elu ise näitab, et kui ikka suurelt unistada ning enda “raamidest” välja mõelda, siis tekivad ka võimalused midagi nendest unistusest rohkemal või vähemal määral täide viia.
sellest võib lugeda kümneid raamatuid ja mitte uskuda. kui aga konkretiseerida ehk mittekahtlevalt unistada ja mõnest oma hirmust jagu saada.. on võimalik rohkem, kui arvata oskaks 🙂
täitsa huvitav on, kui vanade piltide seast midagi otsides jään mingeid suvalisi katalooge sirvima. vähe sellest, et pildid toovad eredaid mälestusi (ja mitte ainult pildistatud hetkedest, reeglina meenub palju rohkem), vaid nii võib mingeid pilte nö avastada. et ehk mõnigi pilt, mis algul väga muljet ei jätnud, “töötab” hiljem väga kenasti. nii et avastamisrõõmu jagub.
kuigi siis ma mõtlen hoopis seda, et ilmselt olen mina muutunud ja lihtsalt “näen” teistsuguseid pilte kui nende tegemise ajal. tajun neid teistmoodi. mis on ka ometi täiesti normaalne, sest inimene ju muutub ja areneb. nii et päris veider oleks, kui ma hindaksin siiani 100% samu pilte, mis nt 3a tagasi, rääkimata siis veel pikemast ajast.
muidugi on hulk pilte, mis on läbi aastate head – ja ka neid, mis ei meeldinud minevikus ega meeldi ka nüüd. aga neid mittemeeldivaid on üldiselt vähe. iga pilt on ju nö oma laps ja kuigi kõik ei ole head, on tegelikult raske leida neid, mis no kohe üldse ei meeldi.
kuigi kogu see teema läheb sinna, et uut suurt kaamerat on vaja. ikka veel.
aga küll see tuleb ka 🙂
pilt on täitsa selleaastane.
eile jäi jutt nagu pisut poolikuks, sest tegemised tulid vahele. aga samas sai suur osa öeldud ka.
seda peab ka mainima, et selline tunne on, et aasta aastalt läheb elu paremaks. kusjuures paremaks mitte mingite mõõdikute-näidikute järgi, vaid enesetunde suhtes, üldise rahulolu suhtes. arusaamine sellest, mis mulle sobib ja mis mitte ning et ma ei pea asju tegema kellegi teise pärast või kellelegi teisele mulje jätmiseks. ning iseennast petan ma ära aina vähem.
kuigi see ei tähenda, et ikka ei oleks kõhklusi ja kahtlusi, kogu mu nö suhteliselt sinisilmse oleku juures. aga seda enam on selliseid loomulikke kaitsemehhanisme vaja – ma niigi olen oma elus selliseid mehhanisme liigagi palju ignoreerinud ja need korrad ongi lõppenud mingi jamaga.
veel üks tähelepanek: mind jätavad külmaks igasugused artiklid ja õpetused teemal, kuidas rohkem teenida või kuidas oma aega efektiivsemalt kasutada. pigem loen just aja aeglustamise teemalisi asju ning kummalisel kombel on mulje, et nende abil olen ma hoopiski efektiivsem. palju väikeseid vajalikke mõtteid.
tegelikult on see hetk, et otsused-otsused..
ja ilma nendeta ei saagi ükski unistus, suur või väike, teoks. kusjuures selle ühe suurema kõrval lendas eile üks väike peale ning pani mind taas juurdlema raha ja soovide seoste üle.. et kas ma riskin või mitte. kuigi, jänes šampust ei joo 🙂
taevasse vaatamine aitab unistada:
no nagu ikka elus. et ehk kui tahad, et midagi muutuks, tuleb ise midagi muuta. ning leida positiivset selles, mis on. ka siis, kui on tunne, et väga ei ole (mis meenutab, et vahel võib loomulikult halada ka, tasakaalu mõttes :P).
just viimastel aastatel olen tabanud, et muutmise üks oluline moment ongi see, et mingitest asjadest tuleb loobuda. et ehk see, mida ma olen aastaid lugenud, ei olegi mingi jama. ainult et vahel ON raske loobuda ja ON tunne, et ei lähe paremaks.
igatahes, uuel aastal uue hooga..
ma saan täitsa aru neist tuttavatest, kes olid imestunud, et mina ja lastega laagrisse. ega ma ise imestasin ka natuke, ma pole eriline lastelemb. teisalt, kui on piisavalt täiskasvanuid ja lapsed on kooliealised, pole ju hullu.. ega ei olnudki. noh, vähemalt mitte väga.
kuigi mõni ei saanud ise suusasaabaste paelu kinni ja mõni jäi poes arvestamisega hätta (et ehk pidin aitama oste valida, et rahast ikka jaguks, sest no.. korvis oli rohkem kui peos raha). vahepeal tuli natuke kurja häält ja nägu teha ka. valvata, et need väiksemad ikka midagi sööksid ja õhtul ikka magama ka lõpuks jääksid. ning, oh õudu, suusatasin ka koos nendega (korra lausa nö abitreerina).
reedene vihm, mis pea kogu loodusliku lume ära sulatas, oli muidugi ilge. mul oli hea meel, et viimasel hetkel oma HH vihmajope kaasa rabasin – kõik sportjoped olid lõpuks kuivatis, aga minul jäi ülemine ots kuivaks. vihmajopele piisas duširuumis nõrgumisest 🙂
lumiseks läks, teadagi, siis, kui hakkasime lahkuma 😛
tegelikult oli hirmus lahe ja kuigi ma koju jõudes olin roppväsinud, oli see tegelikult puhkus selles mõttes, et ma tegin midagi ääretult rutiinivälist ja suure osa sellest värskes õhus. ning inimesed olid vahvad 🙂
pildil olevad mäesuusad on petlikud, enamasti olid neil ikka murdmaasuusad all. no neil väikestel, kes kogu aeg mäel ei olnud.
lühidalt: palju erinevaid emotsioone, palju tuult ja merd, palju sõpru, ning tulles algusesse tagasi, palju positiivseid emotsioone.
loodan, et uus aasta toob samu asju 🙂
mul tiksub juba pikka aega (no ligi kaks nädalat) mõte, et kirjutaks. aga tegudeni pole jõudnud.
lühidalt öeldes on vahepeal üsna rahulikult kulgenud, midagi põrutavat toimunud ei ole.
kasside abil koristasin oma raamaturiiulit:
lihtsalt ma käin päris palju raamatukogus ja ei näe mõtet, et kõik raamatud peaksid omal riiulis olemas olema. sain tõesti riiulise ja sellega kuidagimoodi kogu tuppa õhku juurde:
hästi lahe oli see, et üleliigsed raamatud viidi mu juurest ära. olgu, üks väike kastike ootab veel ärasaatmist, aga see on ka ainus, millega ma ise tegelema pean.
samuti kasside abil sain üle tüki aja ühe tooli korda:
selle tooli (ja veel paar, mis siin ootavad) probleem oli puitosas. kuni asi puudutab sadulsepatöid, tulen ma toime. puitosaga pole mul õieti vahendeid ega ruumi. ega seegi sai korda välise abiga (ja ma ei pea silmas ainult kasse).
enne jõule tegime emmega natuke vorste:
kuigi algul tundus, et vere saamine on probleem, läks sellega lõpuks vägagi hästi. osa andsin edasi. sest sel aastal me suurt vorstitegu ei teinud.
üks hullu logistika päev oli ka, kusjuures minust sõltus seal vähe. aga lõpuks said kõik lihad-vorstid-singid-linnud sinna, kuhu vaja. kas siis minu juurde või minu juurest ära.
jõuluõhtuks oli toas kuusk ja midagi kuuse all:
siinkohal, jajah, eelmise nädala ainsad kapsad olid võis praetud rooskapsad ja seapraadi ka ei peaaegu et ei olnud. jõuluõhtul oli üldse ainult külmlaud. ei mingit söömaorgiat.
no ja õues on ka käidud. nii linnast väljas:
kui ka linnas:
lumest rääkides on mul hea meel, et lõpuks mingi enam-vähem lumi tulnud on; kurb aga, et juba umbes homme sulale kisub.
mõned külaskäigud ühte- ja teistpidi. sõbrad ja veelkord sõbrad. laps ja kassid ja palju mandariine.
aga lühidalt saigi kõik 🙂
me oleme oma tarbimisühiskonnaga ikka ajast maas: “Eestlastele meeldib suur, ameeriklastele väike”.
muuhulgas on täisartiklis kirjas, et “Keskuste arendajad on vaeva näinud, et pakkuda mugavat juurdepääsu (sealhulgas ühistranspordiga) /-/)”..
ausõna, kas ma olen millestki valesti aru saanud, aga jättes kõrvale Kristiine, millele saab ühistransaga miskitest suundadest niimoodi ligi, et ei pea meeletuid ristmikke ületama ega läbi autoparkla liikuma, ning kesklinnas oleva Viru keskuse – siis milline nendest suurtest on veel üt-ga mõistlikult ligipääsetav? ahjaa, Ülemistes on peatus vist kah kusagil seal külje peal, et kõrvaltuksest saab nagu ligi. ja siis toidupoodi marsi mitusada meetrit.
aga ega see olukord väiksemate poodide juures parem ole, nii kodu-Rimisse kui -Selverisse minekuks pean seiklema läbi parkla. vähemalt on see parkla pisem ja kui tõesti on palju asju tuua, siis peatusesse ei pea löntsima pool kilomeetrit (olgu see keskuses sees lontsimine või väljas).
ning ma ei väida, et ma ei ostle üldse või ei käi üldse suurtes keskustes või midagi sellist. ikka käin, ikka ostan. aga aina vähem saan ma aru sellest “tarbijad hindavad suurte keskuste avarust ja meeldivat ostukeskkonda, kus on mõnus kogu perega oste teha”. kui ma satun, no see on lihtsalt näide, Roccasse ja mul on soov käia toidupoes (Prisma) JA Marks&Spenceris, siis kuni ma ühest teise läbi selle “avaruse” kappan, olen ma sellest tüdinud. kui ma vahepeal veel mõnda poodi peaksin kiikama (mis oleks ju nagu asja mõte), siis on tunne, et ma ei jõua sinna teise otsa mittekunagi ja aidake mind siit välja!
aga kui poed ongi kõik sellistes kohtades koos, siis pole väga valikut, peab sammud aegajalt keskusesse seadma. ja poed, ning mitte ainult, on keskustes, sest “tarbija nõuab”. nuuks!
just, muidugi laiendatakse seal teenuseid ka ning nimetatakse “elustiilikeskusteks” – ainult et miks ma pean mulle võõra stiiliga sunniviisiliselt kaasas käima? ning lahendus ei ole see, et “tee ise oma äri!”. ma ei taha lihtsalt, ma ei pea end pädevaks oma äri tegema!
ei saa mainimata jätta, et näiteks selline linnaruum, nagu Rotermannis, all pildil, on, on meeldivam kui kaubakeskused – ometi on seegi suunatud tarbimisele.
taas pole mul vaja ise kirjutada, vaid keegi teine on väga hästi kirjutanud. ühistranspordist ja eriti trammist.
ainult et, eks seda, kui halb on Kopli tramm, teavad ikka need, kes on sellega elus maksimaalselt kolm korda sõitnud.
ning muidugi see ühiskonna suhtumine:
Võib ka nii arutleda, et miks üldse see, kellel pole autot, peaks kuskile sõitma? Mis inime see üldse on, kellel autot ei ole, lubage küsida? Et turule või poodi tahab sõita!? Käigu oma mikrorajooni turul või poes. Ja kui seal turul või poes pole seda jubinat, mis tal vaja, siis kes selles süüdi on? Tehku siis ise.
ma kirjutasin sellest suhteliselt hiljuti ka.
