täna hommikul oli taas lobakontroll, küll hoopis teises situatsioonis. aga ka lihtsalt olukord, kus ma tean, et jutule nö sisse sõita ei saa, lausa ei tohigi. paneb küll end rohkem kontrollima, samas piisavalt rääkides. ning, jälgides räägitava ülesehitust ja arusaadavust (mida f2f situatsioonis ei pea alati nii karmilt mõtlema).
samas vahel on seda lausa rõõm teha.
päev algas varem, kui lapsel, mina läksin kodust enne ära.
nüüd tahaks lihtsalt teist külge pöörata, aga ei saa, hah! veel.
kas see eitav mail, mille ma peaksin, peale üleeilset, kirjutama, teha ära täna või pigem jätta mõnda teise päeva? natuke on veel aega.
‘ära sina seda statiivi küll võta, sul on nii kõrged kontsad!’
‘ma just võtan, sellele on hea toetuda :)’
luutsinapäev
hommik on õhtust targem, teadagi. ja veidi agressiivse tujuga. et ehk meelsasti tegeleks selle pooliku tooliga.
aga ma pean paar päeva oma käsi hoidma, võeh. et ehk sinna ei saa end hetkel suunata.
mõne muu suurema asja toimetamist segab piiratud ajaressurss.
‘kus sa näed ennast viie või kümne aasta pärast?’ on küll üks ääretult tobe küsimus ning vastus näitab ainult seda, kui hästi sa oskad tabada, mida küsija kuulda tahab. selge, et sellised totrad stampootused ja kastitoppimine tekitavad mingeid imelikke emotsioone. selliseid toredaid küsimusi oli veel.
hiljem, tuttavatega, jõudis see jutt üldise inimlikkuse ja normaalsuseni. või et kuidas viimast üldse objektiivselt defineerida..
tänase päeva kompliment:
selge see, et mingi osa (pakun, et suure osa) inimkonna jaoks sa oledki müstika. ja paljude jaoks sa ei ole normaalne inimene.
mul on tunne, et ma pean ühe hea õmbleja leidma, selliseid kleite ei müüda, nagu ma tahan ja ega ma ometi ise ei hakka õmblema :O
ja mu magamistoast on täiesti ootamatult õuevaade!
öösse..
õhtul voodis tunnen korraga, kuidas energia kusagile ära vihiseb. imendub, oleks vist õigem öelda.
põhjust tajun ka täiega.
kui on ikka üks selline asi päevas, milleks oled end moraalselt ette valmistanud ja arvad, et kenasti valmis, aga siis, vähe sellest, et midagi veidi nina peale heidetakse, selgub, et see kõik on veel asjatu ka.. siis võib ju ometi endal mingil hetkel lihtsalt olla lasta. ilma energiata.
(ja see lause, eelviimane, las ollagi selline segane ja pikk, taotuslikult, seotud nina peale heitmisega!)
‘sul on kõik vist väga hästi, sa näed nii hea välja,’ ütles T. päeval.
just.
vähem kui tund hiljem tajun, et ma olen kahe vastuvoolu hoovuse vahel. bad cop – good cop, nagu ma hiljem M.-le ütlen. aga ma ei tea, kas taotuslikult või kogemata. viimane oleks isegi hullem, kui see asi veel kusagile areneks.
aga ei arene.
pole mõtet.
kõik, kes kursis on, leiavad sama.
siiski, nagu mainitud juba, õnnestus ühel mingist mu kaitsemehhanismist mööda saada. mingi torge on kusagil sees ja ma pean selle ometi enesehaletsusega segatult kinni lappima.
kõikide asjaolude selgudes tunnen end mingitpidi petetuna.
sest ma olen nende hoovuste vahel olnud ilmaasjata. sest see hetkeline minuni jõudmine oli ilmaasjata. sest kogu see aeg on kulunud tühja. ja mitte ainult minul.
ometi on igal asjal mingi mõte. lihtsalt selle tabamine ei käi alati hetkes.
sellise päeva õhtul on ometi lubatud oma voodis tekikuhila all külmetada ning lasta ajal lihtsalt endast üle voolata?
lumi
mina olengi see, kellele meeldib lumi õues ja kes loodab, et see nüüd millalgi enne märtsi ära ei sula.
mitte, et mulle ei meeldiks ka soojemad kohad, kuni seal ei ole liiga palav või midagi.
aga siin kliimas, iga kell pigem lumi kui igavene hallus ja niiskus ja hämarus.
isegi eilsete valesti valitud jalatsite kiuste.
done 🙂
Reutersi aasta fotod 2012
no comments.
või siiski. üks.
kui panna tähele, ei ole suur osa neist mitte nö õnnelikest paikadest.
mõttekatked peale katkestust
ootamatu domeeni blackout. mis põhjusel nimeserverid ennast lambist muuta otsustasid, ei ole keegi mulle selgitanud. lõpuks aga said kõik asjad õigesse kohta ja siin ma jälle olen 😛
jah, nagu eile tuttavad selle peale juba ütlesid (no lisaks mul eile nt telefon pipardas veel rohkem, kui tavaliselt ning kalender keeldus uusi asju lisada laskmast), et isegi tehnika annab juba märku, et võtku ma aeg maha.
no aga ei saa veel.
tegelikult ma arvan, et jõuluks jään ma puhtalt pingelangusest haigeks.
ometi olen ma tegelikult püüdnud omalt poolt hoida selle aastalõpuaja vaba. lõpetasin kõik oma kultuuriprojektid ja puha, ei planeerinud siia kuusse midagi.
see-eest planeerivad kõik teised 😛
aga kultuur, jah.
pühapäeval hommikul selgus, et õhtusele kontserdile pean pojaga ise minema, kuigi see ei olnud algselt nii plaanitud.
et ehk tuli ära teha kõik planeeritud asjad pluss siis mahutada päevakavasse kontsert.
muidugi oli see kuidagimoodi kommertslikuma maiguga, kui nädal varem Niguliste oma. rahvast oli ikka, noh, palju. kava mul ka ei õnnestunud saada, kuigi osadel oli. ilmselt olidki pandud lihtsalt iga paari meetri peale ja kui me kohale jõudsime, enam ei olnud.
muidu poleks sellest midagi, no et kontsert oli selline päris tore muidugi, mõjus päeva-kiirest kogunenud pingeid mahavõtvana, aga.. seal oli üks vapustav Ave Maria Kadri Hundi ja tütarlastekoori ja bändi esituses, ma sain aru, et see oli teistkordne ettekanne ning tegelikult sai helilooja isegi lillekese, kuid see oli minu jaoks võõras nägu ja ma ei tea, kelle oma nüüd hakata varsti ootama-otsima.
ja sellest on küll kahju.
muidugi, see võis olla vaid hetkes niimoodi mõjuv, võib-olla hiljem kusagilt plaadilt ei toimi enam, aga ikkagi.
minu eelmise nädala anti-sotsiaalsuse artikkel on väiksemates ringkondades põhjustanud mõningaid arutelusid, väikese lisandina lingin siia artikli, mis räägib veidi vaesuse ja tarbimise omvahelistest mitte väga loogilistest seostest.
ning haarates eelmisest lõigust sõna ‘tarbimine’, on üks selline kena jutuke ka veel lugemiseks välja pakkuda.
lumesaju sekka veidi kaunist bossanovat: