pealelõunane uimasus on kallal. tahaks kas a) kohvi b) lebotada. aga a) ei viitsi teha b) laps nõuab süüa. pluss et natuke peab projektitööd ka tegema ikka. algus tehtud, laseks edasi.
P.S. soeng on ka uus, aga seda ma ka ei anna siia.
Autor: PilleRiin
kahe telefoniga
kuna (projekti)töiselt tekkis vajadus uue telefoninumbri järele (et era- ja töökõned ei läheks sassi, ma ei talu, kui kõik tuleb ühte punti), siis sai seda hankimas käidud.
teenindaja küsis kolm korda üle, et kas me soovime ikka uut numbrit ka, mitte ei too üle. jah, muidugi, uus number. ei, me ei too midagi üle.
üllatavalt hea numbri sain, arvasin, et kõik sellised kenamad numbrid on ammuilma otsas. aga näe 🙂
kui see nüüd aktiveerub, siis hakkan asjalikuks. iseenda peavalu ja veidi keerava kõhu kiuste. meil ongi ikka mingi viirustehunnik majas. RM on juba peitsimisel ja tänud Anule, kes Zyrtecit ka meelde tuletas.
täpiline laps
Antonio on täpiline. eilehommikusest paarist juhuslikult punnikesest on saanud täiesti lööbeline asi. ta ei lubanud nägu ega kõhtu pildistada, nii pidin leppima seljaga.
oma arst on puhkusel ja registratuurist öeldi, et helistaks teisele arstile. telefoni teel tuvastame haiguse?
aga muidu on laps reibas ja rõõmus, öösel magas nagu nott, palavikku pole ja ei kratsi end ka. vähemalt mitte oluliselt.
hall esmaspäev
täna on see päev, mil tundub, et teha on rohkem kui selleks energiat.
ilmselt algas kõik juba sellest, et unustasin telefonile äratuse panna ja ärkasin tunduvalt hiljem, kui hea oleks. muidugi ei leidnud ma kõike vajalikku üles, mida kaasa võtta; lapse kehal oli paar naljakat punni, aga ta ei kurtnud midagi ja tundis end hästi (ja lasteaiast pole ka helistatud, aga mul on ikka hirm, et äkki..) ja ilm on kah siuke parajalt hall.
õhtul tahaks teha lambaribi, aga muidugi pole mul kodus kartuleid ja õhtused turud on lagedad. poest ma ometi ka ei osta, seal ei näe iial, mis kotis on.
siis on mul veel vaja ühte ilusat mobiilinumbrit omale, suvalises võrgus. see eeldab sebimist.
ja veel umbes 5 asja teha, mida peaks tegema tööajal, aga mida ma ei saa kontorist teha. telefonikõned noh. oma moblalt ka väga ei kipu neid tegema.
ning ma pean sellel nädalal olema kaks õhtut tööl, et teistele ‘vastu tulla’. jajaa, ma tulengi, loomulikult. kuigi porinal. mul ei ole iseendast midagi õhtuste töölolemiste vastu – aga ma olen siin ainus, kes peab selleks organiseerima lapsele kedagi aeda järgi ja sealt jätkutegevuse. oh, ma tulen isegi sellega toime.
aga mis ma halan- kõik on praegu siiski ilusam, kui paar kuud tagasi oli.
onju, üleni must talvekombe ei ole kena? isegi poisile tasub sel juhul osta see, kus on veidi punast ka?
liftist ja tööst ja üleüldse*
mul sai täna liftis oma lõuaotsa kasvanud üksiku karva ja seekord eriti koledaks läinud ohatise vahtimisest kõrini. ma olen enne juba ka kirjutanud, et mulle ei meeldi peeglid liftis. eriti kuna tavaliselt on inimesed liftis väga reserveeritud ja mornid, mina kaasa arvatud.
lõpuks ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja istusin lifti ühes seinas asuva kinnihoidmistoru peale ja tõstin jalad vastasseinas olevale. no muidugi siis kui ma olin üksi liftis. haa! parem hakkas!
peale pikemat pausi olen jälle nädala jagu tööl käinud ja ei istu mulle see siin ikka. eriti, kui olen nüüd harjunud suhteliselt vabalt elama.
tegelikult on ju mingi porjektitöö ka olemas, aga selle rahastamine jaguneb ebaühtlaselt. no ja lapsega ei julge ma niimoodi jääda. tahaks ikka mingit enamvähem stabiilset ja regulaarselt sissetulekut. teate ju küll – kindlustunne, et arved ikka makstud saavad. hetkel olen ma nendega üsna mäel, mingid pisiasjad vaid ripakil (ja see ON saavutus minu jaoks, arvestades, kui palju ma olen viimastel aastatel nendega mänginud-sebinud).
kui ma oleksin nagu hästi kindel, et iga kuu oleks üks kobedam pildistamine ka (noh, kasvõi pulm), siis võiks ju mõelda. aga see vabakutselise elu lapse kõrvalt.. oeh. liiga palju kahtlusi.
ma ei ole liiga riskialdis.
tegelikult on elu näidanud, et alati saab rahadega kuidagi hakkama.
võisiis. mul on hetkel nö päristöö, siis üks osalise koormusega töö, siis projektitöö ja siis aegajalt pildistan ka. ja käin koolis ja elan oma elu ja kasvatan last ja peame kassi(de)ga üksteist. isegi lugeda jõuan ja ringi sõita.
selle taustal julgen öelda veel seda, et tegelikult mulle ei meeldi üldse mingeid asju ajada. ma lükkan mingeid telefonikõnesid edasi muudkui, sest igasugu ametnikud ja asjapulgad pole need, kellega mulle meeldiks suhelda. ma olen vist lihtsalt nii vana, et eelistan turvalist keskkonda. seda naljakam on see mu projektitöö, mis eeldab päris hullu sebimist. loomulikult ma teengi selle ära.
a kui see kõik niimoodi kirjas on, siis on päris hirmuäratav.
peab tihemini liftis rumalusi tegema.
* ma tahtsin selle posti asemel panna lõunase kohvi pildi, aga maisaa moblast pilte kätte tööl. sest juhet pole ja tööarvutis pole bluetoothi.ja täna pole pealkirjade päev.
töölejõudmine ja hommikutest üldse
hommikul istusin maja eest trolli, et sõita üks peatus. trammi peale. kui trolli või bussi ei paista tulevat, siis ma käin selle maa jala. täna tuli sobivalt troll ja hüppasin peale.
ja järgmises peatuses EI läinud maha!
kui uksed juba sulgusid, siis korraga vahtisin hämmeldunult ringi, et mis nüüd siis ometi? et miks ma ikka trollis olen?
ainus põhjus, mis ma oskan mõelda, on see, et RM-i aeda viies sõidan ma trolliga tõesti edasi. aga täna mul polnud vaja teda kuskile viia, vaid iseend tööle tirida. ja ma ei saagi aru, mis mu peas sel hetkel toimus.
nojah, järgmises peatuses on ka võimalik trammile minna, mida ma ka tegin. ja jäin tööle hiljaks selle ühe trammi võrra, mis vahepeal ära sõitis.
kui ma viin lapse aeda, jõuan ma tööle oluliselt varem. sest iga kord ei viitsi-taha hommikuses lagedas virukeskuses ka hängida. kui last pole, siis jään ma hiljaks, kasvõi veidigi.
no ja tegelikult mulle meeldib täpsus ja ma jälestan hilinemisi.
ihule lähedal
Daki on viimastel päevadel kirjutanud kaks naistepesuteemalist sissekannet, ühe ööpesust ja teise hoopis pesukaitsetest.
ma natuke kommenteerisin seal ka, aga no ei saa ju teise blogi täis läbuda.
tähendab, mul oli hea meel tõdeda, et ma polegi ainus, kes magab suvalises mugavas ööpesus ja kannab öösel villaseid sokke. sest nii on mõnus, soe ja turvaline. eriti pitsilised ja läbipaistavd öösärgid jäägu teistele. ausalt noh. siiani on kõrvalolnud mehed sellega ka toime tulnud. ilmselt need, kellele ei meeldi, laseks ka nii kiirelt jalga, et ma ei fikseeriks neid äragi. pigem olen sattunud sellise eksemplaride otsa, kes väidavad, et sellised puuvillased ja tihti totrate piltidega öösärgid on nunnud. ma ei tea muidugi, kas nad on ka siirad olnud seda öeldes.
üldse on mul see kiiks, et võimalusel puuvillane ja polsterdamata pesu. rinnahoidjate kohta siis see viimane. jumala eest, ma saan aru, et A või ehk ka B korviga pesu on polsterdatud, aga C või D? tootmisprotsess on lihtsam ilmselt. aga need polstrid ju suurendavad kuigipalju ikka. see on küll viimane asi, mida ma tahan. mitte et mul oleks mingi hiigelsuur rind, aga ikkagi ei taha.
ning puuvillaseid rinnahoidjaid meie kaubandusest leida on ka päris hea trikk. nii et selle koha pealt annan ma tihti alla ja lepin lihtsalt võimalikult lihtsa ja mugava esemega.
puuvillaseid pükse siiski veidi leiab. jälle – ma ei kannata stringe. ma tean, et need on jõle popid ja ma olen aut ja nagu meil tibijutukas tuli kogemata selle kohta uus sõna: ‘emamoodne’. see ei viita üldse, et enamik emasid ei kanna stringe. pakun, et minu vanuseklassi ja minust nooremad emad kannavad enamasti neid (ma ei tea ega tahagi teada mingit statistikat selle kohta :P). mulle meeldivad tanga tüüpi püksid või imeväikese säärega bokserid. nendes on mugav ja turvaline olla. isegi siis, kui neil on ka napakad pildid peal. kusjuures, mu riidekapi ainus roosa pesuese on Lätist ostetud roosad kiisudega bokserid (midagi intiimsemat mu kohta teada saada on küll raske).
ja mingeid pesukaitseid ma ei kasuta. hea, et ma vajalikul perioodil mingi jura enda vastas ära kannatan. siuke õrnanahaline olen. ja vajdust nagu ka pole, sest pükse mul õnneks leidub piisavalt 🙂
sokid jms kuulub ju ka pesu alla? viimati ostsin omale kodusokkideks miskised suvalised sokid. need on mingist naljakast kunstmaterjalist ja ei hoia varbaid üldse soojas. ilmselt pean meeste sportsokkidele tagasi minema. loomulikult on mul sobivas suuruses sokke ka, aga kuna mul on soki-sukariiul korrastamata, siis ma ei leia neid kunagi ja haaran esimestena kättejuhtuvad 5 numbrit suuremad meestekad.
see meestesokijutt meenutas, et hommikumantel on mul tegelikult kuskil olemas ka, aga reaalselt kasutan ma selle asemel dekaadivanust ruudulist voodriga meeste flanellsärki. see jäi mulle kunagi ühest elukaaslasest ja on üsna lagunev juba. aga lihtsalt nii soe ja pehme ja sissekantud, et ma ei raatsi ära ka visata. variant oleks leida mõni uus selline. samas – tutikas ei ole see. ikka võiks olla, et mõni hea mees on veidi sisse kandnud enne.
vahel vaatan poes korralikke hommikumantleid ka, aga ükski ei isuta.
sukapükstest eelistan ma miskipärast paksemaid. üldse mitte praktilistel kaalutlustel, ma arvan. ma ei teagi, miks. aga täna on mul erkoranzhid põlvikud kolmveerandpükste all.
aga ma sorteerin täna selle riiuli ikka ära, leian kindlasti veel palju põnevad, mida kanda.
nüüd olen ma paljastatud. niivõrd-kuivõrd 🙂
