tuju käib nagu ameerika raudtee. ma ei tea ise ka, kus see viie minuti pärast on. kõik võtab aega. tasakaalu taasleidmine ei ole lihtne. et millal viimati see oligi?
esmaspäeval ees ootav taas tööleminek tundub mingi katsumusena. oleks võimalik, ma ei läheks sinna. hetkel siiski pole eriti valikuid selles osas.
Autor: PilleRiin
15. mai
väljas sajab peaaegu et sooja vihma. veidi jahe on, et kleidi ja paljaste varvastega seda nautida – aga vähemalt pole see enam mingi külm vihm. see lõhnab kevade järele. annab lootust.
kuigi tegelikult on vihm alati veidi hall ja nukker.
on neid hetki, mil ma ei taha olla täiskasvanu.
veel üks..
pigem siiski vanasõna:
sõpra tuntakse hädas 🙂
tähelepanek
olulistes asjades oleme me üksi.
tahame või ei taha.
soojuseta
kui kuuma veega võib dushi all olla?
ma muudkui keerasin soojemaks ja soojemaks, aga ikka tundus jahe. lasin tükk aega veel endast üle voolata. lõpuks sai kell palju.
ma mäletan, ma tegin seda ka siis, kui poiss oli väike ja magas pooltunni kaupa. ma ei jõudnud vanni. ma jõudsin tulikuuma dushi alla.
sest muidu oli jahe.
subjektiivsus
täiesti inimlik on, et me kõik püüame oma juttu veidike kaunistada enda kasuks. keegi ei suuda olla asjades, mis puudutavad teda ennast, objektiivne. või, siis üleüldse on objektiivne olla väga raske. me kogemused kallutavad meid.
aga eriti endasse puutuvaid asju lahates-rääkides-mõeldes oleme me subjektiivsed. fakt. kuiväga ka püüda olla objektiivne, see ei õnnestu.
tihti on põhjuseks väline mõju – me püüame kuulajatele jätta endast veidi parema mulje, kui oleks objektiivne tõde. mul on tunne, et tihti on see alateadvuslik.
teadlik kaunistamine on juba otsene manipuleerimine kuulajatega.
eriti hästi on see tajuda siis, kui mingi minusse puutuva situatsiooni teine osapool räägib situatsioonist kolmandatele, seejuures mõningaid fakte üsna moonutades. sellel tasemel, et see ei saa olla erinevate tõlgenduste küsimus. muidugi moonutab ta neid enda poole. ja mina lihtsalt jälgin ja muigan ja saan isegi inimlikult aru, miks ta seda teeb.
ja samas ma ei saa sellest aru. eriti kui situatsioon on minu jaoks kauges minevikus ja suhteliselt vähetähtis.
aga prioriteedid ja asjade tähtsustamised on erinevad. minu jaoks vähetähtis võis teise jaoks olla päris oluline mingil põhjusel.
P.S. siin on vähem mu isiklikku elu sees kui võiks arvata
niuc
selline seesmine ebakindlus on ikka täiesti kole. hoian end siiski vee peal, noh, nagu alati.
kallas on muide täitsa nähtaval – aga väsimus on ka suur.