Autor: PilleRiin

PÖFF on teemaks, vägagi. Ja sellest peaks ma ka kirjutama. Ning kirjutangi, kunagi, homme?, sest hetkeks on vaadatud kolm filmi, mis on tekitanud omajagu emotsioone ja mõtteid,

Aga hetkel on mu mõtted hoopis sellel, kuidas mingid asjad-emotsioonid-suunad meie ellu tulevad. Kui võtta eelnenud lauset kui küsimust, siis minu vastus on – asjad, mis peavad tulema, tulevad. Fatalistlik? Jaa. Jätab persooni kõrvale? jah, mingis mõttes kindlasti

Ühelt poolt: me kindlasti määrame oma elu. Sest me teeme ise mingeid valikuid. Valikuid, mida pole mõtet kahetseda, sest valiku tegemise hetkel, kõike teadaolevat (ja iseenda heaolu) arvestades on hetkevalik absoluutselt alati parim ja õige. Kui mitte lähedaste silmis, kui mitte ühiskonna silmis, kui mitte takkajärgi vaadates.. – aga hetkel, kui me selle valiku teeme, on see ainuõige. Ei, ma ei õigusta sellega kindlasti neid, kes astuvad üle ühiskonna kokkuleppe piiride. Kuigi isegi need inimesed on vastavalt oma teadmistele ja tundmistele teinud hetkes iseenda jaoks parima valiku.
Aga ka nende jaoks on olnud mingid eelnevad valikud, mis on viinud nad just sinna, kuhu nad jõudnud on.
Kusagil on alati mingi ettemääratus antud valikute piires. Ükskõik kui palju me ka ei usu, et kogu saatus on me endi teha.
Ega ikka täies mahus ei ole küll.

Muutujaid on muidugi palju ja võimalusi ka. See jätabki võimaluse teha valikuid. Ma ei tea, kui petlik see võimalus on või mitte. Või kui palju see jätab võimaluse “süüdistada” saatust ja kõiki teisi.
Meil on valikud ja on mitte.
Elu on valikute jada.
Ja seal on oma ettemääratused. Asjad, mida me ei saa muuta. Mida me võime pidada heaks või halvaks saatuseks. Süüdistada olusid või kiita olusid. Aga on asjad, mis peavad tulema ja olema. Ühel või teisel moel. Sest on midagi, mida me veel ei tea, aga peaksime. Ilma, et me ise seda teaksime või teadvustaksime.
Elus on alati midagi õppida.
Süüdistades ei saa me sellest aru.
Paljud ei tahagi õppida, muutuda, liikuda. Elu mõte on .. olla?
Kes üldse mõtleb, mis on elu mõte?

Jah, me võime jõuda üles või alla. Aga see kõik on kusagil valikutes, mis ei sõltu mitte ainult meist, vaid ka kõigest meie ümber. Lähedal ja kaugel.
Võtta natukeseks aeg maha ja mõelda, miks on teadmine ühest ja teistest? Kuidas jõudis mu ellu see mõte, see info, see luule, see muusika? Sest kõigel on oma tähtsus. Mida ma tegin ja mõtlesin, kui olin 13? Aga siis, kui olin 23? Või 33? Ja kas 63 olen ma pigem kui 13 või 43? Või hoopis kusagil veel mujal? Ja palju ma mäletan siis sellest, mis ma olin 13selt? Ja kui palju see minu edasisi valikuid mõjutanud on? Kas ma olen neile, kes on minu elus olnud 20 aastat tagasi, pigem tänulik või mitte? Isegi, kui tol hetkel ma neis head ei näinud? Kas nad õpetasid mulle midagi? Kas nendega läbikäimine õpetas mulle midagi? Kas ma õppisin sellest hiljem midagi?
Minu kohta? Teiste kohta? Maailma kohta? Selle kohta, miks ma olen nüüd siin, kus ma olen, ja see, kes ma olen?

Kas ma oskan hinnata kõiki neid võimalusi, mida elu mulle pakkunud on? Kõiki neid valikuid, mida ma teinud olen?

Alati on kusagil parem ja mõni valik oleks ehk viinud lõpuks mingis mõttes parema olevikuni; aga alati oleks võinud minna kehvemini.
Mis üldse on “parem”? Rohkem – raha? võimalusi? sõpru? asju?
Kas üldse peab olema “parem”?

Kui sa pole rahul sellega, mis sul on, miks sa arvad, et sa saaksid olla rahul rohkemaga?
Kas elu polegi selleks, et võtta oma valikutest parim? Õppida sellest, millega takkajärgi rahul ei ole? Õppida ka sellest, mis tundub hea? Teha valikuid võimaluste piires ja teada, et samas sa ei ole siiski kõikvõimas? Et su võimalused sõltuvad eelnevatest valikutest, ja et mingid asjad lihtsalt peavad olema ja tulema. Nii head kui halvad,

Ning lõpuks on elu ikkagi tasakaalus. Halb, mida me teeme teistele; hea, mida me teeme teistele. Halb, mida me teeme iseendale; hea, mida me teeme iseendale. Väärtused on muidugi suhtelised. Iseenda ees nullijäämine – ilmselt ka paljud sarimõrvarid õigustavad end sellega, sest nende maailmas ongi selline tasakaal. Jätame äärmused kõrvale..

Aga, tasakaal on ka see, mis annab elule mõõtme.
Elada nii, et ma annaksin rohkem kui saan.
Austades seda, mida ma saanud olen. Austades teisi elusid. Austades teiste valikuid.
Hinnates valikuid, mida elu on mulle andnud. Hinnates valikuid, mida ma nende hulgast olen teinud.

Ja liikudes edasi.

No nüüd on küll täiega November. Selline, et valget aega lihtsalt ei ole. Mingi hall ja hall ja hall.
Ja mina olen seisus, et õhtuks on silmad ja nahk täiega väsinud. Nahk? Nahk jah, näoonahk kisub ja kipitab. See on mul hooajaline ja just pimedal ajal. Novembris, noh. Aga silmad pole nii pikaajaliselt varem tunda andnudki.
Ebameeldiv.

Koormus on ometi väiksem kui suvel. Et võiks ju tore olla?
Kuigi seda, mis on sügisväsimus, tean ma hästi. Kevadväsimust mitte nii väga. Sest siis on valge ja kõik on kohe puhkemas ja jaksabki olla. Sügiseti on mul aastate kaupa tunne, et tahaks talveunne kerida. Kui mingi hetk on lund ja päikest, siis läheb paremaks.

Kuigi ma nüüd sain lõpuks selgust, miks sel aastal nii raske on. Ja miks üldse mingid asjad on, nagu on. Mitte, et ma põhjuseid muuta saaksin. Lihtsalt teadmine on parem kui mitteteadmine, saab energiaid suunata. Või siis vastupidi, mitte suunata sinna, kuhu see ainult lõpmatult neeldub.

See viimane aasta, või natuke rohkem, või natuke vähem, on kulgenud kuidagi teistmoodi. Väga – lineaarselt.

Ei kirjutamist, ei (väga) pildistamist.
Ei suuri rõõme, ei suuri kurbusi.
Kõik on tehtud, paremini või halvemini, nagu ikka. Lihtsalt ilma suurema õhinata. Ka need asjad, mis peaksid hingele rõõmu pakkuma.

Ma vaatasin täna filmi, mis pisarad välja kiskus. Ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin. Kus mu emotsioonid küll on?

Kuigi, ma tean seda päeva, sellest ei olegi palju möödas, kui ma istusin mere ääres ja vaatasin pilvi ja mul oli hea olla. Ja siis seda, mil ma sõitsin päikesest udu sisse ja see oli lihtsalt imeline hetk, kuigi mul ei olnud aega seal pikemalt olla. Või õhtune päike, vaikus ja jahtuv õhtune õhk, aeg iseendale.
See kõik on olemas, see pole kusagile kadunud, see ei ole muutunud.
Mina olen muutunud.

Ma olen ennast nagu kusagile ära kaotanud. Ma ei tunne isegi end alati ära. Ja ometi pean ma iseendaga koos elama. Iseendaga leppimine on üks raske ülesanne, seda ma juba tean. Kui on tunne, et olen sellega enam-vähem ühele poole saanud, selgub, et mina ei ole enam see, kes varem.

Ei saa mitte kõrvale võrdlusest EKG-ga. Kuni inimese süda lööb ja inimene elab, on tõusud ja mõõnad. Kui need kaovad, siis..
Ehk ilmselt mingis vaimses mõttes ongi mul (olnud) varjusurm.

Ma vahel siin ikka mõtlen, et mis ajab inimesi korduvalt abielluma?
Aastate jooksul on ikka olnud neid juhuseid, kus mõni tuttav on kolmandas või neljandas või x-ndas abielus ja kui kunagi tundus mõte abielust midagi hullult romantilist, siis hetkel on seis et – ma ei saa aru? Olgu, et esimene kord läheb nässu, ikka juhtub – aga sealt edasi? Et läheb ka teine ja kolmas kord nässu? Ei pea ju suhe tähendama tingimata abielu?
Või on asi defineerimises? Või milleski veel?

Sellel alal, kuidas suhted nässu lähevad, olen ma ilmselgelt ekspert. Tähendab, mitte niivõrd küsimuses, et miks suhted sassi lähevad, kuivõrd tõdemuses, et lähevad ja korduvalt..
Nii et ma saan täiesti hästi aru, et asjad ei toimi ja inimesed lähevad laiali. Küsimus ei ole selles.

Ma olen ehk selline mingis mõttes vanamoodne (ja oma suhteid vaadates jälle üldse mitte), et kui abielluda, siis on see midagi sellist, mis on ja on ja on. Mul on miskipärast arvamus, et enamus naisi (ja miks mitte ka mehi) arvab sama.
Mis ongi see põhjus, miks mina abiellunud EI ole.
Ilmselt on see nii mõnelgi hetkel olnud vale otsus.
Võib-olla on see kõik mind millestki säästnud. Võib-olla on jäänud palju head olemata.

Mind on naiseks palutud. Rohkem kui kord. Rohkem kui ühe inimese poolt.
Ma olen alati eemale põigelnud.
Seesmine ebakindlus?
Seepärast olengi siin ja selline, kus ja mis olen?
Kas see on üldse halb?
Või kas oleks teistpidi parem?
Ma ei tea.
Ma ei tea, mis mu elus oleks teistmoodi, kui ma oleksin vastanud jah ja jah ja jah.
Kas üldse oleks olnud peale ühte korda enam võimalusi jah öelda? Aga peale teist?
Kus ma oleksin?
Milline ma oleksin?
Mis mõte on abielluda n+x korda?

Ma tean küll, mida tähendab hoolida kellestki. Isegi, kui see alati välja ei paista ja kui ma ka vahel selle ise unustanud olen.
See on see, kui mul on hea meel, kui keegi, kes on mulle oluline, on oma eluga rahul. Kui tal on oma pere ja neil läheb hästi. Kui nemad austavad mina ja mina neid.
Mis sellest, et kunagi oleks olnud minu võimalus.
Tolle hetke otsus oli tolles hetkes ainuvõimalik.

Ennast takkajärgi tundes olen ma teinud õigesti, et pole neid jah-sõnu öelnud.
Olen säästnud ennast ja teisi hilisemast suuremast pettumusest. See on ju keskmiselt tubli saavutus?
Peale abielu oleks see pettumus vist veel suurem?
Ega ma ei saagi seda ilmselt teada.