jahedavõitu oli, aga vihma ikka ei saanud. hommikul oli kuulda ja hiljem õues näha küll.
õhtuks tuul vaibus ja kõik jäi nii vaikseks.
lõunaks kohv ja pannkoogid. kaks päeva juttis! ise ei pidanud selleks peale õigesse kohta mineku midagi tegema. superluks!
kehvakeste rulluiskudega esimene ringike tehtud, peaks kunagi korralikega ka proovima?
täna oli ilusaid pilvi, tuult ja veidi vett, aga viimast mitte taevast. selle koha pealt läks küll imehästi.
kui mult küsitakse, kuidas mul läheb, vastan ma ikka, et hästi. ja üldiselt olengi ma selle juures siiras. sest kui ka kõik asjad ei olegi hästi, siis suurem osa ju ometi on?
sest see ikkagi ongi suuresti suhtumise küsimus.
tean minagi, et hetkel on FBs ja osades blogides levimas 100 õnneliku päeva meem. tegelikult on see päris hea iseenda koolitamine. et leida see hea üles, mis argipäevas vahel kaduma kipub. et teadvustada seda endale. et kujundada suhtumist.
just nii see ju käibki.
muidugion ka minu elus asju, millest ma ei saa mitte kuidagi aru. ja vahel ma poetan mõnele heale sõbrale ka neid mittehäid hetki. jagatud mure on pool muret. ja südame tegi soojaks, kui M. mulle hommikul tagasi helistas, sest mingi mu õhtune sõnum oli teda murelikuks teinud.
selleks sõbrad ju ongi.
aga tänane suurim rõõm on uus ‘mänguasi’ 🙂
mul oli täiesti plaanis lühidalt nädalavahetuse märksõnad kirja panna, aga see läks üle. miskipärast tuli hoopis selle pildi tunne.
ma ei teagi, kuidas ma selle tooli ilma kursusteta korda oleksin saanud, st saaksin. pealtnäha ei olnud see konstruktsioon nii pekkis, aga nüüd olen ma kaks esimest korda neljast tegelenudki konstruktsiooniga ning ilmselt pean ma osa lakkimist-lihvimist tegema kodus. et ehk tooliga veel jalutama. sest muidu ei jõua ning katte panemisel on sedapuhku ka paar nüanssi, mille juures meelsasti kuulaksin juhendeid.
lühidalt öeldes olen tööga teistest kohutavalt maas. tõesti, nagu teeks esmakordselt. ja hetkel tundub, et 16 akadeemilise tunniga ei saa seda kõike tehtud.
see-eest saab see tool eriti korda.
kogu sellel lool on oma alahoovused ka, aga need jäägu minu teada.
eilne öö üllatas imeliku jalalabavaluga. olin just lõpuks enam-vähem uinunud, kui korraga lõi jalalaba pealmisele poolele mingi hullu valu. pidasin krambiks, aga väga miski ei aidanud. üritasin üht- ja teispidi venitada, väga ei midagi.
mingitmoodi sain siiski kergemaks. kuigi see võttis omajagu aega ja oigamist.
siis tuli pähe, et see võib ju ka närvivalu olla hoopis. see ei olnud kuigi meeldiv mõte.
päeval olin kontsakingades, õhtul tassisin ühte üsna kobakat tooli päris jupp aega. no pluss mingi emotsioon, mida ma ei soovinud. et äkki tegin ikka liiga natuke, ka füüsiliselt.
kerge paanikahäire.
täna andis ka nõrgalt tunda.
no näis.
see nädal libiseb jälle ära. aga ise olen nii valinud.
tegelikult, kui eile küsiti, et millega ma siis tegelen, vastasin pikemalt mõtlemata, et ‘elamisega’. selle peale tehti suuri silmi ja siis leiti, et väga hea vastus. aga nii ongi.
tegelikult enamus inimesi hakkaks selle peale ilmselt rääkima oma tööst. no nagu kui küsida, et ‘kes sa oled’, öeldakse tihtipeale oma amet.
kuigi töö moodustab suure osa enamike inimeste elust ja paljud ilmselt tõesti defineerivad end iseendagi jaoks läbi töö, tundub see ikkagi kuidagi vale. isegi, kui töö meeldib (no nagu mulle üldiselt). aga ma ei ole oma töö ega oma amet, mu elu koosneb väga paljust muust. nii et ma ei kipu kuidagi vastama, et ma tegelen .. oma tööga. noh, sellega KA muidugi.
teisalt on see muidugi mugav ja lihtne – ei pea kaugemale mõtlema. et kes ma tegelikult olen ja mida ma tegelikult teen..
ja ikka see viimase aja avastus, et materiaalsus ei ole mu jaoks eesmärk omaette. mitte, et neid, kes väidaks, et neile on, väga palju oleks. samas hooti tundub, et paljud lihtsalt ei näe oma nö töönarkomaania taga pigem mingit rahaihalust. mingi müstiline soov rikkaks saada on vist üsna inimlik – aga unustame seejuures ära, et rikkus ei ole ainult rahahulk. kuigi taas, nii on seda kõige lihtsam defineerida ja teistega võrrelda.
mul tekib küsimus, et kas peaks.. või milleks see hea on?
pidev võrdlemine kipub tekitama stressi, kas pole?
paar nädalat tagasi olin ühel muidu päris toredal üritusel, kus taaskord samas rõhuti pidevalt sellele, et vot kui teil siin oleks rohkem raha ja rohkem aega, et mis te teeksite siis ja üleüldse see oleks ju tore? ja et tõstke käsi, kes siis iga päev tööle ei läheks. või kes üldse ei läheks.
ning mina tundsin, et ma ei samastu nende inimestega.
sest kuigi mul ei ole kuhjadena raha, on mul see-eest aega. ja iga päev ei lähe ma tööle ka nüüd..
aga ma saan aru, kui lihtne on selliste argumentidega mõjutada. eriti neid inimesi, kes pole oma tööga seesmiselt rahul, ei teeni ehk väga palju (kuigi kunagi pole liiga palju, teadagi) ning kulutavadki suure osa ajast töötamisele. mingites aspektides või osades ei suuda mina samastuda selle sihtgrupiga.
või on see pigem mu teadlik valik?
muidugi elab igaüks nii, kuidas talle hea tundub ja ei näita mina kellegi poole näpuga. ma ei saagi, sest igaüks on oma valikud, olgu need teadlikud või mitte, teinud ise. oma rahulolematus on ka meie sees. ja arvamus, mis on meie jaoks rikkus ning kas seda või mis kujul vaja on, samuti.
kui lugeda kokku, mida ma sel tänalõppenud nädalavahetusel ära tegin, siis – eriti ei midagi. aga aeg läks lennul ja viimane õnnehetk tabas mind trammilt koju jalutades, lihtsalt. mingi tajumine õhtupäikeses.
tegelikult sai asjalik ka oldud siiski, aga mitte liiast.
pühapäeva hommikul kella 8 ajal üle hoovi minnes oli üllatavalt soe. laupäeva varahommikune vaade ajas kaamerat võtma.
sinililled autoaknast ja sinililled bussiaknast. sinililled kaamera ees.
