btw, sõltumata sellest, mis mulje jättis mu eelmine post, olen ma üle keskmise õnnelik 😉
aga on asju, mida ma olen kunagi kirjutanud ja millised mina olen nüüd piisavalt vabaks lasknud – või millised mind – ja ma tunnen, et võiks need lõplikult endast välja saada. nendele tuleb järge.
Autor: PilleRiin
nr.1
Kõige rohkem mälestusi on sügisega. Sügispäike. Pikad varjud ja soe valgus. Puumajade vahel õhkuv kondenseeritud soojus või rannakivide leebe tuul. Kummaliselt säravad ööd linnas. Muusika ja tuli ahjus. Soe käsi käes. Pilk. Puudutus. Hingus.
Liiga valus on.
veel olematu lugu
mu sees on juba tükk aega üks jutt. ma pole leidnud aega, et see kusagile kirjapanduna ära fikseerida. sest hetkel on, nagu ikka, selline õhkõrn virvendus kusagil. aimdus, et midagi on tulemas. aga mis täpselt, seda ei tea veel isegi. kuid kindel tunne, et miski tahab tulla. lausejupid käivad peas ringi, isegi mitte terviklaused. ohh.. pean ühel õhtul need kinni püüdma.
roco maha :(
mul on karm ülesanne Roco blog maha võtta. ta üritas seda ise, kuid MT kustutas vaid adminnliidesest vastavad väljad. reaalselt on kataloog alles.
ma saan aru, et temal kui autoril on õigus toimetada enda asjadega nagu tahab. samas.. ma võtan veel natuke mõtlemiseaega, mida ma õieti teen nüüd.
pressi? mina?
oleksin ma täna töö juurde sünnipäevale minnes viitsinud kaamerakoti ühes vedada, oleksin ma jälle saanud ühele päevalehele natuke tööd teha. mitte et see honorar märkimisväärne oleks, või oma nime nägemine mingi pildi all. või et ma üldse seda niiväga igatseksin. pigem on see üllatav, et peale paari korda ikka veel leitakse, et kui muud võimalust pole, siis ma võiksin välja aidata..
sisuliselt olen ju ’inimene tänavalt’, kellel on lihtsalt tibake üle keskmise kaamera ja kes puhtjuslikult töötab füüsiliselt sobiva koha peal..
perenaise tuim päev
kui ma nüüd end kodust välja veaksin, saaks tänase päeva ehk plussigi veel. siiani on küll.. nojah, mis ma hädaldan, hulga pesu triikisin ära. aga et süüa teha, peab nagunii poodi minema.
aga kaks tattnina ümberringi on küll natuke tüütu 😉
natuke hiljem: ma teadsin ju küll, et eelmine kuu tuli mul olude sunnil üsna vähe tööpäevi kokku, aga ikka oli ebameeldiv üllatus palk kätte saada ja kohe igale poole laiali jagada. ma tean küll, et rahast pole ilus rääkida – ma räägin pigem rahatusest.
ande mu tuju nüüd tagasi!
õhtuks..
ma võtan omale vabaduse olla lihtsalt õnnelik 🙂
ma ei seleta seda siin lahti. vähemalt mitte praegu. selle asemel parem naudin.
lõppeks tuleb olla rahul ju sellegagi, mis on 🙂
valikud
ma sain teada, et lõpuks võidab minus ikkagi vastutus- ja kohusetunne. vähemalt neis asjus, mis puudtavad serviti mu last.
aga teistpidi olekski vist kummaline?
pilleriin ise
mina jah 🙂 / myself
foto autorluses pole ma hetkel kindel.. kas Allar või Tommy 😉