Autor: PilleRiin
7 aastat selguseni
Marillioni ‘Script for a Jester’s Tear’ on just sobiv pala, mille kõrvale lahata oma 7-aasta tagust suhtelõppu. inimesega, kellele, nagu selgub, olen mina olnud see elu südamepurustaja. või peaaegu. lähtuvalt mu teooriast, et meestel on üks südamepurustaja – sest hiljem enam ei lasta nii ligi endale ja poetakse selle ühe varju. kasvõi alateadvuses. kuigi ma olen piisavalt kogenud, et seda öeldakse ka välja, kui vaja. või ka siis kui pole vaja.
lõpuks ütleme me üksteisele neid asju, mida oleks pidanud rääkima palju varem. aga me ei osanud, suutnud, tahtnud. ei olnud valmis. sest tegelikult oli see vaid üks lühike suvi. liiga lühike, et kõigest arugi saada.
rumalus. uhkus. hirm.
mõned asjad on sügavamad, kui välja paistab. kui välja näidatakse. kui aimata oskaks. ja kui neist kunagi aru saada, pole enam midagi muuta.
mul pole mõtet andeks paluda. sest ma olen seda vist juba niigi saanud. peale pikki aastaid.
selle tehtud valu olen ka tagasi saanud. kiiremini, kui oleksin tahtnud.
elu läheb oma spiraali mööda edasi. ja nii ongi hea.
kuigi vahel tahaks tagasi hüpata.
õnneks ei saa.
vahel ma kipun seda unustama
väike meeldetuletus elult ja arstilt: oma otsused teeme ise ja oma elu üle otsustame ise.
ehk siis teistpidi: usalda ainult iseennast.
ehk siis just see: tegelikult oled sa alati üksi.
Lüübnitsast ja veidi mujalt
see Lüübnitsa laat oli igatahes asjalikum kui Lohusuu nn kalalaat. sest sibulalaadana välja kuulutatud laadal oli tõesti kõvasti sibulaid. kolmandik müüjaid kindlasti kohe olid nendega platsis. mingit seda odavat tööstuskaupa oli suht vähe. veidi käsitööd, ehtne õigeusu papp päikeseprillide, mobla ja eesti keelega, mõned söögikohad. lastele batuut ilma kaitsevõrguta. hobusesõit, vibulaskmine. suhteliselt mõistlik ilm oli ka.
kalaga oli muidugi kehvem. me ei jõudnud sinna just väga vara, aga ka mitte lootusetult hilja ning siis oli paar kohta suitsukalaga kauplemas. hetkel on küll mingi püügipiirang ka vist.
igatahes nillisime seal seda suitsukala, aga ei ostnudki lõpuks.
sadamas käisime ka ära. selles, kust Räpina kooli aegu sai ikka kala toodud ja mida naljalt üles ei leia.
ja muidugi niisugust liiklust sellel teel polnud ma varem näinud, nagu aru saada, siis laadakorraldajad ka mitte.
ma sebisin end ise rooli hommikul. et sõita seda teed, mida kahe aasta jooksul sai ikka korduvalt läbitud. kerge nostalgia ja misiganes. enne Moostet olnud paar hüpekat olid ära likvideeritud. aga muidu oli kõik nagu muiste. isegi see Räpina bussijaama kõrval olev kaltsukas. õnneks polnud mul sellel hetkel sularaha.
Lüübnitsa juppi sõita polnud enam eriti lõbus. sest tee oli liiga paksult autosid täis ja venis. ja Beresjest ka läbi ei hakanud pärast liikuma.
oma suitsukalaisu saime rahuldatud alles õhtul Assuri man. mingi hetk, kui nagunii sinnakanti teel olime, meenus mulle, et ta on minu jaoks oma eripruuli hoidnud ja läheks prooviks järgi. no ja vaevalt end sisse sättinud, kui tema isa tuli soojade värskelt suitsetatud kohadega. nii et hommikust vaevanud kalaisugi sai rahuldatud.
jsauna sai ka. ehedat maasauna. ‘peksa naist, küll naine teab, mille eest’. ma vihtlesin vastu ka 🙂
selle, et meil on eee-ekipaa˛, avastasime alles järgmisel päeval.
hambavahetus
RM-i veidi aega loksunud hammas tuli äsja ära. teine siis. esimene auk on juba pooliti täidetud.
poiss ise on jube õnnelik, et hurraa, hammas tuli ära.
nojah.
ei saagi muljetada
tahtsin kirjutada sellest, kuidas me nädalvahetusel:
Tartus käisime,
Lüübnitsa sibulalaadal käisime,
Assuri saunas käisime,
Viki sünnal käisime,
Marise juures käisime,
aga tuli muud tegemist peale. nii et ehk mõni teine kord. või siis mitte.
tundest suhtesse
ma juba Daki juures kirjutasin sellest ka. et lugesin ühest suheteraamatust välja sellise asja, et armastus pole tunne, vaid suhe. sisaldades seega palju erinevaid tundeid, sealhulgas ka klassikaliselt negatiivseteks peetud tundeid. et oluline on soojus, austus ja ausus. iseendaks jäämine ka. ja see, et julged ja oskad ka näiteks viha ja ärritust näidata ja teise viha ja ärritust vastu võtta. ilma et see suhet laiali lööks. ja see, et ei tee nimme oma partnerile haiget.
et armumine on jah tunne, emotsioon. see, mis möödub mingi aja jooksul ja siis selgubki, kas on armastusega suhe või mitte. sest ainult armumisest ja selle külge klammerdumisest on vähe suhte jaoks.
hämmastav, aga see ju ongi nii.
ja seletab paljutki, mis juhtunud on. sest ilmselt ma pole ainus, kes on otsinud tunnet, unustades seejuures suhte.