nädalavahetuse nimekiri

millal algab nädalavahetus?
igatahes.
telekast, Aadama passioon.
pähklid, korjatud ja puhastatud, kuivamas. palju sealt on veel nt mädasid või tühjasid, ei tea. sarapuuseguses võlumetsas oli ilus.
sütel grillitud lambakarree.
öised küünlad mälestusmärgi juures.
virmaliste vilksatused. ma ikka ei oska neid pildistada. ilmselt selle kaamera suur iso pole ka kuigi kvaliteetne.
kala, värske. lest. puhastamata, veel. igaühele üks. kassidele kassikala.
kala, suitsutatud. algul ahven. siis lest ka. jagus jagamisekski.

tihe nädal ees.

150913_7825

esimene Pärt

muidugi, midagi peab ka ajakohast kirjutama.
et ehk.. minu esimene, teadvustamata seos Pärdi teostega.

aeg oli.. ammu. väga ammu. ma olen nii vana, et ütlen, et julgelt rohkem kui pool mu eluiga tagasi. aastanumbrid algasid siis 199-ga. edasise saab juba välja tuhinida, viiteid tuleb piisavalt.
minu esimene töökoht ameti omandamise kõrvalt oli Estonia teatris. üldse mitte erialane töö, vaid ma olin nime poolest juuksur-jumestaja. palju ma seal just ühe hooajaga ametit selgeks sain.. (aga peale kahte kuud töötamist arvas paar vanaema tuttavat, et no juuksur, lõigatagu neid. ma siis lõikasin. jäid rahule. elu jooksul olen päris mitmeid juukseid lõiganud. erinevaid.. mälestusi..).
lava tagant nägime-kuulsime paljut (no heli on ju lava taha kõik kosta, peab olema), kardinate vahelt sai ka mõndagi piilutud,oma müsteeriume oli eriti algul palju (no et kui kui hooaja avaetenduseks oli Kevade ja kogu koor oli blondides patsiparukates ja proovid olid kogu mu sisseelamisaja.. ja järgmiseks oli mingi Mozarti oooper, kus kogu see naistehulk oli muidugi klassikalistes barokkparukates ja mu jaoks oli see nagu Väga Räige moondumine. edaspidi harjusin ära). aga boonus oli see, et vahel, kui oli vähem tööd ja saalis kohti, sai ka saali lavastust vaatama mindud.

ühed õhtud, kui mind tööl väga ei vajatud, olid nn modernse balleti õhtud. nii et ükskord võtsin kätte ja leppisin kokku, et lähen vaatan saalist “Kuritöö ja karistust”. Murdmaa moderne ballett, Murdmaa oli siis juba kõva sõna.
see, et helilooja oli keegi Pärt, ei öelnud selles hetkes mulle midagi.
ja mis on mul sellest lavastusest meeles?
see, kuidas ma istusin, kohati sulgesin silmad, ja kuulasin muusikat.
koreograafia oli muidugi hea.
aga muusika-muusika..
koor, muide, oli rõdul. sinna ei müüdudki kohti.
sisu, ma ei olnud siis raamatut lugenud.
aga muusika-muusika..
ma ei mäleta detaile.
ma ei käinud uuslavastust vaatamas (Vene Teater, 2011). tahtsin, ei läinud kohe – ja oligi juba kavast maas.

läks hulk aastaid, enne kui tabasin, et see õhtu oligi mu jaoks muusika.
ja mul on hea meel, et Murdmaa selle balleti lavastas. kuigi, arvatagi, et enamasti oli saalis vähem inimesi, kui laval, orkestris ja kooris kokku. sest see oli elamus. Elamus.
ma olin siis purunoor.

koristamisest ja kurjusest

nädalavahetusel tegin seda sorti koristamist, millest ei jää jälge mitte tunnikski. sest kes ikka paneb tähele, et mõnes kapis on veidi rohkem ruumi.
mõnes kapis veel ei ole ka.
ehk tegevust jagub kauemaks ja kaltsukasse viidud suur kotitäis ei ole mitte viimane.
kui viitsiks, tegeleks rohkem nende asjade müügiga. aga mul on alati tunne, et müügi jaoks kulutatav aeg-energia ja saadav raha ei ole omavahel korrelatsioonis. kotti toppida ja ära viia on kordades lihtsam. müügist saadav võimalik paarkümmend eurot versus iga asja pildistamine, mõõtude andmine jms..
võib-olla ma ikka elan liiga hästi?

selle asemel, et oma reisipäevikut ümber kirjutada, ma õhtuti hoopis istun-laman ja loen. enamasti raamatut, vahel internetti.
aga viimast ei taha väga lugeda, liiga palju kurja sallimatust. justnimelt kurja. sest et “Mõnele ei meeldi ausus, mõnele ei meeldi kuld. Mõnele ei meeldi minevik ja mõnele kodune muld..” ja kõigile ei peagi kõik meeldima. mulle ka ei meeldi paljud asjad. noh, nagu näiteks sõda kõigi selle tagajärgedega. ega inimesed, kelle meelest sõda on lahendus mingile (ego?)probleemile. ja kurjus ei meeldi ka.
ja veel nii mõnigi asi. aga see selleks.

muide, siinkohal meenus. mõned päevad tagasi, ühes FB grupis, mis ei ole üldse seotud poliitikaga või pagulaste või millegi sellisega, palus üks inimene, et võiks meeldivamalt ja sõbralikumalt suhelda ja mitte olla sallimatu. mispeale umbes pooled lugeid teemaalgatusest mingi kurjuse välja ja hakkasid pommitama stiilis, et kes sulle varba peale astus. ning mind hämmastas, et miks hakatakse õiendama inimese kallal, kes lihtsalt tahab rahulikumat keskkonda?
muidugi see inimene lahkus selle peale antud grupist.

aga, parem on ju keskenduda meeldivatele asjadele.
nagu et: õues on päike, või et: ma panin lõpuks omale juuksuriaja kirja.

more_kindness

tagasi argipäeva

ma ei mäleta, millal ma viimati kolm nädalat puhkusel olin. mitte, et seal mingit vahet oleks. kodus poleks ma viitsinud kahte nädalatki passida. puhkus ongi vaja siis võtta, kui on ideid, mida teha. olen rahul.
nüüd on see puhkus ära kasutatud, mis aasta lõpuks aegunud oleks. natuke selle aasta puhkust ka.

töölaua taga oli täiesti hea olla. sain vaikselt omas tempos nokkida. muidugi, selle ruumi ürgprobleem: seal ei ole kunagi normaalset temperatuuri.
mingid muudatused. osa nagu paremuse suunas, osadest veel ei tea.

ongi tegelikult 9-kuu rutiin käes.
enne jõudsime pojale veel uue ratta osta, kuigi esimese hooga ta teatas, et ei olegi vaja ratast enam. lapsel, kes ise omi asju vägahoiab, on raske leppida, et mingi tema asi lihtsalt pihta pannakse.
uus ratas on olemuselt linnarattam, kui lähedalt vaadata. lukk sai vingem ostetud (kuigi keda see lukk ikka peab) ja eritunnused peale pandud. registris on ratas ka.

mõned isiklikud finantsotsused tehtud. või midagi sinnapoole.

raamatukogust tõin eile värsket lugemist.

ootamatu september

see august läks kuidagi väga kiirelt ja ongi september käes. oleksin oodanud veel suvist aega (sest siinse augustisuve ma olin mujal ära), aga no on nagu on. oma plusskraadid ja läbi suitsu päikese olen kätte saanud, vägevalt.
Kuramaa reisist jäi alles ainult Ventspils ja järgmine kord oskan paremini planeerida.

üleüldse tahaks igasugustest asjadest midagi arvata. st arvangi, oma peas.
rutiin algab, selle peaaegu-et-öise tõusmisega. siis on rohkem aega taas.
vist.

ventspils458

kodus

paaritunnise hilinemisega laekusin eile õhtul koju.
reis oli nutivaba, reisipäevik on paberil.
olen siiani lootusrikas, et võtan kätte ja kirjutan selle digitaalseks ümber. kunagi, kui puhkus läbi ja aega on.
rabavaid vaateid oli, kuid mitte avaraid: ümberringi (mitte küll Olhonil) oli päris palju metsapõlenguid ning suitsuhämu varjutas. mõni päev oli veidi mandrimägesid näha, mõni päev mitte.
väss.
huzir743

juhe välja

niisiis, kott (ja väike kott ka) on pakitud ja ootel.

seljakott507

kohad, mille külastamisest ma olen unistanud:
1. Uus-Meremaa
2. Kuuba
3. Baikal
4. Alaska
5. .. kogu ülejäänud maailm?
(jah, “Elu edetabelid” oli eelviimane raamat, mida ma lugesin).

seekord siis Tallinn-Moskva-Irkutsk ja sealt Olhoni saarele. kaasas wifita nupuföön, nii et updeite ei tule enne, kui olen tagasi.
seega, juhe täiega välja. jah, ma lähen eestlastega. ei, ma ei tunne neist ilmselt kedagi.
põnev-põnev!

teemauuendus

vaatasin siin seda lehte ja leidsin, et ei taha enam tumedat värvi. huvi pärast sortisin siis mööda teemasid ringi ja tõmbasin mingi uue. iseenesest selline tore ja lihtne ja puha, aga nagu nende kohanduvate teemadega olema kipub, sisi arvutis on pilt ja tekst nüüd päris pirakad. moblas muidugi on päris nunnu.
aga ma ei viitsinud rohkem hetkel otsida ka, niigi proovisin enne ca kolm teemat ära, kuni sellise leidsin, mis ei taha esimese hooga tundide kaupa mudimist. eks selle fondi uurin mingil hetkel ka üle, kui on aega karu kõhtu lähemalt uurida 😛

ahjaa, nüüd saaks palju suuremaid pilte ka panna, aga no äkki mingi hetk valin ikka kitsama teema?

vihmase juuliõhtu mugavustoit

ausõna, kuigi siin see ei kajastu väga, ma täiesti teen süüa. isegi, peaaegu, võiks öelda, enam-vähem, iga päev. nojah, väikeste mööndustega. vahel on midagi soojendada ja vahel mind pole lihtsalt kodus ja vahel neil mittekodusolemise juhtudel ma lausa ei peagi ka mujal süüa tegema. mis on tore, sest siis kodus jälle ei ole tunnet, et ma ei jaksa iga päev jälle toidule mõelda.

okei.
kui päev on selline, et kuiv püsib just siis, kui on vaja et ehk jõuab turult värske kartuli ka võtta, aga ikka on selline niiske ja mitte kuigi soe, siis tuleb üks vihmase juuliõhtu lihtne roog kokku keerata. selline, mis oleks mõnus ja ei laseks vihmal päeva halliks teha, ja selline, millega pole palju vaeva ja selline, mis maitseb noortest kohalikest köögiviljadest hea.
ingliskeelsed toidublogijad kasutaksid siinkohal kindlasti selliseid sõnu, nagu ‘comfort food’ ja ‘rustic’. aga meie oleme napisõnalised eestlased ja seega lepime lühida mugavustoiduga, tähendagu see siis kelle jaoks mida iganes.
aedviljaahjukas457

retsepti kui sellist ju ei olegi.
lao ahjuplaadile kondiga kanatükid (või kui ei taha, siis jäta liha üldse ära või pane seda liha, mida tahad, searibi või -kaelakarbonaad peaksid ka kenasti niimoodi ära küpsema) ja nende vahele värskeid aedvilju.mitte liiga peeneks tükeldatud, muidu ei ole piisavalt .. rustikaalne 😛
täna olid mul seal porknad, lillkapsas, pool rullkõrvitsat (ehk kabatšokki), sibulat. aga võib panna ka kaalikat, peeti, baklazaani, naerist …eee.. kartult.
nõrista üle oliivõliga, lisa maitseaineid ja ürte. nt kogu plaaditäiele panin soola ja siis kanale suitsupaprikat ja aedviljale peterselli. maitse asi noh.
ja kogu kupatus ca 180 kraadisesse ahju enam-vähem tunniks. välja võttes on muidugi arukas värsket maitserohelist ka peale panna.

kartul, mis ei ole minu suurim sõber, läks seekord hoopiski potti. nagu värske kartul ikka, soolasesse keevasse vette, lõikasin enne pooleks, just selle roa jaoks. kui oli keend, siis vesi pealt ära ja asemele hakitud värske till ja sibul, tilk sidrunimahla, veidi soola ja värskelt jahvatatud pipart. kaas peale ja loksutasin korralikult läbi.
siis veel törts hapukoort ja mahedat sinepit. läbi segada ja valmis ongi.

head värsked aedviljad 🙂