öötöö öötöö
päevased emotsioonid on läinud. öös on tühjus ja kättesaamatus.
lõpuks jõuavad kohale päeval öeldud sõnad, näed nende taga rohkem, kui esmalt aimasid. midagi lükkad eemale ja millessegi klammerdud.
mingeid asju ei taha teada ja millessegi loodad.
tasakesi ja vaikselt.
allud kassi leebele survele ja kerid end tema moodi tuttu ära.
Autor: PilleRiin
see jube perekool
et kui kusagil seltskonnas öelda kõva häälega sõna ‘perekool’ ja halvimal juhul veel, et sul on sealt tutvusringkond, siis põgenetakse su juurest ummisjalu või vähemalt peetakse mõnevõrra napakaks.
onju.
aga tegelikult on seal taga märksa rohkem, kui arvata võiks.
näiteks ka sama foorumi baasilt välja kasvanud paar mudu seltskonda. omamoodi tugigrupid. aitavad nii moraalselt kui ka füüsiliselt.
lapse esimesed elukuud oleksin ilmselt hullunud, kui poleks olnud neid inimesi toeks. ja nii edasi ja edasi. kuni tänapäevani välja – kui mul on vaja veidi kodust tööd teha või kasvõi trenni minna ja pole last kuskile panna, siis saan kas koos läpakaga minna kellelegi külla (et lapsed möllavad omaette) või siis lausa lapse mõne teise omasugusega mängima jätta. ja ongi sellised inimesed, kes seda lahkelt ja probleemitult teevad.
moraalne tugi on jah, teine pool. seda saab sealt ka kõvasti.
nii et, tänud sellele seltskonnale 🙂
ja palju mul oleks sobivas vanuses lastega tuttavaid muidu?
(ja tõesti, foorumisse pole ma ammu sattund)
õhtu peale vihma
õues puude all on värske vihmajärgne lõhn. kesksuvine, soe, ergutav.
seal peaks jalutama käsikäes.
valutegev lõhn.
kiirtagasivaade nädalavahele
tegelikult võiks nüüd kirjutada ju sellest suurest vingest pulmast ka, kus ma fotograafiks käisin, ikka sellel 777 kuupäeval. suur ja võimas ja puha. saaremaal polnud ka mitu aastat käinud, kuigi see nüüd oli küll üsna kiirvisiit.
aga ma olen sellest ikka veel väsinud, moraalselt vist rohkem kui füüsiliselt ja piltidega veel sahmimist ka. fotograafilises mõttes oli see mulle kohati avastusretk (mitte pulma pildistamine iseendast, aga muud detailid) ja mulle tundub, et vähemalt ma ise olek suuresti rahul selle poole pealt. loodan, et noorpaar ka.
kus on minu hommikukohv?
kui ma olen köögis ja söön ja poissi parajasti ei ole köögis, siis leiab kass, et lapse tool on talle parim koht. ikka viisakalt laua ääres. mis sellest, et oma söögikauss on hoopiski põrandal.
Kuninganna ja Tüdruk
„ta ei saa lihtsalt aru, et hoolimine on vingem kui armumine”, ütles Kuninganna Tüdrukule ja naeratas. „ ajapikku ehk saab, aga see võib sinu jaoks liiga hilja olla”.
Tüdruk noogutas ja teadis isegi, et tal ei ole lõpmatult aega anda. see ei aita, et talle anti vähe ja ta teab, mis tagajärjed sel on. tema poolt olevat aega ei tule juurde.
„ta arvabki, et kui armumine läbi saab, algab rutiin, jama & suur ebamugavus”, lisas Kuninganna.
„tema on ise rutiininimene”, ütles Tüdruk vaikselt. „ja suur hulk jamasid jääb olemata, kui ta igal õhtul tuleb ja iga kohtumine pole näpatud.”
„aga või ta usub seda, kuni kogenud pole”, arvas Kuninganna ja pöördus lossi tagasi.
Tüdruk astus kaks ebalevat sammu roospõõsa suunas, siis surus huuled kriipsuks kokku ja jalutas mõõdetud sammul mööda alleed eemale.
kuna ma pildistan vahel, siis..
filtritest fotograafias rääkides olen ma siiani saanud hakkama täpselt kahe filtriga: normtoru ees on kaitsev UV (sest muud mõtet tal siin meil pole) ja lainurga ees see ringfilter, mis võtab lainurga tumedate nurkade efekti maha (ma isegi ei tea selle asja peent nime).
aga veidi vähem kui 24 tunniga on mu varustusse ilmunud veel 4 filtrit. ja cokini süsteem nendega koos. ma parem ei nimeta neid.
õumaigaad! olen ma ikka terve?