Autor: PilleRiin
haigutades
segased ajad.
tegelikult tahtsin mingi pildi üles panna, aga loomulikult on see mingis koduarvutis.
lõunal peab ikka natuke kohvi ka jooma. muidu tuleb hull unekas peale. nagu praegu.
kui on vabatahtlikku, kes soovib kommentaaride täpitähti’ remontida’, siis abi on teretulnud. kommentaare on ee.. tuhandetes 🙂
niisiis..
paistab, et enamvähem töötab. kommenteerimisel pilti lahtrisse pole vaja, loodetavasti lähevad kommentaarid niisama läbi. või siis jäävad ootama kuni ma neid modereerin, ma pole hetkel kindel. mingi kole aken tuleb kommenteerimise peale, eks üritan lähiajal seda ka sättida.
vanade sissekannete täpitähtedega tegelen ka jõudumööda, mis auku need kadusid, on täiesti ebaselge.
blogi on katki
katki jah ja ma ei tea millal korda saab. mingi serveri upgrade keeras kõik nässu.
ärge üritagegi nt kommenteerida, see ei õnnestu..
küsimused
vaatan pilte ja masendus tuleb peale. see ei saa ju toimuda meil ometi? no pole ju võimalik? see ei lähe kokku meie temperamendi ja ehk siiski ka väärtushinnangutega? ma ei tea, kuidas nooremal põlvkonnal nendega on, aga ma usun, et siiski on.
teisalt, suur osa laamendajaid on vist teistest rahvustest..
miks lõhkuda ja rüüstada suvalisi, asjasse mittepuutuvaid ehitisi? mida sellega saavutab? kus on nende lõhkujate mõtlemisvõime sel ajal?
on jah masendav ja kurb. õues on üsna kena kevad, aga selline jube möll käib.
jah, ma olen endiselt apoliitiline ja peale selliseid asju veel eriti.
päeva kaja
täna tuleks siit ainult kiun ja ving. ma ei näe sel siiski mõtet. kirjutan teinekord, kui olen asju seedinud veidi.
ja see möll Tallinnas, no vabandage. milleks ja kellele?
veel ajast
enne kooli on tavaline hoopis aja- ja unepuuduse printsiip. viimast jagub peale kooli ka. sest siis ei saa nädalavahetusel jätta endale kauem magamise muljet kuidagi 🙂
ajaprintsiip
ma peaksin vist täna rääkima sellest, kuidas ma oma külgmise selja hommikul Antoniot sülle tõstes ära tõmbasin. täitsa hullult kohe. imekombel olen siiski liikumisvõimeline. aga jäle on olla.
tegelikult on mul jupp aega õhus hoopis see, aja ja jõudmise teema. no et ükspäev oli kohe mitu inimest, kes ühte või teistpidi imestasid, et ma jõuan palju. või kurtsid, et nemad ei jõua. või olid heas mõttes kadedad. et töö ja laps ja kool ja trenn ja siis veel mingid üritused ja asjad ka (kuigi neid on küll vähem viimasel ajal).
ma ka ei tea. tõesti. ühelt poolt on nagu kogu aeg kiire, teiselt poolt tekib täiesti tühje ajajuppe, mida ei tahagi millegi asjalikuga täita. nagunii saab lõpuks kõik tehtud, mis teha vaja. lihtsalt et kui omale need asjad juba võtta ja organiseerida, siis jõuabki. muud trikki nagu polegi. kummalisel kombel vastab tõele ütlus: kes teeb, see jõuab.
ma muide tean inimesi, kes teevad minust kordades rohkem ja kellede kõrval mina tunnen end äpuna. või noh, mitte väga – ma lükkan selle oma loomuliku laiskuse kaela muidugi 🙂
ja vahel olen minagi kohutavalt väsinud ja ei jaksa midagi. või et nagu täna ei saanud selle selja tõttu trenni minna. lisaks mõjus see hommikul piisavalt paanikattekitavalt, et tänaseks planeeritud koolitöid ei jõua ma ka ilmselt tehtud. aga neid pole ka palju.
ning kui ma vahel tahan vaikust ja rahu, siis see seda tähendabki. laadida on ka vaja.
ja jälle oleme siin, et oluliste, tõeliselt oluliste asjade jaoks leiab ikka aega. kui millegi jaoks aega ei leia, siis see lihtsalt ei ole nii oluline.
mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõesem see on.
päikeseratas
mulle ikka meeldib, misasju nad seal lasteaias vahel nikerdavad. noh, oli jah Antoniol pluus pärast kollase värviga koos 😉